Henry Sidgwick (31. mai 1838 Skipton28. august 1900 Cambridge) oli inglise filosoof, üks utilitarismi klassikuid.

Henry Sidgwick (1894)

Eetika muuda

Tema tuntuim teos on "The Methods of Ethics", mille esimene trükk ilmus 1874. Seal kirjeldab ta kolme eetikameetodit, mis tema meelest meie tavalistes moraaliarutlustes peituvad: need on egoism, intuitsioonil põhinev moraal ja utilitarism. Kõige fundamentaalsemaks teooriaks peab ta utilitarismi, sest intuitsioon ei suuda lahendada fundamentaalseid väärtuskonflikte, näiteks tõe ja õigluse vahel. Tervemõistusliku moraali reeglid on ka sageli ebamäärased ja puudulikud, mis jällegi nõuab utilitarismi abi. Utilitarismist on abi ka intuitsioonile vastavate erandite põhjendamisel.[1]

Sidgwick analüüsis põhjalikult Jeremy Benthami ja John Stuart Milli vaateid ja võrdles neid alternatiividega ning selgitas üksikasjalikult utilitarismi teese. Ta juhtis tähelepanu ka selle teooria raskustele.[1]

Sidgwick väitis, et utilitarismi järgi võib salajasus teo, mis muidu õige ei ole, õigeks muuta, ning seda seisukohta ei tohi laialt levitada; ja ka õpetust, et salajane moraal on vajalik, tuleb saladuses hoida. Või kui õpetust saladuses hoida ei saa, peab terve mõistus selle maha laitma. Utilitaristil võib olla mõistlik soovida, et inimkond üldiselt mõnd tema järeldust või isegi kogu süsteemi ei pooldaks, sest määramatuse ja keerukuse tõttu viib see rahvahulga käes tõenäoliselt halbade tagajärgedeni. Utilitarism võib olla iseennast tühistav: võib-olla on parem, kui inimesed seda ei usu, isegi kui see on tõene.[1]

Sidgwick juhtis tähelepanu ka kogukasu ja keskmise kasu erinevusele. Kui loeks ainult kogukasu, saaks kasu suurendada lihtsalt inimeste arvu suurendamisega. Sidgwicki järgi tuleb rahvaarvu suurendada seni, kuni praegu elavate inimeste koguprodukt ja keskmine õnn kasvab.[1]

Viited muuda

Kirjandus muuda

  • C. D. Broad. Henry Sidgwick. – C. D. Broad. Ethics and the History of Philosophy, London: Routledge and Kegan Paul 1938.
  • Brand Blanshard. Sidgwick the Man. – Monist, 1974, 58, lk 349–370.
  • J. B. Schneewind. Sidgwick's Ethics and Victorian Moral Philosophy, Oxford: Clarendon Press 1977.
  • Brand Blanshard. Four Reasonable Men: Marcus Aurelius, John Stuart Mill, Ernest Renan, Henry Sidgwick, Middletown, Conn.: Wesleyan University Press 1984.
  • Bart Schultz. Henry Sidgwick, Eye of the Universe, New York: Cambridge University Press 2004.
  • Roger Backhouse. Sidgwick, Marshall, and the Cambridge School of Economics. – History of Political Economy, 2006, 38, lk 15–44.

Välislingid muuda