Heinrich Lõvi

Heinrich Lõvi (saksa keeles Heinrich der Löwe; 1129 – 6. august 1195) oli Welfi dünastiast pärit saksa ülik, Baieri (vastavalt Heinrich III (1154–1195) ja Saksimaa hertsog Heinrich XII (1142–1195) nime all).

Heinrich Lõvi oli oma aja võimsaim Saksamaa vürst, kes soovis saada ka Saksa-Rooma riigi kuninga- ja keisrikrooni.

1142. aastal andis Saksa kuningas Konrad III Saksimaa hertsogi tiitli Welfide dünastiast pärinevale Heinrich Lõvile (Heinrich XII nime all). Heinrich Lõvi laiendas järk-järgult oma võimu üle Kirde-Saksamaa. Pärast Baieri hertsogkonna omandamist ulatusid Heinrichi valdused rohkem kui kahe kolmandikuni Saksamaast, Alpidest kuni Põhjamere ja Läänemereni välja, tehes temast võimsaima valitseja Kesk-Euroopas. Heinrich Lõvi laiendas Saksa võimu ja kristlust tänapäeva Mecklenburgi ja Pommerisse. 1143. aastal asutas Saksi hertsogi Heinrichi vasall Holsteini krahv Adolf II Trave ja Wakenitzi ühinemiskohal asuvale saarele Lübecki linna.

Vendi ristisõda

 Pikemalt artiklis Vendi ristisõda (1147–1184), Läänemere ristisõjad

Rooma paavst Eugenius III

1147. aastal kuulutas Rooma paavst Eugenius III oma bullaga "Divina dispensatione" välja ristisõja Läänemere regiooni paganatest lääneslaavlaste vastu. Paavst nimetas Läänemere ristisõja juhiks Havelburgi piiskopi Anselmi. 1147. aastal vendide kuningas Nykloti vasturünnakus sakside kätte langenud maade tagasisaamiseks piirasid Saksi väed, mida juhtisid Anselm Havelburgist, Meisseni krahv Konrad Suur ning Brandenburgi krahv Albrecht Karu koos Magdeburgi, Halberstadti, Münsteri, Merseburgi ja Määrimaa piiskoppidega, Dimini kindlust.

Teine ristisõdijate vägi suundus Baieri ja Saksimaa hertsogi Heinrich Lõvi ja Bremeni piiskopi Adelbergo juhtimisel Drohiczyni kindlust piirama. Drohiczyni saabus lisaks 100 000 taanlast. Sakslased jätkasid piiramist ning läbirääkimistel sõlmiti kokkulepe, vendid võtsid vastu ristiusu ja vabastati kõik orjad. Ühtegi ala juurde ei õnnestunud vallutada. Sakslased ja taanlased pöörasid omavahel tülli. Odobriitide kuningas Nyklot nõustus olema sakslaste vasall ning sakslaste ja vendide suhted paranesid. Sõja tulemusel tunnistas Nyklot Heinrichi ülemvõimu ja oli nõus ristimisega. Nyklot tapeti 1160. aastal Heinrich Lõvi ja Taani kuninga Valdemar I ühise sõjakäigu tulemusel ning obodriitide maad jaotati. Heinrich Lõvi hilisema languse järel sai Nykloti pojapojast esimene Mecklenburgi vürst.

Hohenstaufenist keiser Friedrich I Barbarossa püüdis Welfidega leppida ja andis aastal 1156 Heinrich Lõvile tagasi Baieri hertsogkonna ilma Marcha Orientaliseta. Välja jäetud Marcha Orientalis oli hilisema Austria (Ostarrichi) tuumikuks. Heinrich Lõvi asutas arvukalt linnu, sealhulgas aastal 1158 Müncheni. Oma tugeva seisundi tõttu kahe hertsogkonna, Saksimaa ja Baieri valitsejana läks ta konflikti Friedrich I Barbarossaga.

1166. aastal moodustasid teised Saksamaa aadlikud tema vastu liiga, kuid ei suutnud teda alistada.

Welfide valdused Heinrich Lõvi ajal

1176. aastal keeldus Heinrich Lõvi abistamast keisrit Itaalia sõjakäigus. Selle ja Heinrich Lõvi soovi tõttu saada ka Saksa-Rooma riigi kuninga- ja keisrikrooni tekkis Heinrich Lõvil konflikt Saksa-Rooma keisri Friedrich Barbarossaga. Aastatel 1178–1180 toimus tema vastu protsess, kuna aga Heinrich Lõvi kohtusse ei ilmunud, pandi ta riigivande alla. 1180. aastal kuulutas keiser Friedrich Barbarossa ta lindpriiks ning võttis temalt Baieri, Braunschweigi ja Saksimaa valitsemise õiguse.

Aastatel 1180–1181 toimus Heinrich Lõvi ja keisri Friedrich Barbarossa vahel kodusõda. Barbarossa viis väed Saksimaale, vallutas Braunschweigi, mis oli Heinrich Lõvi Braunschweigi hertsogiriigi pealinn, ning piiras Lübeckit. Heinrich Lõvi alistus Friedrich Barbarossale, kes tagastas talle Braunschweigi valdused.

Friedrich Barbarossa jaotas Saksimaa mitmeks tosinaks otse keisrile alluvaks territooriumiks, andes territooriumi sellele liitlasele, kes oli selle varem Heinrich Lõvilt või tema allesjäänud toetajailt vallutanud. 1181. aastal tükeldati vana Saksimaa hertsogkond Gelnhauseni riigipäeval mitmeks väikeseks osaks.

Ida-Saksimaa sai Anhalti krahv Bernhard, kes aastal 1180 sai ka Saksimaa hertsogi tiitli. Lääne-Saksimaa suurim jagu anti Vestfaali hertsogkonnana Kölni peapiiskopile. Saksidest piiskopid, kes olid enne vallanud suveräänset võimu oma territooriumitel, kuigi Saksimaa hertsogi eestkoste all, saavutasid sõltuvuse ainult keiserlikust valitsusest; sama juhtus ka hulga ilmalike krahvkondade ja linnadega.

Baieri hertsogkonna ja territooriumi andis Friedrich Barbarossa Wittelsbachi dünastiast pärit Otto I-le. Steiermargi mark sai Steiermargi hertsogkonnaks Friedrich I valduses.

Heinrich Lõvi sai tagasi emalt päritud Welfide Braunschweigi pärusvaldused, kuid 1182. aastal läks Heinrich Lõvi koos abikaasa Mathildega (kes oli Henry II ja Akvitaania Eleanori tütar ning Richard I Lõvisüdame õde) Stadest eksiili Inglismaale. 1189. aastal, kui Friedrich oli ristisõtta läinud, naasis Heinrich Lõvi Inglismaalt. Ta sai aga taas lüüa ning pidi uuesti põgenema.

1192. aastal sai ta oma Braunschweigi valdused tagasi.

Perekond

Heinrich Lõvi oli abiellus kõigepealt Clementiaga, kes oli Zähringeni hertsogi Konradi ja Namuri Clemence'i tütar. Abielust sündisid

• Gertrude (1155–1197), abiellus esmalt Švaabimaa hertsogi Friedrich IV-ga ning hiljem Taani kuninga Knud VI-ga
• Richenza (u 1157–1167)
• Heinrich (suri noorelt).

Hiljem abiellus Heinrich Inglise Matildaga, kes oli Inglise kuninga Henry II ja Akvitaania Eleanori tütar. Abielust sündisid

• Matilda (1171–1210), abiellus Perche'i krahvi Godfreyga ja hiljem Enguerrand III de Coucyga
• Richenza (1172–1204), oli kihlatud Taani kuninga Valdemar II-ga
• Heinrich (u 1173–1227), Reini pfaltskrahv
• Lothar (u 1174–1190)
• Otto, Püha-Rooma keiser Otto IV nime all ning Švaabimaa hertsog
• Wilhelm (1184–1213), Lüneburgi hertsog.

Heinrichil oli ka suhe Blieskasteli krahvi Gottfriedi tütre Idaga. Suhtest sündis

• Mathilde, ta abiellus 1166. aastal Heinrich Burwin I-ga, kes oli Mecklenburgi vürst 1179–1227.