Kindralmajor Herbert Brede VR I/2 (25. aprillil 1888 Püssi vald6. oktoober 1942 Norilsk, NSV Liit) oli Eesti sõjaväelane (kindralmajor, 1935).

Herbert Brede
Sündinud 25. aprillil 1888
Püssi vald (Lüganuse kihelkond)
Surnud 6. oktoober 1942
Norilsk, NSV Liit
Auaste kindralmajor
Juhtinud Suurtükiväe Valitsus
Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused
1. diviisi ülema kohusetäitja
3. diviisi ja Tallinna Garnisoni ülem
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda
Vabadussõda
Autasud Püha Georgi mõõk
Vabadusrist I/2

Õppis Peterburi I Reaalkoolis, lõpetas selle 1907. Sama aasta 14. septembril hakkas õppima Peterburi Mihhaili suurtükiväekoolis, mille lõpetas 19. augustil 1910 nooremleitnandina. Teenis 5. kütisuurtükiväe divisjonis, kus ülendati leitnandi auastmesse.

Esimese maailmasõja ajal läks rindele. Võitles Saksa ja Austria rindel. Mais 1915 sai alamkapteniks. 21. oktoobril 1916 kapteni auastme. Detsembris viidi üle 100. suurtükiväebrigaadi, kus teenis patareiülemana sõja lõpuni. Sõjas sai mitu kõrget autasu.

Maailmasõja lõppedes tuli kapten Herbert Brede tagasi Eestisse. 16. detsembril 1918 nimetati ta 1. suurtükiväepolgu 1. divisjoni ülemaks. 21. jaanuaril 1919. 2. suurtükiväepolgu ülemaks ja 1. augustil 1919 Suurtükiväe Valitsuse ülemaks.

Vabadussõjas osutatud teenete eest anti Herbert Bredele I liigi 2. järgu Vabadusrist, rahaline autasu 225 000 marka ja Tammiku talu Valkla külas Harjumaal. Vabadussõja ajal 8. juulil 1919 ülendati alampolkovnikuks ja 11. veebruaril 1920 Sõjavägede Ülemjuhataja kindralstaabi kindralmajor J. Laidoneri käsuga Vabariigi sõjavägedele nr. 372 polkovnikuks vanusega 21. juulist 1919. 10. juulil 1920 määrati Herbert Brede suurtükiväe inspektoriks, ühtlasi ka Kindralstaabi Kursuste (1925. aastast Kõrgem Sõjakool) suurtükiala lektoriks.

1923. aasta aprillist juulini täiendas ta end Prantsusmaal. 1927. aasta augustis hakkas õppima Prantsusmaa Kõrgemas Sõjakoolis (École Supérieure de Guerre). Lõpetas õpingud 1929. aastal ning teenis seejärel mõnda aega edasi suurtükiväe inspektorina. 1. augustil 1930 nimetati ta Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülemaks.

1933. aastal lahkus Herbert Brede omal soovil ametist, kuna protesteeris toonase kaitseministri Aleksander Tõnissoni ohvitseride väljaõppe- ja kasvatusmeetodite vastu. 1. mail 1933 määrati ta Kõrgema Sõjakooli alaliseks lektoriks ja sama aasta 1. septembrist ka 1. diviisi ülema kohusetäitjaks ja alates 5. märtsist 1934 ülemaks[1]. Saatuse irooniana oli samalt kohalt varem vabastatud Aleksander Tõnisson.

31. augustil 1934 määrati Brede 3. diviisi ja ühtlasi ka Tallinna Garnisoni ülemaks 6. septembrist 1934[2]. Sellel ametikohal töötas ta Eesti Vabariigi iseseisvusaja lõpuni. 24. veebruaril 1935 ülendati kindralmajoriks. Septembris 1939 määrati ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri üheks asetäitjaks. Alates 1930. aastast oli ta väeosaülemate aukohtu tagavaraliige ja alates 1935 liige.

Herbert Brede oli Eesti suurtükiväe praktiline organiseerija, taktika ja strateegia väljatöötaja. Tema sulest ilmus hulgaliselt sõjalisteoreetilisi ja sõjaajaloolisi artikleid.

Ta oli alates 22. aprillist 1939 Ohvitseride Keskkogu juhatuse esimees[3] ja 1938 Sõjavägede Nõukogu liige. Oma rahuaastate tegevuse eest autasustati Bredet I, II ja III klassi Kotkaristiga. Ta oli ka Läti Karutapja III järgu ja Poola Sõjaristi kavaler.

Okupeeritud Eestis määrati Brede sõjaväest moodustatud 22. territoriaal-laskurkorpuse suurtükiväe ülemaks, kust ta vallandati juuni alguses 1941. aastal ning arreteeriti 28. juunil 1941. (Mõnedel andmetel saadeti Herbert Brede juunis Moskva akadeemiasse õppima ning ta arreteeriti seal koos teiste eesti ohvitseridega sõja puhkemise järel.)

Ta sattus Venemaale Norilski vangilaagrisse. Seal mõistis sõjatribunal ta 29. juulil 1942 süüdi §58-16, §58-2 ja §58-11 alusel ning 6. oktoobril 1942 lasti Herbert Brede Norilski laagris maha.

Herbert Brede abiellus Sophie Neuhauseniga 1918. aastal. Abielu oli lastetu.

Viited muuda

Välislingid muuda