Helsingi toomkirik

Helsingi toomkirik (soome keeles Helsingin tuomiokirkko ja rootsi keeles Helsingfors domkyrka), algselt Nikolai kirik ja hiljem Suurkirik, on Helsingi piiskopkonna toomkirik ja Helsingi toomkoguduse kodukirik. Carl Ludvig Engeli projekteeritud kirik asub Senati väljaku (Senaatintori) ääres Helsingis. Valget ja halli värvi sammastega toomkirik on üks Helsingi tuntumaid sümboleid. Aastas külastab kirikut üle 350 000 inimese, kellest osa käib kirikus toimuvatel üritustel, kuid enamik on siiski turistid.

Helsingi toomkirik
Riik	Soome
Asukoht	Helsingi Uusimaa
Ehituse lõpp	1852
Koordinaadid	60° 10′ 13″ N, 24° 57′ 8″ E

Helsingi toomkirik öösel

2003. aastal korraldas ajaleht Helsingin Sanomat lugejaküsitluse, mille tulemuse põhjal tunnistati Helsingi toomkirik Soome kõige märkimisväärsemaks ehitiseks. Teisele kohale jäi seitse häält vähem kogunud Soome parlamendihoone (Eduskuntatalo).

Ajalugu

Kiriku esialgne kavand

Toomkirik on osa aastatel 1820–1850 ehitatud Helsingi kesklinna arhitektuuriansamblist. Kesklinna detailplaneeringu kujundas Johan Albrecht Ehrenström, kuid tähtsamad ehitised projekteeris Carl Ludvig Engel. Ehrenströmi detailplaneeringu järgi oli Senati väljaku põhjapoolne kalju eraldatud luterliku peakiriku asukohaks. Engel tegi juba 1819. aastal kiriku esimesed projektijoonised ja lihvis hoone arhitektuurilist väljanägemist aastakümneid. Toomkiriku ehitamiseks võeti Venemaa keisrilt Nikolai I-lt 2,6 miljoni rublane 37-aastase tagasimakseajaga laen, millest toomkiriku ehituskuludeks võis arvestuste järgi minna ligi miljon rubla. Sama laenu kasutati ka Turu linna taastamisel tulekahju järel. Toomkiriku ehitust alustati 1830. aastal.

Engeli surma-aastal 1840 oli kirik nii valmis, et seal võis samal aastal pidada ülikooli 200. aastapäeva. Ehitustööde järelevalvet jätkas Engeli surma järel tema abiline E. B. Lohrmann, kelle juhtimisel tehti kiriku väljanägemisele märkimisväärseid muudatusi. Kirik pühitseti ametlikult avatuks alles 1852. aastal, kui see nimetati keiser Nikolai I ja Püha Nikolause järgi Nikolai kirikuks. Soome iseseisvumisel 1917. aastal muudeti venepäraseks arvatud nimi Suurkirikuks. Kui Helsingi piiskopkond 1959. aastal moodustati, sai Suurkirikust Helsingi toomkirik.

Arhitektuur

Kiriku kantsel

Üks apostlikest kujudest

Helsingi toomkiriku sambakapiteelid on Korintose stiilis

Kirik esindab uusklassitsistlikku stiili ja on põhiplaanilt sarnane Kreeka ristiga. Eestvaate kujundamisel on eeskujuks võetud Peterburi Kaasani katedraal. Engel ise eriti ei hoolinud keskkirikust, kuid valis sellise stiili siiski eeskujuks, sest kiriku asetuse tõttu võis seda vaadata igast küljest. Engel mängis kirikut projekteerides läbi mitu varianti ja kujundas selle väljanägemist asukohast lähtuvalt võimalikult sobivaks.

Lõplikus projektis, mille kiitis heaks Keiser Aleksander I, on neli Korintose stiilis sammastega ümbritsetud ristharu, mille keskel kõrgub ümmargune kuppelkatusega torn. Kirikusaal on traditsiooniliselt ida-läänesuunaline, altari asukohaga Päikese poole ehk saali idapoolses osas. Saali läänepoolses osas on peasissekäik ja Unioni tänava (Unioninkatu) poolt kõrguvad selle kohal põhisambad. Valge ja vähenõudlik kirikusaal on kujundatud nii, et oleks sisenedes kogu ulatuses kohe nähtav. Seda võimaldab saali sümmeetriline kuju. Kirik kõrgub omal kaljutasandil, mille Senati väljaku poolsele küljele Engel kujundas peavalvuri. Kiriku Unioni tänava poolse sissekäigu vastasküljele projekteeris Engel 1840. aastal Keisri ülikooli põhiraamatukogu.

Ilmajokist pärit Könni soost kolmanda põlve kellameister Juho Könni oli osav oma ametis. Tema tuntuimaks tööks oli toomkiriku kellamehhanism. See oli kasutusel kuni 1902. aastani, kui kulunud mehhanism asendati elektrilisega. Meistri valmistatud algne kella numbrilaud on endiselt kasutusel, ent mehhanismi hoitakse Soome kellamuuseumis Espoos.

Toomkiriku projekti tehti ehituse käigus mitmeid muudatusi. 1839. aastal välja antud keisri käsuga kõrvaldati peavalvur ja asendati monumentaaltreppidega, mis viisid kiriku tasandilt väljakule. Engel oli treppide ehitamise vastu, kuid tulemusteta. Tema sõnul rikkus projekti muutmine Senati väljaku loomulikku väljanägemist: varem põhja küljest suletud Senati väljak avanes nüüd kiriku poole.

Pärast Engeli surma jätkas tema tööd Ernst Bernhard Lohrmann, kuid kiriku projektis tehti ka olulisi muudatusi. Kiriku konstruktsioon arvati olevat liiga nõrk, sellepärast lisati Lohrmanni soovitustele tuginedes põhitornile veel neli nurgatorni ning Peterburi Iisaki kiriku eeskujul kaksteist apostleid meenutavat tsinkkuju. See on maailma suurim ühtne tsinkskulptuuride kollektsioon. Skulptuurid valmisid aastatel 1846–1847 ja nende autorid on saksa skulptorid August Wredov, Hermann Schvievelbein, Gustav Bläser ja Heinrich Berges. Lohrmann projekteeris ka esikülje sammaste kõrvale kellatornid, kuna kiriku kuppeltorni ei juletud raskeid kirikukelli paigutada. Need ümberkorraldused olid vastuolus Engeli esialgse projektiga ja muutsid kiriku üldist väljanägemist. Kirikusaal iseloomustab Engeli esialgset arhitektuurilist käekirja paremini.

Sisekujundus

Toomkiriku altar

Orel

Toomkiriku valge, lühiharulise risti kujuline kirikusaal on tagasihoidlik ja ilustamata. Selle ainsad lihtsad kaunistused on kolm nurganiššidesse paigutatud skulptuuri, mis esindavad usupuhastajaid Martin Lutherit, Philipp Melanchthoni ja Mikael Agricolat. Neljandas nurgas on Engeli projekteeritud ümmargune kantsel.

Õigeusu kirikute ikoonidest vaimustunud Engel projekteeris kirikusse suursuguse altariehitise. See koosnes väga suurest kullatud ristist, mida ümbritses kuldne ring ja kaks palvetavat inglit; risti ja altari jalamil oli õigeusu stiili jäljendav kaunistatud pühakirja kujutav maaling. Engeli surma järel jäid projektist alles vaid inglid, mis paigutati kahele poole altarit. Algne altarimaaling oli Robert Wilhelm Ekmani heledavärviline Jeesuse kõnelus lastega, kuid Nikolai I-le ei meeldinud see ja ta kinkis selle asemele baltisaksa kunstniku Carl Timoleon von Neffi sünge maali Jeesuse ristilt äravõtmisest. Ekmani altarimaal paigutati Helsingi Vanakirikusse.

Ettevõttes Marcussen & Son 1967. aastal valminud orelil on 57 vilet.

Kiriku all olev võlvkamber ehitati algselt keldriks, kus asusid kütteseadmed ja kütusetagavarad. Kelder seisis tühjalt üle saja aasta, enne kui see 1970. aastal remonditi. Nüüd korraldatakse seal näitusi.

Toomkirik restaureeriti põhjalikult aastatel 1996–1999, mille käigus paigaldati uus Carolus Enckelli loodud altarimaal ning valmistati tekstiilikunstnik Päikki Priha kavandatud uued kirikutekstiilid.

Pilte toomkirikust

• 
  Helsingi toomkirik õhtul
• 
  Vaade Helsingile merelt. Kaldapealsel on kuulus kaubaturg, taga on Helsingi toomkirik. Turu ääres on näha helesinist Helsingi linnavalitsuse hoonet ja pruuni Rootsi saatkonda
• 
  Helsingi toomkirik
• 
  Toomkiriku ees Senati väljakul asub Vene keisri Aleksander II ausammas

Vaata ka

• Cantores Minores

Välislingid

• Toomkirikust Helsingi toomkiriku koguduse kodulehel
• Suurkirik, mälestuste kirik – YLE.fi kodulehel
• Toomkirikust ajalehes Helsingin Sanomat