Helimass

Helimass (inglise keeles sound mass), ka kõlamass (saksa keeles Klangmasse), kõlakogum (inglise keeles sound collective), kõlakompleks (inglise keeles sound complex), helivihm (inglise keeles tone shower), helihulk (inglise keeles sound crowd), helipilv (inglise keeles sound cloud), on muusikas tajutava helikõrgusega helidest ja/või müradest koosnev muusikaline struktuur, mille puhul on tajuja jaoks enamasti minimeeritud üksikute helide helikõrgused, mille tõttu on esiplaanile nihkunud näiteks faktuuri omadused, tämber, dünaamika või kontuur.

Helimassi kui psühhoakustilist nähtust võiks kirjeldada ka teljel 'integratsioon-segregatsioon', kus helimassi teke viitab suurenevale integratsioonile.

Näiteid helimassi kontseptsioonist leidub juba Jean-Féry Rebeli balletis "Elemendid" ("Les Elémens" 1737–1738), milles kaose kujutamiseks on kasutatud orkestri kõla järkjärgulist kuhjumist d-moll helirea kõigist seitsmest helist moodustuva klastrina.

Akordidele tämbri kaudu lähenemist (chords approaching timbres) kohtab juba Claude Debussy ja Edgard Varèse'i loomingus, kus täpselt noteeritud üksikute muusikainstrumentide partiid sulanduvad kokku n-ö ansambli tämbriks, mida võib nimetada ka helimassiks (Erickson 1975:18, 21). Klastrist välja kasvava helimassi kontseptsiooni kasutasid juba ka Charles Ives ja Henry Cowell.

Helimass kui kompositsioonivahend muutus üldlevinuks 1950.–1960. aastate modernistlikus orkestrimuusikas: näiteks Iannis Xenakise orkestriteostes "Metastaseis" (1953–1954), "Pithoprakta" (1955–1956) ja "Achorripsis" (1956–1957), Krzysztof Penderecki keelpilliorkestriteoses "Threnoodia Hiroshima ohvrite mälestuseks (1959) ning György Ligeti "Atmosfäärides" (Atmosphères 1961) ja Reekviemis (1963–1965).

Helimassidega on komponeerinud ka poola heliloojad Henryk Górecki, Karel Husa, Witold Lutosławski, Kazimierz Serocki ja Steven Stucky. Helimassi kasutamist esineb ka George Crumbi loomingus.

Ka Karlheinz Stockhauseni loomingus võib tuvastada mõtlemist helimassina: näiteks konkreetsetest ja sünteetilistest elektroonilistest helidest koosnevas "Noorukite laulus" ("Gesang der Jünglinge", 1955–1956), puhkpillikvintetis Zeitmaße (1955–1956) ning kolmele orkestrile loodud teoses "Gruppen" (1955–1957).

Helimassi kui muusikalist väljendusvahendit kasutavad ka näiteks Ruth Crawford Seeger oma Keelpillikvarteti (1931) kolmandas osas, Barbara Kolb, Pauline Oliveros ("Sound Patterns" koorile, 1961), Norma Beecroft ("From Dreams of Brass" koorile, 1963–1964) ja Nancy Van de Vate.

Helimassi koostis võib olla heliloojati ja teoseti väga erinev: helimass võib koosneda selgelt eristatavat helikõrgust omavate pillide klastrist kuni koori kõne, elektrooniliste helide, instrumentide laiendatud mänguvõtete, glissando'de, äärmusliku vibraato ja registrikasutuse ning juhuslikke helisid sisaldavate kõlapilvedeni.

Vaata ka

• väli ehk helimassiiv