Heinrich Heine
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Christian Johann Heinrich Heine (sünninimi Harry Heine; arvatavasti 13. detsember 1797 Düsseldorf – 17. veebruar 1856 Pariis) oli juudi päritolu Saksamaa luuletaja, publitsist ja ajakirjanik, üks 19. sajandi olulisemaid saksakeelseid kirjanikke.
| Heinrich Heine | |
|---|---|
 Moritz Daniel Oppenheimi maal (1831) | |
| Sünniaeg |
13. detsember 1797 Düsseldorf |
| Surmaaeg |
17. veebruar 1856 (58-aastaselt) Pariis |
| Rahvus | juut |
| Kirjandusžanrid |
luule följetonid reisikirjad |
| Autogramm |
 |
Heinet peetakse romantismi viimaseks luuletajaks ning ühtlasi selle ületajaks. Ta muutis argikeele luules kasutatavaks, tõstis följetoni ja reisikirja kunstilisele tasemele ning tõi saksa kirjandusse senitundmatu elegantse lihtsuse. Ta on üks tõlgitumaid ja viisistatumaid saksakeelseid kirjanikke. Heine oli kriitiline ja poliitikasse sekkuv ajakirjanik, esseist, satiirik ja polemiseerija, keda imetleti ja kardeti. Etnilise päritolu ja poliitiliste vaadete tõttu vaenasid teda alaliselt antisemiidid ja rahvuslased. See vajutas pitseri tema elule ning loomingule ja selle retseptsioonile.
Elulugu muuda
Päritolu ja õed-vennad muuda
Pikemalt artiklis Heine
.jpg)
Heinede suguvõsa kohta on andmeid alates 17. sajandist Bückeburgist.
Harry Heine oli kalevikaupmehe Samson Heine (19. august 1764 Hannover – 2. detsember 1829 Hamburg) ja tema abikaasa Betty (tegelikult Peira, sündinud van Geldern; 27. november 1770 Düsseldorf – 3. september 1859 Hamburg) neljast lapsest vanim.
Tema õed-vennad olid:
- Charlotte (18. oktoober 1800 Düsseldorf – 18. oktoober 1899 Hamburg);[1]
- Gustav (umbes 1803[2] Düsseldorf – 15. november 1886 Viin), hilisem parun Heine-Geldern ja Viini Fremden-Blatti väljaandja;
- Maximilian (umbes 1804[2] – 1879), hiljem arst Peterburis.
Kõik lapsed kasvasid üles juudi valgustusliikumise haskala vaimus elavas perekonnas, mis oli suures osas assimileerunud.
Noorpõlv ja õpinguaastad muuda
| „ | Düsseldorfi linn on väga ilus ja kui võõrsil tema peale mõtled ja juhuslikult seal oled sündinud, siis läheb südame ümber imelikult härdaks. Mina olen seal sündinud ja mul on tundmus, nagu peaksin kohe koju minema. Ja kui ma ütlen "koju", siis mõtlen Bolkeri tänavat ja maja, kus ma sündisin. | “ | Heinrich Heine 1827. aastal teoses "Ideen. Das Buch Le Grand" ("Ideed. Le Grandi raamat").[3] | ||
Heine sünnikuupäev ei ole kindlalt teada. Kõik kaasaegsed dokumendid, mis võiksid sünniaega kinnitada, on kaotsi läinud. Heine ise nimetas end naljatledes "sajandi esimeseks meheks", sest ta olevat sündinud 1800. aasta uusaastaööl[viide?]. Mõnikord märkis ta oma sünniaastaks ka 1799. Tänapäeval peavad Heine uurijad kõige tõenäolisemaks sünniajaks 13. detsembrit 1797. Tema lapsepõlv ja noorus sattusid Prantsuse revolutsiooniga seotud suurte muudatuste aega.
Alates 1803. aastast käis Harry Heine juudi erakoolis, mida juhtis Hein Hertz Rintelsohn. Kui Baieri kuurvürstiriigi valitsus, millele Bergi hertsogiriik ja selle pealinn Düsseldorf allusid, lubas 1804. aastal ka juudi lastel käia kristlikes koolides, astus Heine linna põhikooli ja 1807. aastal Düsseldorfi lütseumi (tänapäeval Görres-Gymnasium) ettevalmistusklassi, mis töötas hilise valgustusaja vaimus. Lütseumis käis ta alates 1810. aastast, ent lahkus sellest kooli lõpetamata 1814. aastal, sest pidi peretraditsiooni järgides valmistuma kaubanduskoolis kaupmehekutseks.
1811. aastal nägi 13-aastane Heine Napoleoni sissemarssi Düsseldorfi. Baieri oli Bergi hertsogiriigi 1806. aastal loovutanud Prantsusmaale, nii et Heine oleks saanud taotleda Prantsuse kodakondsust. Heinrich von Treitschke hilisematele väidetele vaatamata ta seda ei teinud.[4] Tema sünnimaad, nüüdset Bergi suurhertsogiriiki, valitsesid 1806–1815 Napoleoni sugulased, ning see oli Reini Liidu liikmesriigina tugeva prantsuse mõju all. Heine austas Prantsuse keisrit kogu oma elu, kuna see oli kasutusele võtnud Code civil'i, mis käsitas juute ja mittejuute seaduse silmis võrdsena.
1815–1816 töötas Heine vabatahtlikuna esmalt Frankfurdi pankuri Rindskopffi juures. Sel ajal õppis ta Frankfurdi juudikvartalis (Judengasse's) tundma juutide rõhuvat ja talle senini võõrast getoelu. Heine ja ta isa külastasid toona ka Frankfurdi vabamüürlaste looži nimetusega Zur aufgehenden Morgenröte. Vabamüürlaste seas pälvisid nad seltskondliku tunnustuse, mis neil juutidena jäi sageli saamata. Palju aastaid hiljem, 1844. aastal, sai Heinest Pariisi looži Les Trinosophes liige.[5]
1816. aastal asus Heine tööle oma jõuka onu Salomon Heine panka Hamburgis. Salomon, kes erinevalt vend Samsonist oli ühiskondlikult väga edukas ja mitmekordne miljonär, võttis vennapoja oma hoole alla. Kuni oma surmani 1844. aastal toetas ta teda rahaliselt, ehkki ei mõistnud tema kirjanduslikke huvisid. On säilinud Salomoni ütlus: "Kui ta oleks midagi õiget õppinud, ei peaks ta raamatuid kirjutama."[6] Juba kooliajal lütseumis oli Heine teinud esimesi lüürilisi katsetusi. Alates 1815. aastast kirjutas ta reeglipäraselt, ja tema luuletused avaldati esimest korda 1817. aastal ajakirjas Hamburgs Wächter.
Kuna Heine ei näidanud rahaasjades üles ei erilist huvi ega annet, asutas onu talle viimaks kaleviäri, ent Harry Heine & Comp. pidi juba 1819. aastal pankroti välja kuulutama. Selle omanik oli juba toona pühendunud pigem luulekunstile. Perekonnarahule mõjus kahjulikult ka Heine õnnetu armastus oma onutütre Amalie vastu. See vastuseta jäänud kiindumus oli aluseks hilisematele romantilistele armastusluuletustele kogus "Buch der Lieder". Rõhuvat õhkkonda onu majas, kus ta tundis end üha enam soovimatuna, kirjeldas Heine luuletuses "Affrontenburg".
Õpingud Bonnis, Göttingenis ja Berliinis muuda
Arvatavasti veensid vastuolud perekonnas Salomon Heinet viimaks onupoja tungidele järele andma ja võimaldama talle õpinguid Hamburgist eemal. 1819. aastal asus Heine õppima õigus- ja kameraalteadust, ehkki kumbki ala teda eriti ei huvitanud. Esmalt astus ta Bonni ülikooli, ent külastas seal ainult üksikuid juuraloenguid.
1819/1820. aasta talvesemestril kuulas ta seevastu August Wilhelm Schlegeli loengut teemal "Saksa keele ja luule ajalugu". Romantismi kaasrajaja avaldas noorele Heinele tugevat kirjanduslikku mõju, ent ei takistanud teda hilisemates töödes Schlegeli kohta pilkavalt väljendumast. Seesama sai osaks tema hilisemale Bonni õppejõule Ernst Moritz Arndtile, kelle natsionalistlikke vaateid võttis Heine oma hilisemates luuletustes ja proosatekstides mitmel korral kirbule. Bonni perioodil tõlkis Heine saksa keelde inglise romantilise luuletaja llord Byroni teoseid.
1820. aasta talvesemestril astus ta Göttingeni ülikooli, ent pidi sealt juba mõne kuu pärast duelliga seotud sekelduste tõttu lahkuma. Nimelt oli Heine püüdnud juutidele tolleaegsel Saksamaal osaks langenud ühiskondliku eraldatuse tõttu oma päritolu võimalikult hästi varjata. Kui üks kaasõpilane teda juudiksolemise tõttu solvas, kutsus ta selle duellile. Seetõttu heideti ta koos oma duellipartneriga 1821. aasta veebruaris ülikoolist üheks semestriks välja. Samal kuul arvati Heine "karskuskeelu" rikkumise tõttu Burschenschaftist välja. Ta oli 1819. aastal Bonnis astunud üliõpilasorganisatsiooni "Allgemeinheit", Göttingenis sai ta 1821. aastal corps Guestphalia liikmeks.[7][8]
Göttingeni kohta väljendus Heine mõni aasta hiljem teoses "Harzi-reis" ülimalt sarkastiliselt ja irooniliselt:
| „ | Üldiselt jaotatakse Göttingeni elanikke üliõpilasteks, professoriteks, filistriteks ja lojusteks, millised neli seisust üksteisest mitte väga rangelt ei erine. Lojuseseisus on kõige ülekaalukam. Kõigi üliõpilaste ja kõigi korraliste ning ebakorralike professorite nimesid siin üles lugema hakata viiks liiga pikale, ka pole mul praegu kõigi üliõpilaste nimed meeles, aga professorite hulgas on mõned, kellel veel polegi nime. Göttingeni filistrite arv peab küll väga suur olema, nagu liiva, või õigemini, nagu kõntsa mere ääres; tõepoolest, kui ma neid hommikuti nende räpaste nägudega ja valgete arvetega akadeemilise kohtuhoone väravate ees seismas nägin, siis suutsin vaevalt mõista, kuidas jumal ometi nii palju kaltskaabakaid võis luua. | “ | "Reisebilder"[9] | ||
Heine suundus nüüd Berliini Ülikooli, kus ta õppis 1821–1823, külastades teiste hulgas Georg Wilhelm Friedrich Hegeli loenguid. Varsti sai ta kontakti linna kirjanduslike ringkondadega ning oli korrapärane külaline nii Elise von Hohenhauseni kirjanduslikus salongis kui Rahel Varnhagen von Ense nn teises salongis. Rahel ja tema abikaasa Karl August Varnhagen von Ense said Heine sõpradeks ning toetasid tema karjääri, arvustades positiivselt tema varaseid kirjutisi ja vahendades talle edasisi kontakte. Näiteks viisid nad ta kokku Varnhageni õe Rosa Maria Assingiga, kelle salongis Hamburgis oli Heine sage külaline. Varnhagen von Ense jäi Heinega kuni selle surmani tihedasse kirjavahetusse.
Berliini-perioodil avaldas Heine oma esimese raamatu. 1822. aasta alguses ilmus Maureri kirjastuses tema kogu "Gedichte" ("Luuletused"), 1823. aastal Dümmleri kirjastuses "Tragödien, nebst einem lyrischen Intermezzo" ("Tragöödiad ja lüüriline vahemäng"). Oma tragöödiatele "Almansor" ja "William Ratcliff" oli Heine alguses omistanud väga suure tähtsuse, ent neid ei saatnud edu. "Almansori" esietendus 1823. aastal Braunschweigis katkestati publiku protestide tõttu, "Ratcliff" ei jõudnudki Heine eluajal lavale.
1822–1824 tegeles Heine esimest korda intensiivselt juutlusega. Ta oli Berliinis Juudi Kultuuri- ja Teadusühingu aktiivne liige, käis teiste hulgas läbi juutluse teadusliku uurimise ("Wissenschaft des Judentums") ühe rajaja Leopold Zunziga ning alustas 1824. aastal tööd katkendiks jäänud romaaniga "Der Rabbi von Bacherach" ("Bacherachi rabi"). 1822. aastal Berliinist alanud reisil Posenisse (tänapäeva Poznań) puutus ta esimest korda kokku hassiidide liikumisega, mis Heinet küll paelus, ent jäi talle võõraks. 1823. aasta kevadel, kaks aastat enne kristlusse pöördumist, kirjutas ta kirjas oma sõbrale Immanuel Wohlwillile: "Auch ich habe nicht die Kraft einen Bart zu tragen, und mir Judemauschel nachrufen zu lassen, und zu fasten etc. Ich hab nicht mal die Kraft ordentlich Mazzes zu essen. Ich wohne nemlich jetzt bey einem Juden ... und bekomme jetzt Mazzes statt Brod und zerknacke mir die Zähne."[10] Juudi motiividega tegelemine liikus pärast Heine ristimist küll tagaplaanile, ent pakkus talle tegevust kogu elu. Uuesti väljendus see eelkõige tema hilises loomingus, näiteks kogumiku "Romanzero" kolmandas raamatus, mille pealkiri on "Hebräische Melodien" ("Heebrea meloodiad").
Promotsioon, ristimine ja Plateni afäär muuda
1824. aastal naasis Heine Göttingeni. Järgneva aasta mais sooritas ta lõpueksami ning promoveeriti 1825. aasta juulis õigusteaduse doktoriks. Tema plaan Hamburgis advokaadina tegutsema asuda nurjus aga juba sellesama aasta lõpus.
Et suurendada oma võimalusi saada tööd juristina, oli Heine kohe pärast lõpueksami sooritamist, 1825. aasta juunis, lasknud end Heiligenstadtis protestantlikult ristida ja võtnud endale nime Christian Johann Heinrich. Sellest ajast alates nimetas ta end Heinrich Heineks. Ta püüdis ristimist alguses salajas hoida: see ei toimunud mitte kirikus, vaid preestri korteris, ainsaks tunnistajaks vaderid. Ta suhtus religiooni toona leigelt ning käsitas ristimistunnistust lihtsalt "sissepääsupiletina Euroopa kultuuri".[11] Ometi pidi ta möönma, et paljud selle kultuuri kandjad ei aktsepteeri endaga võrdväärsena ka temasarnast ristitud juuti. Heine ei olnud siiski valmis alandusi ja solvanguid vaikides taluma.
See tuli eriti selgelt välja niinimetatud Plateni afääris: kirjanduslikust tülist luuletaja krahv August von Platen-Hallermündega arenes isiklik kokkupõrge, mille tulemusel rünnati Heinet ka tema juudi päritolu tõttu. Nii kasutas Platen 1829. aastal ilmunud komöödias[12] tema kohta väljendeid "Petrark des Lauberhüttenfestes" ('lehtmajadepüha Petrarca') ja "des sterblichen Geschlechts der Menschen Allerunverschämtester" ('häbituim inimeste sureliku soo hulgast'). Ta heitis Heinele ette "sünagoogiuhkust" ja kirjutas: "… doch möcht' ich nicht sein Liebchen sein; Denn seine Küsse sondern ab Knoblauchsgeruch" ('… aga ma ei tahaks olla tema armsam, sest tema suudlused haisevad küüslaugu järele').
Heine pidas neid ja teisi sarnaseid väljaütlemisi osaks kampaaniast, mis pidi tal takistama Müncheni ülikooli juures professorikoha saamist.
| „ | Kui Müncheni papid mind esmakordselt ründasid ja mu juudi päritolu mängu tõid, siis ma naersin – ma pidasin seda lihtsalt rumaluseks. Aga kui ma haistsin süsteemsust, kui ma nägin, kuidas naeruväärsest tondist saab vähehaaval ähvardav vampiir, kui ma nägin läbi Plateni satiiri kavatsuse […], siis panin ma vöö vööle ja lõin nii teravalt kui võimalik, nii kiiresti kui võimalik. | “ | Kiri Varnhagen von Ensele[13] | ||
Löök järgnes kirjanduslikus vormis teose "Reisebilder" ("Reisipildid") kolmandas osas "Die Bäder von Lucca" ("Lucca termid"). Siin nimetas Heine Plateni loomingut steriilseks ja taandas selle krahvi homoseksuaalsusele, mille ta seeläbi avalikustas. Ta nimetas teda "soojaks sõbraks"[14] ja kirjutas, et krahv olevat "mehr ein Mann von Steiß als ein Mann von Kopf" ('pigem istmiku- kui peamees').[15]
Tüli tõi mõlemale osapoolele märkimisväärselt kahju. Platen, kes nägi, et ta on seltskonnast kõrvale tõrjutud, jäi vabatahtlikku pagulusse Itaaliasse. Heine teguviis aga jäi mõistmise ja avaliku toetuseta. Afääri põhjuseid ja asjaolusid mainimata heitsid kriitikud veel lähiminevikus talle ikka ja jälle ette "iseloomu puudumist". Teised aga, nagu Heine kaasaegne kirjanduskriitik Karl Herloßsohn, toetasid teda, kuna ta olevat Platenile lihtsalt samaga tasunud.
Heine pidas Plateni ja teiste juudivaenulikke rünnakuid vastutavaks selle eest, et Baieri kuningas Ludwig I ei määranud talle professuuri, mille saamist ta kindlalt uskus. Selle eest pidas ta monarhi hiljem meeles terve rea pilavärssidega, näiteks poeemis "Lobgesänge auf König Ludwig" ("Kiidulaul kuningas Ludwigist"):
| „ | Das ist Herr Ludwig von Bayerland. Desgleichen gibt es wenig; Das Volk der Bavaren verehrt in ihm Den angestammelten König. See on härra Ludwig Baierist, teist taolist leidub vaevalt, – Bavaaria rahva kuningas, kes võimu pärind taevalt. |
“ | "Neue Gedichte" ("Uued luuletused").[16] | ||
Ristimisest loodetud tagajärjed jäid olemata, ning Heine on oma kristlusse pöördumist hiljem mitmel korral otsesõnu kahetsenud.
| „ | Ma kahetsen väga, et ma end ristida lasin; ma ei näe sugugi, et mul sellest ajast saadik oleks midagi paremaks läinud, vastupidi, mind on sellest ajast tabanud ainult ebaõnn. | “ | Kiri Moses Moserile, 9. jaanuar 1826[17] | ||
Peaaegu kõik biograafiad rõhutavad juudi päritolu tähendust Heine elule ja luulele. Eriti kirjanduskriitik Marcel Reich-Ranicki esindab seisukohta, mille järgi Heine Pariisi emigreerumise motiivid ei olevat olnud mitte niivõrd poliitilised, vaid pigem tingitud tema saksa ühiskonnast kõrvalejäämisest. Prantsusmaal oli Heine sakslane ja seega välismaalane, Saksamaal seevastu alati juut ja seega kõrvalejäetu.[18]
Plateni afääriga nurjus Heine viimane püüe saada tööd juristina mõnel saksakeelsel maal. Ta otsustas seetõttu teenida elatist vabakutselise kirjanikuna, mis tol ajal oli pigem ebatavaline.
Esimene kirjanduslik edu muuda
Esimesed luuletused ("Ein Traum, gar seltsam", "Mit Rosen, Zypressen") avaldas Heine juba Hamburgis 1816. aastal, kasutades pseudonüümi Sy. Freudhold Riesenharf (anagramm fraasist Harry Heine, Dusseldorff). Need ilmusid ajalehes Hamburgs Wächter. H. Heine nime all avaldas ta 1821. aasta detsembris Berliinis oma esimese luulekogu "Gedichte" ("Luuletused"). Nagu juba mainitud, ilmus 1823. aastal raamat "Tragödien, nebst einem Lyrischen Intermezzo". 1821. aastal kirjutatud tragöödias "Almansor" tegeles Heine esimest korda põhjalikult Andaluusia mauride islami kultuuriga, mida ta ülistab arvukates luuletustes ja mille allakäigu pärast ta avaldab kahetsust. "Almansoris" leidub Heine varajane poliitiline sõnum:
Das war ein Vorspiel nur, dort wo man Bücher
verbrennt, verbrennt man auch am Ende Menschen.
("See oli vaid eelmäng; seal, kus põletatakse raamatuid, põletatakse lõpuks ka inimesi.")[19]
1824. aastal ilmus kogumik "Dreiunddreißig Gedichte" ("Kolmkümmend kolm luuletust"), mis sisaldas ka Saksamaal tänapäeval tuntuimat Heine luuletust "Die Loreley". Samal aastal külastas ta Harzi-reisi käigus Weimaris Johann Wolfgang von Goethet, keda ta väga austas. Juba kaks aastat varem oli Heine talle saatnud oma esimese luulekogu koos pühendusega. Külaskäik oli Heine jaoks aga pigem pettumus, sest täiesti oma loomu vastaselt käitus ta ujedalt ja kohmakalt ning Goethe suhtus temasse reserveeritud viisakusega.
1826. aastal avaldas Heine oma reisikirja "Die Harzreise" ("Harzi-reis"), millele sai osaks publikumenu. Samal aastal algas tema koostöö Hamburgi kirjastusega Hoffmann und Campe. Julius Campe jäi Heine kirjastajaks kuni tema surmani. Ta andis 1827. aasta oktoobris välja luulekogu "Buch der Lieder" ("Lauluraamat"), mis pani aluse Heine kuulsusele ja on menukas tänapäevani. Nende ja hilisemate luuletuste romantiline, sageli rahvalaululik toon ei mõjunud kaasakiskuvalt mitte ainult tema kaasajal. Neid on viisistanud teiste hulgas Robert Schumann oma teoses "Dichterliebe".
Ent Heine luuletuste romantiline toon muutus varsti, kui ta vürtsitas seda irooniavarjundiga ja kasutas romantilise luule stiilivõtteid ka poliitilise sisuga värssides. (Seejuures ei tohi Heine "romantismi ironiseerimist" segi ajada niinimetatud "romantilise irooniaga", mida esindas Friedrich Schlegel.) Heine ise nimetas end "jooksupannud romantikuks". Järgnev katkend, milles Heine heidab nalja sentimentaal-romantilise loodusest saadud meeleliigutuse üle, näitlikustab seda iroonilist murrangut:[20]
Das Fräulein stand am Meere
Und seufzte lang und bang.
Es rührte sie so sehre
der Sonnenuntergang.
Mein Fräulein! Sein sie munter,
Das ist ein altes Stück;
Hier vorne geht sie unter
Und kehrt von hinten zurück.
Heine ise nägi merd esimest korda 1827. ja siis 1828. aastal, reisides Inglismaale ja Itaaliasse. Oma muljeid kirjeldas ta järgmistes "Reisipiltides", mis ilmusid 1826–1831. Nende juurde kuuluvad tsükkel "Nordsee" ("Põhjameri") ning teosed "Die Bäder von Lucca" ("Lucca termid") ja "Ideen. Das Buch Le Grand" ("Ideed. Le Grandi raamat"). Viimane on poolehoiuavaldus Napoleonile ja Prantsuse revolutsiooni saavutustele. Heine Napoleoni-austus ei olnud samas mööndusteta, oma reisikirjas kirjutab ta:
| „ | […] minu austusavaldus kehtib ainult selle mehe geeniuse, mitte tema tegude kohta. Tingimusteta armastan ma teda ainult kuni kaheksateistkümnenda brümäärini – siis reetis ta vabaduse. | “ | |||
Ta osutus teravmeelseks ja sarkastiliseks kommentaatoriks, kui ta näiteks reisi ajal Genovasse kirjutab:
| „ | Jah, mulle tundub vahel, et saatan, aadlisugu ja jesuiidid on olemas ainult seni, kuni neisse usutakse. | “ | |||
Tsitaat samast teosest näitab, kui õel võis Heine huumor olla:
| „ | Tiroollased on kaunid, rõõmsad, ausad, vaprad ja mõõtmatu vaimse piiratusega. Tegemist on terve inimliigiga, võib-olla seetõttu, et nad on liiga rumalad suutmaks olla haiged. | “ | |||
Ka tsensuuri eest, mis kontrollis kõiki tema üllitisi Saksamaal, oskas Heine end satiiriga kaitsta, näiteks 1827. aastal ilmunud tekstiga, mis oleks just nagu tsenseeritud:[24]
Die deutschen Censoren —— —— —— ——
—— —— —— —— —— —— —— —— —— ——
—— —— —— —— —— —— —— —— —— ——
—— —— —— —— —— —— —— —— —— ——
—— —— —— —— —— —— —— —— —— ——
—— —— —— —— —— —— —— —— —— ——
—— —— —— —— —— Dummköpfe —— ——
—— —— —— —— —— —— —— —— —— ——
—— —— —— —— —— —— —— —— —— ——
—— —— —— —— —— —— —— —— —— ——
—— —— —— —— ——
("Saksa tsensorid ----- lollpead ----")
Kogemused tsensuuriga olid Heinel alates 1827. aasta novembrist, kui ta sai Müncheni väljaande Neue allgemeine politische Annalen toimetajaks. Umbes sellest ajast hakati Heinet üldiselt pidama suureks kirjanduslikuks talendiks. Alates 1830. aastate algusest levis tema kuulsus nii Saksamaal kui ülejäänud Euroopas.
Pariisi-aastad muuda
Olles 1830. aasta suvel puhkusel Helgolandil, sai Heine teada juulirevolutsiooni algusest. Oma "Kirjades Helgolandilt", mis avaldati alles 1840. aastal Ludwig Börnet käsitleva pamfleti teise osana, tervitas ta revolutsiooni juubeldustega. 10. augustil 1830 kirjutas ta:
| „ | Ma olen revolutsiooni poeg ning haaran taas kaitstud relvad, millele mu ema on oma võluõnnistuse andnud… Lilled! Lilled! Ma tahan oma pea pärjata surmavõitluseks. Ja ka lüüra, ulatage mulle lüüra, et ma saaksin lahingulaulu laulda… Sõnad, mis sarnanevad leegitsevate tähtedega, mis sööstavad kõrgustest alla ning põletavad tuhaks paleed ja valgustavad hurtsikuid… | “ | Ludwig Börne. Eine Denkschrift[25] | ||
Poliitiliste vaadete tõttu üha rohkem vaenatuna – eriti Preisimaal – ja tüdinud Saksamaa tsensuurist, kolis Heine 1831. aastal elama Pariisi. Siin sai alguse tema teine elu- ja loomefaas. Elu jooksul hakkas Heine siiski Saksamaa järele igatsema, nagu näitab tema luuletus "In der Fremde" ("Võõrsil"):[26]
Ich hatte einst ein schönes Vaterland.
Der Eichenbaum
Wuchs dort so hoch, die Veilchen nickten sanft.
Es war ein Traum.
Das küßte mich auf deutsch und sprach auf deutsch
(Man glaubt es kaum Wie gut es klang)
das Wort: "Ich liebe dich!"
Es war ein Traum.
Isamaad nägi ta veel ainult kaks korda, ent ta säilitas tiheda kontakti sealsete tuttavatega. Alates 1832. aastast tegutses Heine Augsburgi ajalehe Allgemeine Zeitung Pariisi korrespondendina. Selle oli asutanud Weimari klassikute olulisim kirjastaja Johann Friedrich Cotta ning see oli tolle aja loetuim saksakeelne päevaleht.
Heine kirjutas sellele ajalehele artiklisarja,[27] mis ilmus veel samal aastal ka raamatu kujul pealkirjaga "Französische Zustände" ("Prantsuse olud"). Artiklid tekitasid poliitilise sensatsiooni. Cotta ajaleht trükkis need kaastööd küll anonüümselt, ent kõikidele poliitikahuvilistele oli selge, kes need oli kirjutanud. Lugejad olid artikleist vaimustunud, ametivõimud aga olid nördinud ja kiirustasid takka tsensuuri. Pariisi 1830. aasta juulirevolutsiooni tulemusel oli nimelt ka Saksamaal tekkinud rahvuslik-liberaalne demokraatlik opositsioon, mis nõudis üha valjemini põhiseadusi Saksa Liidu maades. Austria riigikantsler Klemens Wenzel Lothar von Metternich sekkus Cotta tegevusse ning Allgemeine Zeitung lõpetas artikliseeria ega avaldanud enam Heine saadetud üheksandat peatükki.
Heine Hamburgi kirjastaja Julius Campe avaldas aga juba 1832. aasta detsembris "Prantsuse olud" eraldi raamatuna, olles käsikirja Heine tahte vastaselt esitanud läbivaatamiseks tsensuurile. Ametivõimud reageerisid keeldude, läbiotsimiste, konfiskeerimiste ja ülekuulamistega. Neis tekitas meelepaha eelkõige Heine eessõna saksa raamatuväljaandele. Seetõttu Campe seda ära ei trükkinud, ent see otsus kahjustas tugevalt tema suhteid Heinega ning ajendas Heinet avaldama eessõna Pariisis tsenseerimata separaadina. Ka Campe avaldas seepeale separaadi, ent pidi selle jällegi tagasi võtma.
Selle tulemusel keelati Heine kirjutised – ka kõik tulevased – esmalt 1833. aastal Preisimaal ja 1835. aastal Frankfurdi Liidupäeva otsusega kõikides Saksa Liidu liikmesriikides. Sama saatus tabas rühmituse "Junges Deutschland" ("Noor Saksamaa") luuletajaid. Liidupäeva otsuses oli kirjas, et selle grupi liikmete eesmärk on "ilukirjanduslikes, kõikidele lugejaklassidele kättesaadavates kirjutistes rünnata kristlikku religiooni kõige jultunumal kombel, alavääristada kehtivaid sotsiaalseid suhteid ning hävitada kogu siivsus ja kombelisus."[28]
"Prantsuse oludega" rajas Heine paljude ajaloolaste ja kirjandusteadlaste hinnangul moodsa poliitilise ajakirjanduse. Selle artikliseeriaga pani Heine aluse oleviku ajalookirjutusele, uuele vormile, milles ajakirjanikud ja kirjanikud kujutasid oma kaasaega. Selle kirjutise stiil avaldab tänaseni mõju saksa följetonile, mistõttu seda peetakse saksa kirjandus- ja ajakirjandusloo verstapostiks. Lisaks võttis Heine endale nüüdsest Saksamaa ja Prantsusmaa vaimse vahendaja rolli ning esitas oma positsiooni esimest korda ka üle-euroopalises raamistikus. 2010. aastal avaldas kirjastus Hoffmann und Campe faksiimiletrüki "Prantsuse olude" käsikirjast, mida seni peeti kadunuks.
Pärast tema kirjutiste avaldamiskeeldu Saksamaal sai Pariisist Heine lõplik varjupaik. Neil aastail tekkisid esimesed sümptomid – halvatusnähud, peavaluatakid ja nägemishäired – haigusest, mis aheldas ta elu lõpus kaheksaks aastaks voodi külge. Alguses aga nautis ta elu maailmalinnas. Ta astus kontakti seal elavate euroopa kultuurielu suurnimedega, nagu Hector Berlioz, Ludwig Börne, Frédéric Chopin, George Sand, Alexandre Dumas vanem ja Alexander von Humboldt. Mõnda aega otsis ta lähedust utoopiliste sotsialistidega, nagu Barthélemy Prosper Enfantin, kes oli Henri de Saint-Simoni õpilane. Heine lootus leida nende kvaasireligioosses liikumises 'uus evangeelium' või 'kolmas testament'[29] oli aidanud kaasa Pariisi kolimise otsusele.
Pärast esialgset vaimustust eemaldus Heine varsti Saint-Simoni järgijaist, ka seetõttu, et nad nõudsid temalt, et ta annaks oma kirjandusliku ande nende käsutusse. 1835. aastal, pärast seda kui selle liikumise lagunemine oli ilmselge, kirjutas Heine:
| „ | Meie [panteistid] ei taha olla ei sankülotid ega vähenõudlikud väikekodanlased ega odavad presidendid; me loome võrdselt suurepäraste, võrdselt pühade, võrdselt õndsate jumalate demokraatia. […] Sensimonistid on seda osalt taibanud ja tahtsid seda teostada. Aga nemad olid ebasoodsas olukorras ja ümbritsev materialism oli nad maha surunud, vähemalt mõneks ajaks. Saksamaal hinnati neid paremini. | “ | "Religiooni ja filosoofia ajaloost Saksamaal", 2. raamat.[30] | ||
Pariis inspireeris Heinet kirjutama tõelisena tulvana esseid, poliitilisi artikleid, poleemikat, memorandumeid, luuletusi ja proosateoseid. Püüdes sakslastele lähemale tuua Prantsusmaad ja prantslastele Saksamaad, õnnestus tal avaldada lausa prohvetliku loomuga analüüse, näiteks teose "Zur Geschichte der Religion und Philosophie in Deutschland" ("Religiooni ja filosoofia ajaloost Saksamaal") järelsõnas. Heine kirjutas selle teksti 1834. aastal prantslaste aadressil, 99 aastat enne nende võimuletulekut, kes hakkasid ka tema raamatuid põletama:
| „ | Ristiusk – ja see on tema suurim teene – on seda toorest germaani taplusiha mõnevõrra leevendanud, ei suutnud seda aga päriselt hävitada, ja kui taltsutav talisman, rist, ükskord katki murdub, siis puhkeb jälle ragisedes esile vanade taplejate metsikus, meeletu berserkeriviha. […] Mõte eelneb teole, nii nagu välk eelneb kõuele. Saksa kõu on samuti sakslane ja ei ole väga vilgas ja läheneb pisut aeglase kõminaga; kuid ta tuleb tingimata, ja kui te kunagi raksumist kuulete, nagu veel iialgi maailma ajaloos pole raksunud, siis teadke: saksa äike on viimaks oma sihtmärki tabanud. Sellest mürinast langevad kotkad õhust surnult alla ja lõvid kaugeimas Aafrika kõrbes roomavad, sabad sorgus, oma kuninglikese koobastesse. Saksamaal lavastatakse näidend, millega võrreldes prantsuse revolutsioon näib süütu idüllina. | “ | "Religiooni ja filosoofia ajaloost Saksamaal", 3. raamat.[31] | ||
Varem kui enamik tema kaasaegseid tundis Heine ära saksa natsionalismi hävitava loomuse, mis erinevalt prantsuse omast eemaldus silmanähtavalt demokraatia ja rahva suveräänsuse ideedest. Luuletaja tunnetas selles pigem varjatud vihkamist kõige võõra suhtes, nagu ta kirjutas luuletuses "Diesseits und jenseits des Rheins" ("Siin- ja sealpool Rheini"; lisa teosele "Romanzero"[32]):
Aber wir verstehen uns bass,
Wir Germanen auf den Hass.
Aus Gemütes Tiefen quillt er,
Deutscher Hass! Doch riesig schwillt er,
Und mit seinem Gifte füllt er
Schier das Heidelberger Faß.
Vaidlus Ludwig Börnega muuda
Heine teised olulised kirjutised neil aastail olid "Die romantische Schule" (1836), romaanikatkend "Der Rabbi von Bacherach" (1840) ja memorandum "Ludwig Börnest" (1840).
Viimati nimetatud teoses reageeris Heine oma varasema sõbra "Kirjadele Pariisist", milles talle heideti ette revolutsiooni eesmärkide reetmist. Nii nagu tülis Plateniga, mängis ka Heine ja Ludwig Börne (kes sel ajal oli tuntum kui Heine) kokkupõrkes rolli isiklik vaen. Tegelikud põhjused olid aga põhimõttelist laadi ning puudutasid luuletaja ja kunstniku enesepilti üldisemalt.
Kogu oma loometee jooksul taotles Heine seda, et kunst oleks parteiülene. Ta pidas end vabaks, sõltumatuks luuletajaks ja ajakirjanikuks, ning ei tundnud end kogu oma elu jooksul kohustatuna järgima ühtegi poliitilist suunda. Radikaal-vabariiklikust publitsistist Ludwig Börnest erines ta veel ühel viisil, mis võis Börnele meeldida:
| „ | Mina olen tavaline giljotiin ja Börne on aurugiljotiin. | “ | |||
Kui aga tegemist oli kunsti ja luulega, seadis Heine teose kvaliteedi alati kõrgemale kui autori kavatsuse või meelsuse.
Börnele näis selline suhtumine oportunistlikuna. Ta heitis Heinele mitmel korral ette meelsuse puudumist ja nõudis, et luuletaja peab vabadusvõitluses asuma kindlale positsioonile. Tüliga selle üle, kas ja kui palju kirjanik tohib olla parteiline, ennetasid Heine ja Börne hilisemaid diskussioone kirjanduse poliitilise moraali üle, nagu neid pidasid 20. sajandil Heinrich ja Thomas Mann, Gottfried Benn ja Bertolt Brecht, Georg Lukács ja Theodor W. Adorno, Jean-Paul Sartre ja Claude Simon. Seetõttu on Hans Magnus Enzensberger arvanud, et tüli Heine ja Börne vahel oli "saksa kirjandusloo tulemuslikem lahkheli."[34]
Seda, et see memorandum ilmus alles 1840, kolm aastat pärast Börne surma, segadusttekitava – ja Heine poolt autoriseerimata – pealkirjaga "Heinrich Heine über Ludwig Börne" ("Heinrich Heine Ludwig Börnest") ning lisaks sisaldas pilkeid Börne armukolmnurga teemal tema sõbranna Jeanette Wohli ja tolle abikaasa, Frankfurdi kaupmehe Salomon Straußiga, panid Heine muidu heasoovlikud lugejad talle pahaks. Strauß, kes tundis end selle avalikustamise tõttu paljastatuna, väitis hiljem, et ta olevat luuletajale tolle väljaütlemiste eest avalikult vastu kõrvu andnud. Seepeale kutsus Heine ta püstoliduellile, millel sai kergelt puusast haavata, sellal kui Strauß jäi vigastamata.
Abielu, reisid Saksamaale, päranditüli muuda
Veel enne duelli abiellus Heine 1841. aastal Pariisi Saint-Sulpice'i kirikus endise kingamüüja Augustine Crescence Mirat'ga, keda ta nimetas Mathildeks ja kelle kohta ta teadis, et ta on ka mehe surma korral kindlustatud. Pulmad toimusid naise soovil katoliku kombe järgi. Oma juudi päritolu vaikis Heine kogu elu maha.[35]
Juba 1833. aastal oli Heine tollal 18-aastast neidu tundma õppinud ning elas temaga arvatavasti alates 1834. aasta oktoobrist koos. Mathilde oli alates 1830. aastast elanud Pariisis nn grisette'na, s.o iseseisva töötava noore naisena, kes oma aja tavade järgi ei olnud "austusväärne".[36] Ta oli atraktiivne, suurte tumedate silmade ja tumepruunide juustega naine, kelle figuuri tihti imetleti. Tal oli iseloomulik kõrge "lehelinnuhääl", mis jättis paljudele lapsiku mulje, ent mõjus Heinele arvatavasti võluvalt. Ta näis olevat Mathildesse silmapilkselt armunud.[37] Paljudele Heine sõpradele seevastu, nende hulgas Marxile ja Engelsile, ei meeldinud tema suhe lihtsa ja elurõõmsa naisega. Heine aga näis olevat armunud ka seetõttu, et naine pakkus talle kontrasti intellektuaalse keskkonnaga. Nende suhte alguses püüdis ta maalt pärineva sõbranna haridust pisut järele aidata. Tema innustusel õppis naine lugema ja kirjutama, ja Heine rahastas mitmel korral tema õppimist noortele naistele mõeldud õppeasutustes.
Nende kooselu möödus mõnikord üsna maruliselt: ägedatele abielutülidele, mille algatajaks oli sageli Mathilde helde ümberkäimine rahaga, järgnes enamasti kohe leppimine. Oma naise hellade kirjelduste kõrval leidub Heinel ka sapiseid värsse, nagu näiteks luuletuses "Celimene":[38]
Deine Nücken, deine Tücken,
Hab ich freylich still ertragen
Andre Leut' an meinem Platze
Hätten längst dich todt geschlagen.
Heine hindas teda, ehkki – või pigem kuna – Mathilde ei rääkinud saksa keelt ning tal ei olnud seetõttu ka tegelikku ettekujutust tema olulisusest luuletajana. Säilinud on Mathilde ütlus:
| „ | Minu mees kirjutas pidevalt luuletusi, aga ma ei usu, et need olid midagi erilist väärt, sest ta ei olnud nendega kunagi rahul. | “ | |||
Just seda teadmatust tõlgendas Heine märgina sellest, et Mathilde armastas teda kui inimest, mitte kui prominentset luuletajat.
1843. aastal kirjutas Heine luuletuse "Nachtgedanken" ("Öömõtted"), mille esimest stroofi tsiteeritakse sageli:[40]
Denk ich an Deutschland in der Nacht,
Dann bin ich um den Schlaf gebracht,
Ich kann nicht mehr die Augen schließen,
Und meine heißen Thränen fließen.
Ta lõpetab järgmiste ridadega:
Gottlob! durch meine Fenster bricht
Französisch heit’res Tageslicht;
Es kommt mein Weib, schön wie der Morgen,
Und lächelt fort die deutschen Sorgen.
.jpg)
Heine "Saksa murede" (die deutschen Sorgen) hulka ei kuulunud mitte ainult poliitilised olud teisel pool Reini jõge, vaid ka tema vahepeal lesestunud ja üksi elav ema. Eelkõige selleks, et teda taas näha ja talle oma naist tutvustada, võttis ta 1843 ("Deutschland. Ein Wintermärchen") ja 1844 ette kaks viimast reisi Saksamaale. Hamburgis kohtus ta oma kirjastaja Campega ning viimast korda onu ja kauaaegse toetaja Salomon Heinega. Kui Salomon 1844. aasta detsembris suri, puhkes tema poja Carli ja Heinrich Heine vahel rohkem kui kaks aastat kestnud päranditüli.[41]
Carl loobus pärast isa surma aastatoetuse maksmisest, mida Salomon Heine oli vennapojale 1838. aastal lubanud, ent mille edasimaksmist ei olnud testamendis sätestatud. Heinrich Heine, kes tundis end onupoja poolt alandatuna, võttis tüli käigus appi ajakirjanduslikud vahendid ja avaldas Carlile avalikult survet. See nõustus 1847. aasta veebruaris viimaks toetust edasi maksma tingimusel, et Heinrich Heine ei tohi enam ilma tema nõusolekuta avaldada mitte midagi perekonna kohta.
Tüli põhjuseks oli Heine alatine mure enda ja abikaasa rahalise kindlustatuse pärast. Seejuures oli ta mitte ainult kunstiliselt, vaid ka majanduslikult väga edukas kirjanik: parimail Pariisi-aastail teenis ta aastas kuni 34 700 franki, mis ostujõult vastanuks (2007. aasta seisuga) rohkem kui 200 000 eurole. Osa sellest sissetulekust pärines Prantsuse riigi toetusest, mis pärast 1848. aasta veebruarirevolutsiooni küll lakkas. Heine pidas oma finantsseisu siiski alati ebakindlaks ning näitas seda avalikult välja enamasti viletsamana kui see tegelikult oli. Hilisemail eluaastail muretses ta eelkõige selle pärast, et tagada oma naisele materiaalne kindlustatus.
Pärast Heine surma osutus Mathilde aga ülimalt ettevõtlikuks ning oli edukas läbirääkimistel Campega oma mehe teoste edasise kasutamise osas. Ta elas oma mehest rohkem kui veerandsada aastat kauem ja suri 1883. aastal. Lapsi paaril ei olnud.
Heine ja sotsialism muuda
1840. aastate keskel valmisid Heine suured värsseeposed "Atta Troll" ja "Deutschland. Ein Wintermärchen". Viimase loomise ajendiks oli 1843. aasta reis Saksamaale, ning selles kommenteeris ta ülimalt sapiselt riiklikke, kiriklikke ja ühiskondlikke olusid Saksamaal. Nii kirjeldab ta esimeses peatükis üht stseeni kohe pärast piiriületust, milles "õige tunde ja vale häälega" tütarlaps laulab harfi saatel vaga viisi:[42]
|
Sie sang das alte Entsagungslied, |
See taevaga lohutav loobumislaul – |
Nendes värssides võib ära tunda Karl Marxi ideid. Marxi, nagu ka hilisema saksa sotsiaaldemokraatia asutaja Ferdinand Lassalle'iga, oli Heine neil aastail tuttavaks saanud. Hiljem tegi Heine kaastööd Marxi väljaantud ajalehtedele Vorwärts! ja Deutsch-Französische Jahrbücher. Oma "uued ja paremad laulud" avaldas ta 1844. aastal luulekogus "Neue Gedichte", kus ilmus esimest korda ka "Wintermärchen".
Juba alates 1840. aastate algusest alates oli Heine toon muutunud silmanähtavalt radikaalsemaks. Ta kuulus esimeste saksa luuletajate hulka, kes teadvustasid alanud tööstusrevolutsiooni tagajärgi ning käsitlesid oma teostes vasttekkinud töölisklassi viletsust. Heaks näiteks on tema luuletus "Die schlesischen Weber" ("Sileesia kangrud") juunist 1844. Selle inspiratsiooniks oli kangrute mäss, mis algas selsamal kuul Sileesias Peterswaldaus (tänapäeva Pieszyce) ja Langenbielaus (tänapäeva Bielawa).
"Die schlesischen Weber"[43]
Im düstern Auge keine Thräne,
sie sitzen am Webstuhl und fletschen die Zähne;
Deutschland, wir weben dein Leichentuch.
Wir weben hinein den dreyfachen Fluch –
Wir weben, wir weben!
Ein Fluch dem Gotte, zu dem wir gebeten
In Winterkälte und Hungersnöthen;
Wir haben vergebens gehofft und geharrt,
Er hat uns geäfft und gefoppt und genarrt –
Wir weben, wir weben!
Ein Fluch dem König, dem König der Reichen,
Den unser Elend nicht konnte erweichen,
Der den letzten Groschen von uns erpreßt
Und uns wie Hunde erschießen läßt –
Wir weben, wir weben!
Ein Fluch dem falschen Vaterlande,
Wo nur gedeihen Schmach und Schande,
Wo jede Blume früh geknickt,
Und Fäulniß und Moder den Wurm erquickt –
Wir weben, wir weben!
Das Schiffchen fliegt, der Webstuhl kracht,
Wir weben emsig Tag und Nacht –
Altdeutschland, wir weben dein Leichentuch,
Wir weben hinein den dreyfachen Fluch,
Wir weben, wir weben!
Neil hambad risti, pilk sünge kui öö,
nii tummalt telgede taga käib töö.
"Saksamaa, koome su surirüüd,
kolm needust sellesse koome nüüd.
Me koome, me koome!
Oma härdate palvete jumalat neame.
Me nägime nälga ja külma ja teame:
kõik ootused, lootused asjata jäid,
ta narris ja tüssas ja mõnitas meid.
Me koome, me koome!
Me kuningat, rikaste kuningat neame,
kes hädast ei hooli, mis taluma peame.
Käest viimased krossid meil pressib ta
ja käsib kui koeri meid hukata.
Me koome, me koome!
Me isamaad neame, kus pettuse läbi
said troonile nurjatus, vale ja häbi.
Kõik kaunis ja õilis seal kolletab pea,
seal söödikuil üksi on sigida hea.
Me koome, me koome!
Süst laksub, telg naksub, me hoolsalt tööl,
me koome usinalt, päeval ja ööl.
Vana-Saksamaa, koome su surirüüd,
kolm needust sellesse koome nüüd.
Me koome, me koome!"
See luuletus, mida tuntakse ka "Kangrulauluna" ("Weberlied"), ilmus 10. juunil 1844 pealkirjaga "Die armen Weber" ("Vaesed kangrud") Karl Marxi väljaantud ajalehes Vorwärts!, ning seda jagati ülestõusupiirkonnas lendlehena 50 000 eksemplaris. Preisimaa siseminister Adolf Heinrich von Arnim-Boitzenburg märkis ühes aruandes kuningas Friedrich Wilhelm IV-le, et see luuletus oli "mässulises toonis peetud ja kuritegelikest väljendustest tulvil tervituskõne vaestele rahva hulgas." Preisi kuninglik õuekohus keelas luuletuse. Ühele deklamaatorile, kes siiski söandas selle avalikult ette kanda, määrati 1846. aastal Preisimaal vanglakaristus. Friedrich Engels, kes sai Heinega tuttavaks 1844. aasta augustis Pariisis, tõlkis "Kangrulaulu" inglise keelde ja avaldas selle sama aasta detsembris ajalehes The New Moral World.
Heinel olid Pariisis viibimisest alates kontaktid saintsimonismi, Henri de Saint-Simoni järgi nime saanud varajase sotsialistliku liikumise esindajatega. Vaatamata nendele kontaktidele ja sõbralikele suhetele Marxi ja Engelsiga, oli Heine suhtumine marksismi filosoofiasse ambivalentne. Ta adus tekkiva töölisklassi hädasid ja toetas nende eesmärke. Samal ajal kartis ta, et materialism ja kommunistliku idee äärmuslus võib hävitada palju sellest, mida ta euroopa kultuuris armastas ja imetles. Teose "Lutetia" prantsuse väljaande eessõnas kirjutas Heine aastal enne oma surma:
| „ | Dieses Geständniß, daß den Com<m>unisten die Zukunft gehört, machte ich im Tone der größten Angst und Besorgniß, und ach! diese Tonart war keineswegs eine Maske! In der That, nur mit Grauen und Schrecken denke ich an die Zeit wo jene dunklen Iconoklasten zur Herrschaft gelangen werden: mit ihren rohen Fäusten zerschlagen sie als dann alle Marmorbilder meiner geliebten Kunstwelt, sie zertrüm<m>ern alle jene phantastischen Schnu<r>pfeifereyen die dem Poeten so lieb waren; sie hakken mir meine Lorbeerwälder um und pflanzen darauf Kartoffel<n> […] und ach! mein Buch der Lieder wird der Krautkrämer zu Düten verwenden um Kaffe oder Schnupftabak darin zu schütten für die alten Weiber der Zukunft – Ach! das sehe ich alles voraus und eine unsägliche Betrübniß ergreift mich wenn ich an den Untergang denke womit meine Gedichte und die ganze alte Weltordnu<n>g von dem Communismus bedroht ist – Und dennoch ich gestehe es freymüthig, übt derselbe auf mein Gemüth einen Zauber, dessen ich mich nicht erwehren kann, in meiner Brust sprechen zwey Stimmen zu seinen Gunsten, die sich nicht zum Schweigen bringen lassen […]. Denn die erste dieser Stimmen ist die der Logik. […] und kann ich der Prämisse nicht widersprechen: »daß alle Menschen das Recht haben zu essen«, so muß ich mich auch allen Folgerungen fügen […]. Die zweite der beiden zwingenden Stimmen von welchen ich rede, ist noch gewaltiger als die erste, denn sie ist die des Hasses, des Hasses den ich jenem gemeinsamen Feinde widme, der den bestimmtesten Gegensatz zu dem Communismus bildet und der sich dem zürnenden Riesen, schon bey seinem ersten Auftreten entgegenstellen wird – ich rede von der Parthey der sogenannten Vertreter der Nazionalität in Deutschland, von jenen falschen Patrioten deren Vaterlandsliebe nur in einem blödsinnigen Widerwillen gegen das Ausland und die Nachbarvölker besteht und die namentlich gegen Frankreich täglich ihre Galle ausgießen. | “ | Heine visand "Lutezia" prantsuskeelse väljaande eessõnale (1855)[44] | ||
Nurjunud revolutsioon muuda
Seistes lähedal liberaal-konstitutsioonilisele liikumisele, jälgis Heine 1848. aasta Euroopa revolutsioonilisi sündmusi segaste tunnetega. Poliitilise olukorraga, mille oli saavutanud 1830. aasta juulirevolutsioon Prantsusmaal, oli ta igati päri. Seepärast ei olnud tema jaoks ka probleemiks võtta vastu Prantsusmaa toetust. Pariisi 1848. aasta veebruarirevolutsiooni ja selle tagajärgedesse suhtus ta aga üha skeptilisemalt. 9. juulil 1848 Julius Campele kirjutatud kirjas kasutas ta toimunud sündmuste kohta näiteks väljendeid "üldine anarhia, maailma sasipundar, ilmsiks saanud jumalik hullus" (Universalanarchie, Weltkuddelmuddel, sichtbar gewordener Gotteswahnsinn).[45]
Saksamaal aga ootas demokraatliku konstitutsiooniga rahvusriik üldse alles loomist. Selle eesmärgi poole, mille Heine kiitis heaks, püüdlesid esmalt liberaalid märtsirevolutsiooni ajal Saksa Liidu riikides. Kuna aga demokraatliku vabariikliku riigikorra eest võitlejad jäid vähemusse nii uue koosseisuga parlamendis kui Frankfurdi Rahvuskogus, pöördus Heine varsti ka Saksamaa arengust pettunult eemale. Esimese üldsaksa parlamendi püüdes rajada pärilike keisritega monarhiat nägi ta ainult poliitiliselt kõlbmatuid romantilisi unistusi 1806. aastal kokkuvarisenud Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi taaselustamisest.
Luuletuses "Michel nach dem März"[46] kirjutas ta:
Doch als die schwarz-roth-goldne Fahn,
Der alt germanische Plunder,
Aufs Neu' erschien, da schwand mein Wahn
Und die süßen Mährchenwunder.
Ich kannte die Farben in diesem Panier
Und ihre Vorbedeutung:
Von deutscher Freyheit brachten sie mir
Die schlimmste Hiobszeitung.
Schon sah ich den Arndt, den Vater Jahn
Die Helden aus anderen Zeiten
Aus ihren Gräbern wieder nah'n
Und für den Kaiser streiten.
Die Burschenschaftler allesammt
Aus meinen Jünglingsjahren,
Die für den Kaiser sich entflammt,
Wenn sie betrunken waren.
Ich sah das sündenergraute Geschlecht
Der Diplomaten und Pfaffen,
Die alten Knappen vom römischen Recht,
Am Einheitstempel schaffen – (…)
Värvid must-punane-kuldne olid Heine silmis minevikku suunatud sümbol, saksa Burschenschaft'ide värvid, kellele ta heitis ette "teutomaaniat" ja "sõnapatriotismi".[47] Selle hoiaku kritiseerijaile oli ta juba 1844. aastal teose "Deutschland. Ein Wintermärchen" eessõnas vastanud: "Istutage mustpunakuldne lipp saksa mõtte kõrgusele, tehke see vaba inimsuse standardiks, ja ma annan selle eest oma südamevere. Olge rahulikud, ma armastan isamaad sama palju kui teie."
Revolutsiooni esimene faas nurjus, kui Preisi kuningas Friedrich Wilhelm IV keeldus 1849. aasta kevadel Frankfurdi Rahvuskogu enamuse poolt talle pakutud päriliku keisritiitli vastuvõtmisest. Reaktsioonina sellele tekkis Saksamaa lääne- ja edelaosas uus demokraatlik mässuliikumine, mis tahtis valitsejaid sundida Frankfurdi põhiseadust vastu võtma. Aga juba kevadel ja sügisel surus eeskätt Preisi sõjavägi selle revolutsiooni teise laine maha. Resigneerunult kommenteeris Heine sündmusi oma luuletuses "1849. aasta oktoobris":[48]
Gelegt hat sich der starke Wind
und wieder stille wird's daheime.
Germania, das große Kind
erfreut sich wieder seiner Weihnachtsbäume.
(…)
Gemütlich ruhen Wald und Fluß,
Von sanftem Mondlicht übergossen;
Nur manchmal knallt's – Ist das ein Schuß? –
Es ist vielleicht ein Freund, den man erschossen.
"Madratsihaud" muuda
1848. aasta veebruaris, kui Pariisis puhkes revolutsioon, varises Heine kokku. Peaaegu täiesti halvatuna pidi ta oma elu viimased kaheksa aastat veetma haigevoodis, ta enda sõnul "madratsihauas". Ta närvihaigus oli alates 1845. aastast dramaatiliselt süvenenud. 1846. aastal kuulutati ta isegi enneaegselt surnuks. Viibimised kuurortides, nagu 1846. aastal Püreneedes Barèges'is või 1847. aastal Montmorencys, ei toonud enam erilist leevendust. Sellele lisandus aastatepikkuse päranditüli koorem Hamburgi onupoja Carl Heinega, mis leidis lõpu alles 1847. aasta alguses. Heine tervis oli selleks hetkeks juba suures osas laostunud.
Friedrich Engels kirjutas 1848. aasta jaanuaris, seega veel enne Heine lõplikku kokkuvarisemist: "Heine on murdumas. 14 päeva eest olin ma tema juures, ta lamas voodis ja oli just läbi teinud närvivapustuse. Eile oli ta jalul, aga ülimalt hädine. Ta ei suuda enam kolme sammugi astuda, ta roomab seintele toetudes tugitoolist voodisse ja vastupidi. Lisaks on tal majas lärm, mis ajab ta hulluks."[49]
Heine ise näis olevat veendunud, et ta põeb süüfilist, ja ka tänapäeval räägib üht-teist tema tõve vähemalt süfiliitilise iseloomu kasuks.[50] Paljud biograafid võtsid selle diagnoosi üle, ent hiljaaegu on selles üsna tugevalt kahtlema hakatud. Kõigi Heine haigusloo kaasaegsete dokumentide põhjalik uuring seostab selle olulisemad sümptomid pigem kompleksse tuberkuloosiga,[51] kuid luuletaja juukseid analüüsinud uuring 1997. aastast pakub välja kroonilise pliimürgistuse.[52] On ka arvatud, et Heine põdes amüotroofset lateraalskleroosi või polüskleroosi.[53]
Heine loomejõud haigena voodis viibitud piinarohkete aastate jooksul ei vaibunud. Kuna ta ei saanud ise enam peaaegu üldse kirjutada, dikteeris ta oma värsse ja kirjutisi enamasti sekretärile või andis talle oma käsikirjalised mustandid ümberkirjutamiseks. Trükipoognate korrektuuri lugemine, mida ta tegi viimse hetkeni ise, oli peaaegu pimedaks jäänud luuletajale lisakoormaks. Vaatamata nendele keerulistele tingimustele avaldas ta veel terve rea olulisi teoseid, nende hulgas 1851. aastal luulekogu "Romanzero" ning teose "Der Doktor Faust. Ein Tanzpoem" ja 1854. aastal kolm köidet "Vermischte Schriften", mis sisaldasid ka tema poliitilist testamenti "Lutetia" ning tsüklit "Gedichte. 1853 und 1854".
Kogus "Romanzero" ilmunud luuletuses "Enfant Perdu" tegi Heine oma poliitilisest elust järgneva kokkuvõtte:[54]
Verlor'ner Posten in dem Freyheitskriege,
Hielt ich seit dreyzig Jahren treulich aus.
Ich kämpfte ohne Hoffnung, daß ich siege.
Ich wußte, nie komm' ich gesund nach Haus.
[…]
Doch fall' ich unbesiegt, und meine Waffen
Sind nicht gebrochen –. Nur mein Herze brach.
Surmaeelseil aastail hakkas Heine religiooni suhtuma leebemalt. Oma 1851. aasta testamendis tunnistas ta, et usub isikulist Jumalat, ent ei lähenenud ühelegi kristlikule kirikule ega pöördunud tagasi juudi usku.[55]
Heine testamendis on kirjas:
| „ | Kuigi ma kuulun ristimise kaudu luteri kirikusse, ei soovi ma, et selle kiriku vaimulikke kutsutaks minu matustele; samuti loobun ma kõigi teiste preestrite ametitalitustest oma matuste korraldamisel. See soov ei tulene mingist vabamõtlejalikust tujust. Nelja aasta eest loobusin ma igasugusest filosoofilisest uhkusest ja naasin religioossete ideede ja tunnete juurde; ma suren, uskudes ühteainsasse Jumalasse, maailma igavesse Loojasse […] | “ | katkend Heine testamendist | ||
1851. aasta detsembris kinnitas ta veel kord:
| „ | Ma pean aga selgesõnaliselt ümber lükkama need kuuldused, nagu oleks mu taandumine viinud mind mõne kiriku lävepakuni või lausa rüppe. (…) Ma ei ole mitte millestki lahti vandunud, isegi mitte oma vanadest mittekristlikest jumalatest, kellest ma küll pöördusin ära, ent lahkudes armastuse ja sõprusega. | “ | Järelsõna kogule "Romanzero"[56] | ||
Vaatamata kannatustele ei jätnud huumorisoon ja kirg Heinet maha. Ta elu viimaseid kuid leevendasid austajanna Elise Krinitzi külaskäigud, keda Heine nimetas hellitlevalt "mouche" (prantsuse keeles 'kärbes', naise kirjatempli kujutise järgi).[57] Seda 31-aastast naist, kes oli sündinud Saksamaal, tulnud adopteeritud lapsena Pariisi, kus ta "elatus klaveritundidest ja saksa keele õpetamisest",[58] ning kellest hiljem sai pseudonüümi Camille või Camilla Selden kasutav kirjanik, nimetas Heine oma "ülistatud lootoseõieks" (angebetete Lotosblume) ja "leebehingeliseks muskuskassiks" (holdselige Bisamkatze). Ka Elise Krinitz armastas suremas haiget, peaaegu pimedat meest siiralt, kuna too oli kord olnud tema "noorusaastate lemmikluuletaja". Heine nõtruse tõttu pidi see kirg jääma siiski ainult vaimsele tasandile. Ta kommenteeris seda ise irooniliselt järgmistes värssides:[59]
Worte! Worte! keine Thaten!
niemals Fleisch, geliebte Puppe.
Immer Geist und keinen Braten,
Keine Knödel in der Suppe
Seda, et ta suutis isegi surma üle nalja heita – ja et ta oli täiesti teadlik oma staatusest saksa kirjanduses –, näitab Heine luuletus "Lahkuja":[60]
Erstorben ist in meiner Brust
Jedwede weltlich eitle Lust,
Schier ist mir auch erstorben drin
Der Haß des Schlechten, sogar der Sinn
Für eigne wie für fremde Not –
Und in mir lebt nur noch der Tod!
Der Vorhang fällt, das Stück ist aus,
Und gähnend wandelt jetzt nach Haus
Mein liebes deutsches Publikum,
Die guten Leutchen sind nicht dumm,
Das speist jetzt ganz vergnügt zu Nacht,
Und trinkt sein Schöppchen, singt und lacht –
Er hatte recht, der edle Heros,
Der weiland sprach im Buch Homeros':
Der kleinste lebendige Philister
Zu Stukkert am Neckar, viel glücklicher ist er
Als ich, der Pelide, der tote Held,
Der Schattenfürst in der Unterwelt.
Heinrich Heine suri 17. veebruaril 1856. Kolm päeva hiljem maeti ta Montmartre'i surnuaeda. Heine selgesti väljendatud soovi kohaselt leidis Mathilde, kelle ta oli jätnud ainupärijaks, pärast oma surma 27 aastat hiljem viimse puhkepaiga selsamal hauaplatsil. 1901. aastal rajatud hauamonumenti ehib taani skulptori Louis Hasselriisi valmistatud Heine marmorbüst ja tema luuletus "Kuhu?" ("Wo?").[61]
Wo wird einst des Wandermüden
Letzte Ruhestätte seyn?
Unter Palmen in dem Süden?
Unter Linden an dem Rhein?
Werd ich wo in einer Wüste
Eingescharrt von fremder Hand?
Oder ruh ich an der Küste
Eines Meeres in dem Sand.
Immerhin mich wird umgeben
Gotteshimmel, dort wie hier,
Und als Todtenlampen schweben
Nachts die Sterne über mir.
Tähendus ja järelmõju muuda
Oma iseseisvuse ning vormilise ja sisulise ulatuse tõttu ei saa Heine loomingut paigutada mingi kindla kirjandusvoolu alla. Ta lähtub romantismist, ent ületab peatselt selle tooni ja temaatika, seda ka luules. Heine biograaf Joseph A. Kruse näeb tema loomingus valgustuskirjanduse, Weimari klassikute, realismi ja sümbolismi elemente.
Eelkõige oli ta Vormärzi poliitiline ja kriitiline autor. Noore Saksamaa liikumise autoritega, kelle hulka teda vahel arvatakse, seob Heinet püüdlus poliitiliste muudatuste abil saavutada suuremat demokraatiat kogu Euroopas, eelkõige Saksamaal. See, et ta nägi demokraatia realiseerumist võimalikuna ka konstitutsioonilises monarhias, nagu näiteks kuningas Louis-Philippe I puhul, põhjustas kriitikat veendunud vabariiklaste poolelt. Heine distantseerumise nn tendentskirjandusest, mida ta võrdles "riimitud ajaleheartiklitega",[62] põhjustasid seevastu pigem esteetilised kui poliitilised motiivid. Isiklikult seisis Heine lähedal Karl Marxile ja Friedrich Engelsile, pooldamata siiski lõpuni nende poliitilist filosoofiat.[63]
Suhtumine Heinesse oli kahetine juba tema kaasaegsete hulgas. Sellele aitas kaasa ka tõik, et ta ei häbenenud ise polariseerivaid hinnanguid. Ta ründas tegelikke või näilisi vastaseid niisama tugevalt kui teda ennast rünnati, ja ta ei kohkunud kunagi tagasi poleemikast. Pärast Heine surma muutus vaidlus tema üle isegi teravamaks – ning kestis rohkem kui sajandi.
Monumenditüli muuda
.jpg)
Olukorda iseloomustab Saksamaal aset leidnud tüli väärilise Heine-monumendi üle, mille põhjustas 1929. aastal Kurt Tucholsky oma ütlusega: "Saksa sõjamonumentide hulk ja saksa Heine-monumentide hulk suhestuvad siinmail nagu võim ja vaim."
Alates 1887. aastast tehti katseid püstitada Heinele läheneva 100. sünniaastapäeva puhul tema sünnilinnas Düsseldorfis mälestussammast. Avalikku arvamust Heine kohta mõjutasid toona aga üha enam natsionalistlikke ja antisemiitlikke argumente kasutavad kirjandusteadlased. Nii tegi Adolf Bartels Düsseldorfi mälestussamba plaane veel tagasiulatuvalt maha oma 1906. aastal ilmunud kurikuulsas artiklis "Heinrich Heine. Ka mälestussammas" ("Heinrich Heine. Auch ein Denkmal"), nimetades seda "juutluse ees lömitamiseks" ja Heinet ennast "dekadentsi-juudiks". Sarnaste vaenamiste tõttu oli Düsseldorfi linnavalitsus juba 1893. aastal tagasi võtnud oma nõusoleku skulptor Ernst Herteri valmistatud mälestussamba ülesseadmiseks. Loreley kuju ostsid lõpuks saksa päritolu ameeriklased, kes panid selle üles New Yorgi Bronxi linnaossa. See seisab tänapäeval Yankee staadioni lähedal ning on tuntud kui "Lorelei Fountain". Düsseldorfis paigaldati hiljem Heine sünnimaja külge mälestustahvel, mis aga võeti 1940. aastal maha ja sulatati sõjatööstuse tarvis ümber.
Heine austajana oli Austria-Ungari valitsejanna Elisabeth Düsseldorfi plaani toetanud ning plaanis ka Hamburgi linnale kinkida Heine mälestussamba. Selleks ostis ta istuva marmorkuju, mille oli 1873. aastal valmistanud taanlane Louis Hasselriis, kelle töökojast pärineb ka Heine hauabüst. Kuna linn loobus kingitusest, laskis keisrinna kuju 1892. aastal üles seada oma lossi Achilleionisse Korfu saarel. Juba 1909. aastal laskis aga Saksa keiser Wilhelm II, kelle omandusse loss oli vahepeal läinud, kuju taas eemaldada. Keiser, kes nimetas Heinet "saksa luulemetsa soperdajaks" ("Schmutzfinke im deutschen Dichterwald"), loovutas kuju Hamburgi kirjastajale Heinrich Julius Campele, Julius Campe pojale. See pakkus kuju Hamburgi senatile teist korda kingituseks. Selle vastuvõtmisest keelduti aga taas, viidates Heine väidetavale "isamaavaenulikule hoiakule". Ka sel korral toimus avalik diskussioon, milles osales ka Adolf Bartels antisemiitliku poleemikaga. Mälestussammas seati viimaks üles kirjastuse Hoffmann ja Campe eravaldustes Mönckebergstraßel ning alles 1927. aastal avalikult Altonas. Et kaitsta seda natside eest, laskis Campe tütar mälestussamba 1934. aastal koost lahti võtta ning 1939. aastal saata laevaga oma elupaika, Lõuna-Prantsusmaa sadamalinna Touloni. Saksamaa okupatsiooni ajal oli see ära peidetud, ning alles 1956. aastal leidis paljureisinud kuju oma lõpliku asukoha Touloni botaanikaaias.
Avaliku Heine mälestusmärgi sai Hamburg alles 1926. aastal, kui Winterhuderi linnapargis seati üles kuju, mille oli valmistanud skulptor Hugo Lederer 1911. aastal. 1933. aastal eemaldasid kuju natsid ja Teise maailmasõja ajal läks see ümbersulatamisele. Alates 1982. aastast seisab Hamburgi raeplatsil uus Heine-kuju, mille autor on Waldemar Otto.[64]
Esimene Heine mälestusmärk, mis Saksamaal avalikult rajada saadi, oli Georg Kolbe poolt 1913. aastal Frankfurdi linna tarvis loodud allegooriline skulptuur. Natsismi ajal varjati seda Städeli muuseumi keldris süütu nime "Kevadlaul" all. Nii elas see ainsa saksa Heine-mälestusmärgina üle Teise maailmasõja ja seisab tänapäeval vana Frankfurdi linnamüüri kohal.
Heine sünnilinnas Düsseldorfis rajati luuletajale mälestusmärk alles 1981. aastal, ligi sada aastat pärast esimesi katseid. Selle autor, skulptor Bert Gerresheim, valmistas ka Heine marmorbüsti, mis seati 28. juulil 2010 üles Baieri kuninga Ludwig I rajatud Walhallas. Düsseldorfi Heine sõprade selts oli selle eest kostnud kümme aastat. 2006. aastal nõustus Baieri valitsus Heine võtmisega "kuulsuste halli", mida luuletaja ise oli kord pilganud kui "marmorkolpade asupaika".
Vastuoluline retseptsioon kuni Teise maailmasõja järgse ajani muuda
Kolmandas Riigis olid Heine teosed keelatud ja neist said koos kaasaegsete luuletajate kirjutistega 1933. aasta raamatupõletamise ohvrid. Pärast Teist maailmasõda Theodor Adorno poolt levitatud germanisti Walter Arthur Berendsohni väitele, nagu oleks Heine "Loreley-Lied" natsiajal olnud lugemikes märkusega "Autor: teadmata", ei ole tänaseni kinnitust leitud.
Isegi pärast 1945. aastat oli suhtumine Heinrich Heinesse ja tema loomingusse Saksamaal veel pikka aega ambivalentne ning põhjustas mitmesuguseid vaidlusi, millele aitas kaasa ka Saksamaa kaheks jagunemine. Kui Lääne-Saksamaal suhtuti Konrad Adenaueri ametiajal Heinesse pigem vaoshoitult kui romantilisse lüürikusse, siis DDR-is võeti ta nn pärandi-kontseptsiooni raames suhteliselt kiiresti omaks ning tegeldi tema loomingu populariseerimisega, kusjuures huvi keskmes oli eelkõige teos "Deutschland. Ein Wintermärchen" ja Heine kontakt Karl Marxiga. Esimene rahvusvaheline teaduslik Heine-kongress korraldati 1956. aastal Weimaris. Samal aastal ilmus esimest korda viieköiteline Heine teoste väljaanne Aufbau-Verlagi sarjas "Bibliothek Deutscher Klassiker". 1967. aastal ilmus DDR-i germanisti Hans Kaufmanni sulest toona põhjalikem sõjajärgne monograafia Heine kohta.
1956. aastal asutati Düsseldorfis Heine 100. surma-aastapäeva puhul küll Heinrich Heine Selts (Heinrich-Heine-Gesellschaft), ent alles 1960. aastail tekkis ka Lääne-Saksamaal tuntav huvi Heine vastu. Seal sai Heine uurimise keskuseks poeedi sünnilinn Düsseldorf. Heine-arhiivist arenes sammhaaval Heinrich Heine Instituut (Heinrich-Heine-Institut) koos arhiivi, raamatukogu ja muuseumiga. Alates 1962. aastast ilmub reeglipäraselt Heine-Jahrbuch, mis on kujunenud rahvusvaheliseks Heine-uuringute foorumiks. Lisaks sellele annab Düsseldorfi linn alates 1972. aastast välja Heine-preemiat. Ometigi jätkus tülitsemine Heine ümber. Düsseldorfi ülikooli linnas sündinud kuulsaima luuletaja järgi nimetamise plaan põhjustas peaaegu 20 aastat kestnud diskussiooni. Alles 1989. aastast on ülikooli nimi ametlikult Heinrich-Heine-Universität.
Tänapäeva Heine-pilt muuda
Lisaks nendele ametlikele auavaldustele pälvis Heinrich Heine poliitilise kirjanikuna üha enam tähelepanu uuema põlve kirjandusteadlaste ja poliitiliselt meelestatud lugejate hulgas, eriti 1968. aasta üliõpilasliikumise mõjul. Seda, et Lääne-Saksamaa oli Heine-retseptsiooni osas Ida-Saksamaale järele jõudnud, näitas selgesti kahe konkureeriva Heine-kongressi korraldamine juubeliaastal 1972. Saksa-saksa konkurentsi tulemusel ilmusid ka peaaegu ühel ajal kahe suure ajaloolis-kriitilise kogutud teoste sarja esimesed köited: Düsseldorfi Heine-väljaanne (Düsseldorfer Heine-Ausgabe, DHA) ja Weimari Heine-väljaanne (Heine-Säkularausgabe, HSA).
1980. aastail vähenes tuntavalt ideoloogilise taustaga diskussioon Heine osas ning toimus teatav "normaliseerumine". Kirjandusteadus pöördus seni tähelepanuta jäänud teemade, näiteks nn hilise Heine juurde. Heine teoseid võeti koolide ja ülikoolide õppe- ja lugemiskavadesse, mis viis ka didaktilise suunitlusega Heine-teemalise kirjanduse märkimisväärse juurdekasvuni. Heine-renessansi esialgne kõrgpunkt saabus koos arvukate üritustega tema 200. sünniaastapäeval 1997. aastal.
Maailmavaatelistest vaidlustest ja kirjandusteaduslikest paradigmavahetustest sõltumata on eriti Heine luule olnud pidevalt populaarne, sest tema romantilised, sageli rahvalaululikud luuletused – eelkõige kogust "Buch der Lieder" – on hõlpsasti viisistatavad. Teatris seevastu Heine tükke eriti ei mängita, küll aga muutis Tankred Dorst 1997. aastal luuletaja oma näidendi "Harrys Kopf" ("Harry pea") tegelaskujuks.
Heine teosed on mõjutanud tervet hulka 19. ja 20. sajandi kirjanikke, teiste hulgas suuri sõnameistreid, nagu Theodor Fontane ja Thomas Mann. Nii nagu Heine, balansseerisid ka Bertolt Brecht ja Kurt Tucholsky poeesia ja poliitika piiril. Heine traditsiooni jätkavad ka Heine-auhinna laureaadid Wolf Biermann ja Robert Gernhardt. Biermann näiteks pühendas oma eeskujule 1979. aastal luuletuse "Auf dem Friedhof am Montmartre" ("Montmartre'i surnuaial"). Selles seisab tüüpilises Heine kõnepruugis:
Unter weißem Marmor frieren
Im Exil seine Gebeine
Mit ihm liegt da Frau Mathilde
Und so friert er nicht alleine.
Ka Gernhardt parodeeris oma luulekogus "Klappaltar" (1997) Heine stiili ja tema Loreley-luuletust, viitamaks tõrjutud staatusele, mis oli saanud luuletaja loomingule osaks Saksamaa koolides kuni 20. sajandini alguseni. Pärast algusvärssi ("Ich weiß nicht, was soll das bedeuten" – "Ma ei tea, mida see peab tähendama", tegemist on Heine Loreley-luuletuse algusreaga) nimetab ta eelarvamusi, mis tema põlvkonnal olid Karl Krausi mõjul Heine suhtes olnud. Ta lõpetab nii:
Der Heine scheint's nicht zu bringen,
Hat sich da der Schüler gesagt.
Das hat mit seinem Singen
Der Studienrat Kraus gemacht.
Heine proosastiil on avaldanud mõju ajakirjandusele, eriti följetonile, kuni tänapäevani. Paljud tema kasutusele võetud mõisted on läinud käibele saksa argikeeles, näiteks prantsuse keelest laenatud "Fiasko" või metafoorne "Vorschusslorbeeren", mida ta kasutab krahv Plateni vastu kirjutatud luuletuses "Plateniden".
Heine-retseptsioonil Saksamaal ja Prantsusmaal on olnud madal- ja kõrgseise, aga ka Iisraelis suhtutakse temasse tänaseni mitmeti, ehkki teistel põhjustel. Tel Avivis tekkis nimelt debatt ilmalike ja ortodokssete juutide vahel, kui sooviti nimetada üht tänavat Heine järgi. Ühed nägid temas juutluse silmapaistvamaid kujusid, teised aga pidasid tema ristiusku pöördumist andestamatuks. Viimaks nimetati tema järgi tänav kõrvalises tööstusrajoonis, mitte aga ülikooli lähedal, nagu olid kavatsenud ettepaneku tegijad. Tel Avivi nädalaleht Ha'ir pilkas seda kui "Heine tänava pagendamist", milles peegelduvat sümboolselt luuletaja elu. Siiski on vahepeal Heine nime saanud tänavad ka Jeruusalemmas ja Haifas, ning ka Iisraelis tegutseb Heine Selts.
Oluliselt sirgjoonelisemalt kulges Heine loomingu vastuvõtt ülejäänud maailmas. Heine oli esimesi saksa kirjanikke, kelle teoseid sai lugeda kõikides suurtes keeltes. See seletab mõju, mida ta on avaldanud teistele rahvuskirjandustele. Eriti suure tunnustuse pälvis Heine lisaks Prantsusmaale Suurbritannias, Ida-Euroopas ja Aasias.
Heine ja muusika muuda
Heinrich Heine ise ei mänginud ühtegi instrumenti ja oli ka muusikateoreetilistes küsimustes võhik. Aga kuna tema kunstilise veendumuse kohaselt ei olnud erinevate kunstivormide vahel rangeid piire, kommenteeris ta ajakirjanikuna – näiteks ajalehes Augsburge Allgemeine Zeitung – ikka ja jälle ka kaasaja muusikaesitusi ja -teoseid, nende hulgas ka rahvusvaheliselt tuntud heliloojate, nagu Giacomo Meyerbeer, Franz Liszt, Robert Schumann või Richard Wagner, loomingut.
Huvi muusika vastu kajastub ka tema luules, näiteks pilkeluuletuses "Zur Teleologie" ("Teleoloogiast"):
Ohren gab uns Gott die beiden,
Um von Mozart, Gluck und Hayden
Meisterstücke anzuhören –
Gäb es nur Tonkunst-Kolik
Und Hämorrhoidal-Musik
Von dem großen Meyerbeer,
Schon ein Ohr hinlänglich wär!
Vaatamata sellele, et tal puudusid teoreetilised teadmised muusika vallast, hindasid paljud kaasaegsed heliloojad ja interpreedid Heine arvamust, arvatavasti kuna nad omistasid talle kui lüürikule teatud kompetentsi muusikalistes küsimustes. Ometi ei oleks korrektne nimetada Heinet muusikakriitikuks. Ta oli oma piiratud võimetest selles vallas teadlik ning kirjutas alati kui följetonist, kes lähenes muusikateose temaatikale subjektiivselt ja intuitiivselt.
Olulisemad kui Heine arvamused muusika kohta on tema teoste muusikalised töötlused heliloojate poolt. Esimest korda sündis see 1825. aastal tema luuletusega "Gekommen ist der Maie" ("Saabunud on maikuu"), millest helilooja Carl Friedrich Curschmann tegi laulu.
Oma raamatus "Heine in der Musik. Bibliographie der Heine-Vertonungen"[65] loetleb Günter Metzner kõik viisistatud Heine teosed kronoloogilises järjekorras. Aasta 1840 juures on mainitud 14 muusikut, kes kirjutasid 71 teost Heine sõnadele. Neli aastat hiljem oli heliloojaid juba enam kui 50 ja teoseid 159. Selle kiire tõusu põhjuseks oli ilmselt luulekogu "Neue Gedichte" avaldamine Campe kirjastuses. Heine-viisistuste kõrghetk saabus peaaegu 30 aastat pärast luuletaja surma, 1884. aastal, ühtekokku 1093 teosega 538 muusikult ja heliloojalt. Mitte kunagi varem ega hiljem ei ole ühe luuletaja teoseid ühe aasta jooksul nii palju viisistatud. Kokku on Metzneri bibliograafias loetletud 6833 Heine-viisistust, mille autorite hulgas on näiteks Franz Schubert, Robert ja Clara Schumann, Johannes Brahms, Felix Mendelssohn Bartholdy, Franz Liszt, Richard Wagner, Pjotr Tšaikovski, Aleksandr Borodin, Wendelin Weißheimer, Alma Mahler-Werfel ja Charles Ives. Muu hulgas kuuluvad Schumanni "Liederkreis" (op. 24) ja "Dichterliebe" (op. 48), nagu ka Schuberti "Schwanengesang" (D 957), kogu maailma kontserdisaalide tavapärase repertuaari hulka. Populaarseim Heine-viisistus Saksamaal on ilmselt Friedrich Silcheri laul "Die Lorelei".
Nagu Schumann, viisistas ka Richard Wagner, kes oli Heinega Pariisis sõbralikes suhetes, Napoleoni ülistava luuletuse "Die Grenadiere", ent prantsuse tõlkes. Jutustus Heine kogumikust "Aus den Memoiren des Herren von Schnabelewopski" oli inspiratsiooniks Wagneri ooperile "Der Fliegende Holländer" ("Lendav hollandlane").
Heine oli muusikaloomingus tähtis kuni Esimese maailmasõjani. Pärast seda hääbus "Heine-buum" suures osas pead tõstva antisemitismi mõjul, kuni katkes natsionaalsotsialismi valitsusajal Saksamaal täiesti. Tänapäeval pöörduvad muusikud ja heliloojad taas Heine kirjutiste poole, teiste hulgas ka ooperiheliloojad, nagu näiteks Günter Bialas, kelle ooper "Aus der Matratzengruft" esietendus 1992. aastal.
1972. aastal avaldas šlaagri- ja šansoonilaulja Katja Ebstein LP Heinrich Heine lauludega, olles sunnitud taluma konservatiivide karmi kriitikat.
Tsitaadid Heine kohta muuda
| „ | Heine ütleb väga sapiseid asju, ja tema naljad tabavad märki. Teda peetakse loomu poolest kurjaks, ent mitte miski ei ole vääram; tema süda on niisama hea kui halb on tema keel. Ta on hell, tähelepanelik, ennastohverdav, armastuses romantiline, isegi nõrk, ja naine võib teda piiramatult valitseda. | “ | |||
| „ | Heine on mulle andnud kõrgeima kujutluse lüürikust. Ma otsin asjatult kõikidest aastatuhandete rikkustest niisama meeldivat ja kirglikku muusikat. Talle oli omane jumalik sapisus, ilma milleta ma ei suuda täiuslikkust ette kujutada (…). – Ja kuidas ta kasutab saksa keelt! Kord öeldakse, et Heine ja mina olime kaugelt kõige esimesed saksa keele kunstnikud. | “ | |||
| „ | Heine erineb enamikust teistest luuletajatest, sest ta põlastab igasugust silmakirjalikkust, ta näitab end alati sellena, kes ta on, koos kõikide inimlike omaduste ja kõikide inimlike puudustega. | “ | |||
| „ | Kui ühe saksa autori kohta öeldakse, et ta ilmselt käis prantslaste juures koolis, siis on see kõrgeim kiitus alles siis, kui see ei ole tõsi. Sest sellega tahetakse öelda: ta võlgneb saksa keelele selle, mille prantsuse keel annab igaühele. Siin alles luuakse keelt, sellal kui seal juba mängitakse lastega, kes ootamatult, ei tea kuidas, kohale ilmusid. Aga sellest ajast alates, kui Heinrich Heine selle triki importis, on see lihtsalt visadust nõudev ülesanne, kui saksa följetonistid lähevad Pariisi, et endale annet hankida. (…) Esprii ja graatsia, mis kindlasti kuulusid selle juurde, et üldse taolise triki peale tulla ja seda rakendada, annab ta automaatselt edasi. Kerge puudutusega tõukas Heine lahti selle kohutava arengu ukse, ja võlur, kes aitas kaasa andetusest ande tekkimisele, ei seisa küll eriti kõrgel selle arengu kohal. (…) Oma parimad küljed võlgneb see Heinrich Heinele, kes lõdvendas saksa keele pihikut sel määral, et nüüd saavad kõik poesellid tema rindu näppida. | “ | |||
| „ | Ta on tänapäevase saksa proosa surematu isa, peegeldagu see siis maastiku ja elu ilu või pilgaku saksa väikekodanluse armetust. Temast lähtuvad need saksa poliitilised luuletajad Frank Wedekindist Bertolt Brechtini, Erich Mühsamist Erich Weinertini, kes on saavutanud maailmakirjanduses kodanikuõigused kõigile kannatajaile, piinatuile, jälitatuile ja mässajaile. | “ | |||
| „ | Saksa sõjamonumentide hulk ja saksa Heine-monumentide hulk suhestuvad siinmail nagu võim ja vaim. | “ | |||
| „ | Heine on lõbusaim saksa klassik. Tal on kõik geniaalse ajakirjaniku head küljed, kõik humoristi sapised voorused. Ta on suur lüürik. Romantismi kogu muinasjutuhiilguse ja ulmaelu kõrval jäi tema saksa kirjanduse teravmeelseimaks realistiks. | “ | |||
| „ | Heine kodumaal on puudus kodanikujulgusest tunnustamaks avalikult uue, parema laulu lauljat, seda enam, et too on sooritanud andestamatu patu ning näinud ilmavalgust juudi vanemate lapsena. | “ | Der New Yorker Aufbau, 9. august 1968[72] | ||
| „ | Heakõla, teravmeelsus ja stiil – ja ongi juba iseloomustatud see, mis eristab Heine teedrajavat loomingut pea kõigist tema eelkäijaist ja pea kõigist tema järeltulijaist. Teedrajav? Kas see ei ole mitte liiga suur sõna? Ei, ma ei võta seda tagasi, ma ka ei pehmenda seda […]. Tal õnnestus see, mida Euroopa sakslastelt enam vaevalt ootas: tükike maailmakirjandust saksa keeles. | “ | |||
Teosed muuda
Esmaväljaanded muuda
Raamatuna ilmumise järjekorras
- 1823: Tragödien nebst einem lyrischen Intermezzo (sh William Ratcliff, Almansor ja Lyrisches Intermezzo)
- 1824: Dreiunddreißig Gedichte
- 1826: Reisebilder. Erster Teil (sh Die Harzreise, Die Heimkehr, Die Nordsee. Erste Abteilung ja teised luuletused)
- 1827: Buch der Lieder ja Reisebilder. Zweiter Teil (sh Die Nordsee. Zweite und dritte Abteilung, Ideen. Das Buch Le Grand ja Briefe aus Berlin)
- 1830: Reisebilder. Dritter Teil (sh Die Reise von München nach Genua ja Die Bäder von Lucca)
- 1831: Sissejuhatus teosele Kahldorf über den Adel, Reisebilder. Vierter Teil (sh Die Stadt Lucca ja Englische Fragmente)
- 1832: Französische Zustände
- 1834: Der Salon. Erster Teil (sh Französische Maler, Aus den Memoiren des Herren von Schnabelewopski ja teised luuletused)
- 1835: Der Salon. Zweiter Teil (sh Zur Geschichte der Religion und Philosophie in Deutschland ja luuletsükkel Neuer Frühling)
- 1836: Der Salon. Dritter Teil
- 1836: Die romantische Schule
- 1837:[74] Über den Denunzianten. Eine Vorrede zum dritten Teil des Salons, sissejuhatuse teosele Don Quixote, Der Salon. Dritter Teil (sh Florentinische Nächte ja Elementargeister)
- 1838: Der Schwabenspiegel
- 1839: Shakespeares Mädchen und Frauen ja Schriftstellernöten
- 1840: Ludwig Börne. Eine Denkschrift ja Der Salon. Vierter Teil (sh Der Rabbi von Bacherach, Über die französische Bühne ja mitmed luuletused)
- 1844: Neue Gedichte (sh Deutschland. Ein Wintermärchen)
- 1847: Atta Troll – Ein Sommernachtstraum
- 1851: Romanzero ja Der Doktor Faust. Ein Tanzpoem
- 1854: Vermischte Schriften, 3 köidet
(sh Geständnisse, Die Götter im Exil, Die Göttin Diana, Ludwig Marcus, Gedichte 1853 und 1854, Lutetia. Erster Teil ja Lutetia. Zweiter Teil) - 1857 (postuumselt): Tragödien
- 1869 (postuumselt): Letzte Gedichte und Gedanken
- 1884 (postuumselt): Memoiren
- 1892 (postuumselt): Heinrich Heines Familienleben. 122 Familienbriefe des Dichters und 4 Bilder.[75]
Kogutud teosed muuda
- Erste Gesamtausgabe. Heinrich Heine's Sämmtliche Werke, 18 köidet. Hamburg: Hoffmann & Campe, 1867–1873.
- Nationale Forschungs- und Gedenkstätten der klassischen deutschen Literatur in Weimar / Centre National de la Recherche Scientifique in Paris (Hrsg.): Heinrich-Heine-Säkularausgabe. Werke, Briefwechsel, Lebenszeugnisse, 53 köidet. Berlin: Akademie Verlag, 1970 jj.
- Manfred Windfuhr (Hrsg.): Historisch-kritische Gesamtausgabe der Werke. 16 köidet. Hamburg: Hoffmann und Campe, 1973–1997.
- Klaus Briegleb (Hrsg.): Sämtliche Schriften. 6 köidet. München: Hanser, 1968–1976, ISBN 978-3-446-10726-7.
- Taschenbuch-Ausgabe. München: dtv, 2005, ISBN 978-3-423-59074-7.
- Sämtliche Werke in 4 Bänden. Düsseldorf: Artemis & Winkler, 2001, ISBN 978-3-538-05498-1.
Uuemad väljaanded (valik) muuda
- Buch der Lieder. Stuttgart: Reclam, 1998, ISBN 978-3-15-002231-3.
- Auf Flügeln des Gesanges. Sämtliche Gedichte. Düsseldorf: Artemis & Winkler, 2003, ISBN 978-3-538-06958-9.
- Sämtliche Gedichte in zeitlicher Folge in einem Band. Frankfurt am Main: Insel, 2006 (4. A.), ISBN 978-3-458-33663-1.
- Die Prosa nimmt mich auf in ihre weiten Arme. Verrisse und Visionen. München: Hanser, 1997, ISBN 978-3-446-19117-4.
- Denn das Meer ist meine Seele. Reisebilder, Prosa und Dramen. Düsseldorf: Artemis & Winkler, 2003, ISBN 978-3-538-06959-6.
- Die romantische Schule. Stuttgart: Reclam, 2002, ISBN 978-3-15-009831-8.
- Mit scharfer Zunge. 999 Aperçus und Bonmots (ausgewählt von Jan-Christoph Hauschild). München: dtv, 2005, ISBN 978-3-423-13392-0.
- Confessio Judaica. Bekenntnis zum Judentum. Neu-Isenburg: Melzer, 2006, ISBN 978-3-937389-97-4.
- Der Gott unserer Väter. Über Juden und Judentum. Essen: Klartext, 2006, ISBN 978-3-89861-674-4.
- Ludwig Börne. Eine Denkschrift. Bad Schwartau: WFB, 2006, ISBN 978-3-930730-44-5.
- Ludwig Börne und Heinrich Heine. Ein deutsches Zerwürfnis. Bearb. v. Hans Magnus Enzensberger. Nördlingen: Greno, 1986 (Die Andere Bibliothek).
- Ein deutsches Zerwürfnis (Börne–Heine), bearbeitet von Hans Magnus Enzensberger. Frankfurt am Main: Eichborn, 1997, ISBN 978-3-8218-4467-1.
- "… und grüssen sie mir die Welt". Ein Leben in Briefen. Hamburg: Hoffmann und Campe, 2005, ISBN 978-3-455-09512-8.
- Wilma Ruth Albrecht: Harry Heine. Aachen: Shaker, 2007, ISBN 978-3-8322-6062-0.
- Mein Leben. Autobiographische Texte. (ausgewählt von J. A. Kruse). Frankfurt am Main: Insel, 2005, ISBN 978-3-458-34854-2.
- Französische Zustände: Artikel IX vom 25. Juni 1832. Urfassung. Faksimile-Edition der Handschrift. Herausgegeben von Christian Liedtke. Mit einem Essay von Martin Walser. Hamburg: Hoffmann und Campe, 2010, ISBN 978-3-455-40212-4.
- Lästerliche Schriften. Der Rabbi von Bacharach. Bibliothek der verbotenen Bücher, herausgegeben und eingeleitet von Heinz-Joachim Fischer. Wiesbaden: Marixverlag, 2010, ISBN 978-3-86539-220-6.
Heine eesti keeles muuda
Eesti keeles on ilmunud järgmised Heinrich Heine valikkogud ja üksikteosed:
- "Valik luuletusi", tõlkinud Jaan Kärner. Tartu: Noor-Eesti, 1934.
- "Saksamaa: talvemuistend. Satiiriline poeem", tõlkinud Ants Oras. Tartu: Noor-Eesti, 1935.
- "Saksamaa: talvemuinasjutt", tõlkinud August Sang. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1946.
- "Valik luuletusi", tõlkinud August Sang. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1947.
- "Luuletused ja poeemid", koostanud August Sang, järelsõna Villem Alttoa. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1956.
- "Valitud proosa", koostanud August Sang, tõlkinud E. Jung. Tallinn: Eesti Raamat, 1967.
- "Luuletused. Saksamaa: talvemuinasjutt", koostanud Georg Grünberg, tõlkinud E. Aun jt. Tallinn: Eesti Raamat, 1979.
- "Täis mürki...", "Romaan", Nr 2, II. aastakäik, lk 46, 1923.
Heinrich Heine Saksamaa postmarkidel muuda
-
5-margane Prantsuse tsooni mark (1946) -
10-pennine erimark Heine 100. surma-aastapäevaks (1956) -
110-pennine erimark Heine 200. sünniaastapäevaks (1997)
Kirjandus muuda
Sissejuhatused ja üldkäsitlused muuda
- Peter Uwe Hohendahl: Heinrich Heine. Europäischer Schriftsteller und Intellektueller. Berlin: Schmidt, 2008 (Philologische Studien und Quellen; 212.), ISBN 978-3-503-09846-0.
- Gerhard Höhn: Heine-Handbuch. Zeit, Person, Werk. Stuttgart: Metzler, 1987 (3., überarb. u. erw. Aufl. 2004), ISBN 3-476-01965-9.
- Bernd Kortländer: Heinrich Heine. Stuttgart: Reclam, 2003, ISBN 3-15-017638-7.
- Joseph A. Kruse: Heinrich Heine. Frankfurt am Main: Suhrkamp, 2005 (BasisBiographien; 7.), ISBN 978-3-518-18207-9.
- Christian Liedtke: Heinrich Heine. Reinbek: Rowohlt, 2006, ISBN 3-499-50685-8.
- Jeffrey L. Sammons: Heinrich Heine: a modern biography. Princeton: Princeton University Press, 1979, ISBN 0-691-06321-4.
- Jeffrey L. Sammons: Heinrich Heine. Stuttgart: Metzler, 1991 (Realien zur Literatur; SM 261), ISBN 3-476-10261-0.
- August Sang: Heinrich Heine: luuletaja ja võitleja. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1938 (Suurmeeste elulood; 45).
- Ralf Schnell: Heinrich Heine zur Einführung. Hamburg: Junius, 1996, ISBN 3-88506-930-X.
Artiklikogumikud muuda
- Paolo Chiarini, Walter Hinderer (Hrsg.): Heinrich Heine – ein Wegbereiter der Moderne. Würzburg: Könighausen & Neumann, 2009 (Stiftung für Romantikforschung; 47), ISBN 978-3-8260-4053-5.
- Werner Frick (Hrsg.): Heinrich Heine: neue Lektüren. Freiburg, Br.: Rombach, 2011 (Rombach Wissenschaften: Reihe Litterae; 182), ISBN 978-3-7930-9653-5.
- Joseph A. Kruse u. a. (Hrsg.): Ich Narr des Glücks. Heinrich Heine 1797–1856. Bilder einer Ausstellung. Stuttgart; Weimar: Metzler, 1997, ISBN 3-476-01525-4.
- Joseph A. Kruse u. a. (Hrsg.): Aufklärung und Skepsis. Internationaler Heine-Kongreß 1997 zum 200. Geburtstag. Stuttgart: Metzler, 1998, ISBN 3-476-01621-8.
- Wolfgang Kuttenkeuler (Hrsg.): Heinrich Heine. Artistik und Engagement. Stuttgart: Metzler 1977, ISBN 3-476-00347-7.
- Christian Liedtke (Hrsg.): Heinrich Heine. Neue Wege der Forschung. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft, 2000, ISBN 978-3-534-14466-2.
- Jeffrey L. Sammons: Heinrich Heine. Alternative Perspectives 1985–2005. Würzburg: Königshausen & Neumann, 2006, ISBN 3-8260-3212-8.
Eluloo kohta muuda
- Kerstin Decker: Heinrich Heine. Narr des Glücks. Berlin: Propyläen, 2005, ISBN 3-549-07259-7.
- Herbert Eulenberg: Heinrich Heine. Berlin: Aufbau Verlag, 1947.
- Franz Futterknecht: Heinrich Heine. Ein Versuch. Tübingen: Narr, 1985, ISBN 3-87808-820-5.
- Eberhard Galley: 'Heine, Christian Johann Heinrich', in: Neue Deutsche Biographie 8 (1969), 286–291 (veebiversioon)
- Elvira Grözinger: Heinrich Heine. Deutscher Dichter, streitbarer Publizist, politischer Emigrant. Berlin: Hentrich & Hentrich, 2006, ISBN 3-938485-15-9.
- Jan-Christoph Hauschild/Michael Werner: Der Zweck des Lebens ist das Leben selbst. Heinrich Heine. Eine Biographie. Köln: Kiepenheuer & Witsch, 1997, uuendatud väljaanne 2005, ISBN 978-3-86150-739-0.
- Jan-Christoph Hauschild (Hrsg): Leben Sie wohl und hole Sie der Teufel. Biographie in Briefen, Berlin: Aufbau Verlag, 2005, ISBN 978-3-351-03056-8.
- Wolfgang Hädecke: Heinrich Heine – Eine Biographie. Reinbek: Rowohlt, 1989, ISBN 3-499-15975-9.
- Lew Kopelew: Ein Dichter kam vom Rhein. Heinrich Heines Leben und Leiden. Vom Autor gemeinsam mit Edith Kaiser überarbeitete Neuausgabe (saksakeelne esmaväljaanne: Berlin 1981). München: dtv, 1986.
- Karl-Josef Kuschel: Gottes grausamer Spaß? Heinrich Heines Leben mit der Katastrophe. Düsseldorf: Patmos, 2002, ISBN 3-491-70350-6.
- Ludwig Marcuse: Heinrich Heine in Selbstzeugnissen und Bilddokumenten. Hamburg: Rowohlt, 1960, ISBN 3-499-50041-8.
- Ludwig Marcuse: Heinrich Heine. Melancholiker – Streiter in Marx – Epikureer. Rothenburg ob der Tauber: Peter, 1970, ISBN 978-3-257-06505-3.
- Fritz Mende: Heinrich Heine. Chronik seines Lebens und Werkes. 2. Aufl. Stuttgart [etc.]: Kohlhammer, 1981, ISBN 3-17-007092-4.
- Ernst Pawel: Der Dichter stirbt. Heinrich Heines letzte Jahre in Paris. Berlin: Berlin Verlag, 1997, ISBN 3-8270-0233-8.
- Fritz J. Raddatz: Taubenherz und Geierschnabel. Heinrich Heine – Eine Biographie. Weinheim: Beltz, 2006, ISBN 978-3-407-22176-6.
- Werner Steinberg: Der Tag ist in die Nacht verliebt. Berlin: Kultur und Fortschritt, 1962.
- Jochanan Trilse-Finkelstein: Gelebter Widerspruch. Heinrich-Heine-Biographie. Berlin: Aufbau Verlag, 1997, ISBN 3-351-02461-4.
- Walter Wadepuhl: Heinrich Heine. Sein Leben und seine Werke. Köln: Böhlau, 1974, ISBN 3-412-02674-3
Teoste ja nende retseptsiooni kohta muuda
- Albrecht Betz: Ästhetik und Politik. Heinrich Heines Prosa. München: Hanser, 1971.
- Albrecht Betz: Heinrich Heines Prosa. Ästhetik und Politik I. Aachen: Rimbaud, 1999, ISBN 3-89086-833-9.
- Albrecht Betz: Der Charme des Ruhestörers. Ästhetik und Politik II. Aachen: Rimbaud, 1997, ISBN 3-89086-820-7.
- Ralf G. Bogner (Hrsg.): Heinrich Heines Höllenfahrt. Nachrufe auf einen streitbaren Schriftsteller. Dokumente 1846–1858. Heidelberg: Palatina, 1997 (Bibliotheca Funebris; 1.), ISBN 978-3-932608-02-5.
- Jürgen Brummack (Hrsg.): Heinrich Heine. Epoche – Werk – Wirkung. München: Beck, 1980, ISBN 3-406-07946-6.
- Roger F. Cook (ed.): A companion to the works of Heinrich Heine. Rochester, NY: Camden House, 2002, ISBN 1-571-13207-4.
- Eberhard Galley, Alfred Estermann (Hrsg.): Heinrich Heines Werk im Urteil seiner Zeitgenossen (Fortgeführt von Sikander Singh und Christoph auf der Horst). 13 köidet. Hamburg: Hoffmann und Campe (alates 7. köitest Stuttgart: Metzler), 1981–2006.
- Dietmar Goltschnigg, Hartmut Steinecke (Hrsg.): Heine und die Nachwelt. Geschichte seiner Wirkung in den deutschsprachigen Ländern. Berlin: Schmidt, 2006–2011, ISBN 978-3-503-07989-6 (Bd. 1), ISBN 978-3-503-07992-6 (Bd. 2), ISBN 978-3-503-07993-3 (Bd. 3).
- Walter Hinck: Die Wunde Deutschland. Heinrich Heines Dichtung im Widerstreit von Nationalidee, Judentum und Antisemitismus. Frankfurt am Main: Insel, 1990, ISBN 3-458-16117-1.
- Hans Kaufmann: Heinrich Heine. Geistige Entwicklung und künstlerisches Werk. Berlin: Aufbau Verlag, 1967.
- Leo Kreutzer: Träumen, Tanzen, Trommeln. Heinrich Heines Zukunft. Frankfurt am Main: Suhrkamp, 1997, ISBN 3-518-28929-2.
- Helmut Landwehr: Der Schlüssel zu Heines Romanzero. Hamburg: Kovac, 2000, ISBN 3-8300-0316-1.
- Günter Metzner: Heine in der Musik. Bibliographie der Heine-Vertonungen. 12 köidet. Tutzing: Schneider, 1989–1994.
- Günter Oesterle: Integration und Konflikt. Die Prosa Heinrich Heines im Kontext oppositioneller Literatur der Restaurationsepoche. Stuttgart: Metzler, 1972, ISBN 3-476-00254-3.
- T. J. Reed, Alexander Stillmark (Hrsg.): Heine und die Weltliteratur. Oxford: Legenda, 2000, ISBN 1-900755-16-5.
- Marcel Reich-Ranicki: Der Fall Heine. Stuttgart: DVA, 1997, samuti München: dtv, 2000, ISBN 3-423-12774-0.
- Georg Ruppelt, Marita Simon: Zwischen Harz und Helgoland / Heinrich Heine in Norddeutschland, Lesesaal: kleine Spezialitäten aus der Gottfried-Wilhelm-Leibniz-Bibliothek – Niedersächsische Landesbibliothek, Heft 12. Hameln: Niemeyer, 2004, ISBN 3-8271-8812-1.
- Marc Rölli, Tim Trzaskalik (Hrsg.): Heinrich Heine und die Philosophie. Wien: Turia + Kant, 2007, ISBN 978-3-85132-475-4.
- Jürgen Voigt: O Deutschland, meine ferne Liebe … Der junge Heinrich Heine zwischen Nationalromantik und Judentum. Bonn: Pahl-Rugenstein, 1993, ISBN 3-89144-174-6.
Filmid muuda
- Heinrich Heine. 1. osa: Das Leben ist weder Zweck noch Mittel: Das Leben ist ein Recht. (120 min.) 2. osa: Unter jedem Grabstein liegt eine Weltgeschichte. (120 min.) Biograafiline telefilm kahes osas, Saksamaa Liitvabariik, 1977, stsenaarium: Herbert Knopp, režii: Klaus Emmerich, tootja: Bavaria Film, ZDF jt. Osades: Christoph Bantzer (Heinrich Heine), Ivan Desny (James de Rothschild), Ulla Berkéwicz (George Sand), Barbara Sukowa (Amalie Friedländer), Rosemarie Fendel (Rahel Varnhagen).
- Heinrich Heine – Die zweite Vertreibung aus dem Paradies. Biograafiline telefilm, Saksamaa, 1983, stsenaarium ja režii: Karl Fruchtmann, tootja: Radio Bremen jt. Osades: Wolfgang Hinze (Heinrich Heine), Donata Höffer (Mathilde), Sabine Sinjen (Mouche), Ulrich von Bock (Karl Marx), Doris Buchrucker (Jenny Marx).
- Heinrich Heine. Es ist eine alte Geschichte … Joonisfilm, DDR, 1984, stsenaarium ja režii: Katja Georgi, tootja: DEFA joonisfilmistuudio, esmaeeter: 13. juuli 1984
- Denk ich an Deutschland in der Nacht … Das Leben des Heinrich Heine. Biograafiline telefilm, Saksamaa, 2006, stsenaarium: Alexander Häusser, Sonja Lowicki, režii: Gordian Maugg, tootja: NDR, arte, esmaeeter: 17. veebruar 2006. Osades: Fabian Busch (noor Heine), Rüdiger Vogler (täiskasvanud Heine), Anna Brüggemann (Mouche), Michael Mendl (Goethe).[76]
- Wir haben alles mitgeträumt. Dokumentaalfilm, Saksamaa, 2005, 52 min., režii: David Wittenberg, tootja: arte, esmaeeter: 17. veebruar 2006.
Helisalvestised (valik) muuda
- 1828: Franz Schuberti kuus "Heine-laulu" ("Heine-Lieder") Heine luuletuste põhjal, laulutsüklis "Schwanengesang" (D957).
- 1964: Heinrich Heine. Sari "Lyrik und Jazz", loeb Gert Westphal, kaastegevad Attila Zoller (g), Emil Mangelsdorff (fl, cl, as), Peter Trunk (b), Klaus Weiss (dr). Tootja: SWF, Joachim-Ernst Berendt.[77]
- 1972: Heiterer Heinrich Heine. Loeb Martin Held; tootja: Deutsche Grammophon Gesellschaft, Literarisches Archiv 140 029.
- 1998: Deutschland. Ein Wintermärchen. Loeb Gert Westphal. Hamburg: Litraton, 2 CD-d, ISBN 978-3-89469-947-5.
- 2006: Heinrich Heine für Große und Kleine. Loevad Rolf Nagel, Jana Schulz, Dietmar Mues, Maren Eggert, Karl Menrad, Erika Skrotzki, Katharina Thalbach, Donata Höffer, Verlag GoyaLit, 1 CD, ISBN 978-3-8337-1541-9.
- 2006: Heinrich Heine, Die Harzreise. Loeb Martina Gedeck, Unterlauf & Zschiedrich Hörbuchverlag, 1 CD, ISBN 978-3-934384-32-3.
Märkused muuda
See artikkel on täielikult või osaliselt tõlgitud artikli(te)st Heinrich Heine sellest versioonist.
Viited muuda
Heine teoste puhul on tsiteerimise allikaks – kui ei ole teisiti öeldud – Düsseldorfer Heine-Ausgabe (DHA), kirjade puhul Heine-Säkularausgabe (HSA). Mõlemad väljaanded on Heine portaali kaudu (vt välislingid) ka digitaalselt kättesaadavad (koos otsingufunktsiooniga).
- ↑ J. Loewenberg: Heines Lottchen. Erinnerungen an Charlotte Embden-Heine. In: Jugend, Jg. 4 (1899), H. 50, lk. 818/820
- ↑ 2,0 2,1 Hauschild, Werner: Der Zweck des Lebens ist das Leben selbst, lk. 35.
- ↑ Reisebilder. Zweiter Teil: Ideen. Das Buch Le Grand, DHA, 6. kd, lk 182. Eesti keeles raamatus "Heinrich Heine. Valitud proosa", Tallinn: Eesti Raamat, 1967, lk 79–80 (tõlkinud E. Jung).
- ↑ Dietmar Goltschnigg, Hartmut Steinecke: Heine und die Nachwelt. Geschichte seiner Wirkung in den deutschsprachigen Ländern. Band 2. Schmidt, Berlin 2006, ISBN 978-3-503-07992-6, lk. 620.
- ↑ Eugen Lennhoff, Oskar Posner, Dieter A. Binder: Internationales Freimaurer-Lexikon, 2000, lk 387.
- ↑ Ernst Pawel: Der Dichter stirbt. Heines letzte Jahre in Paris, Berlin 1997, lk 7
- ↑ Kösener Korps-Listen 69, 1910, lk. 141.
- ↑ Corpsstudent Heine
- ↑ Reisebilder. Erster Teil: Die Harzreise (1826), DHA, 6. kd, lk 84. Eesti keeles raamatus "Heinrich Heine. Valitud proosa", Tallinn: Eesti Raamat, 1967, lk 8–9 (tõlkinud E. Jung).
- ↑ Brief vom 7. April 1823, HSA, 20. kd, lk 72.
- ↑ Prosanotizen, DHA, 10. kd, lk 313.
- ↑ Katkend teosest "Der romantische Ödipus" ("Romantiline Oidipus").
- ↑ Kirjas Varnhagen von Ensele, HSA 20, lk. 385.
- ↑ Reisebilder. Dritter Teil: Italien. Die Bäder von Lucca, DHA 7/1, lk. 134.
- ↑ Reisebilder. Dritter Teil: Italien. Die Bäder von Lucca, DHA 7/1, lk. 141.
- ↑ Kogu "Neue Gedichte" lisa, DHA 2, lk 142. Eesti keeles raamatus "Heinrich Heine. Luuletused ja poeemid", Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1956, lk 156 (tõlkinud Paul Rummo).
- ↑ HSA 20, lk. 234.
- ↑ Marcel Reich-Ranicki: Der Fall Heine, Stuttgart 1997, lk. 103
- ↑ Almansor (1823), värss 243, DHA 5, lk. 16.
- ↑ Kogumikust Neue Gedichte, DHA 2, lk. 15 j.
- ↑ Reisebilder. Dritter Teil: Reise von München nach Genua, DHA 7/1, lk. 68.
- ↑ Heine sarkasmi kohta vaata ka: Burkhard Meyer-Sickendiek: Was ist literarischer Sarkasmus? Ein Beitrag zur deutsch-jüdischen Moderne. Paderborn; München: Fink, 2009, lk. 193–257.
- ↑ Reisebilder. Dritter Teil: Italien, Reise von München nach Genua, DHA 7/1, lk. 31 ja 34.
- ↑ Reisebilder. Zweiter Teil: Ideen. Das Buch Le Grand. Kapitel XII, DHA 6, lk. 201 (reavahetus järgib siin siiski esmatrüki tüpograafiat).
- ↑ DHA 11, lk. 50.
- ↑ Kogumikus Neue Gedichte, DHA 2, lk. 73.
- ↑ Vt Volkmar Hansen: Heinrich Heines politische Journalistik in der Augsburger "Allgemeinen Zeitung", Katalog zur Ausstellung: Heines Artikel in der "Allgemeinen Zeitung", Stadt Augsburg 1994.
- ↑ Verbot der Schriften des Jungen Deutschland. Bundesbeschluß vom 10. Dezember 1835, allikas: verfassungen.de
- ↑ Jörg Aufenanger: Heinrich Heine in Paris. München: dtv, 2005, lk. 20.
- ↑ Heine annab tsitaadis Spinoza eeskujul mõista, et ta on panteist. Tsitaadi allikas: DHA 8/1, lk. 61. Eesti keeles raamatus "Heinrich Heine. Valitud proosa", Tallinn: Eesti Raamat, 1967, lk 245–246 (tõlkinud E. Jung).
- ↑ Tsitaadi allikas: DHA 8/1, lk. 118 j. Eesti keeles raamatus "Heinrich Heine. Valitud proosa", Tallinn: Eesti Raamat, 1967, lk 307–308 (tõlkinud E. Jung).
- ↑ Diesseits und jenseits des Rheins, DHA 3/1, lk. 276
- ↑ Willi Jaspers: Ludwig Börne. Keinem Vaterland geboren. Berlin: Aufbau Taschenbuch Verlag, 2003, lk. 18
- ↑ Willi Jaspers: Ludwig Börne. Keinem Vaterland geboren. Berlin: Aufbau Taschenbuch Verlag, 2003, lk. 277
- ↑ Ernst Pawel: Der Dichter stirbt. Heinrich Heines letzte Jahre in Paris. Berlin: Berlin Verlag, 1997, lk. 79–81.
- ↑ Edda Ziegler: Heinrich Heine. Der Dichter und die Frauen. Düsseldorf; Zürich: Artemis & Winkler, 2005, lk. 57
- ↑ Edda Ziegler: Heinrich Heine. Der Dichter und die Frauen. Düsseldorf; Zürich: Artemis & Winkler, 2005, lk. 57–58.
- ↑ DHA 3/1, lk. 360.
- ↑ Jan-Christoph Hauschild, Michael Werner: Der Zweck des Lebens ist das Leben selbst. Heinrich Heine. Eine Biographie. Köln: Kiepenheuer & Witsch, 1997 (2005), lk. 314.
- ↑ Neue Gedichte, tsitaadi allikas: Heine, Werke, Bd. II, lk. 129 j.
- ↑ Vaata Ludwig Rosenthal: Heinrich Heines Erbschaftsstreit. Hintergründe, Verlauf, Folgen. Bonn: Grundmann, 1982.
- ↑ Deutschland. Ein Wintermärchen, DHA 4, lk. 92. Eesti keeles raamatus "Heinrich Heine. Luuletused ja poeemid", Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1956, lk 156, ning raamatus "Heinrich Heine. Luuletused. Saksamaa", Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 104 (tõlkinud August Sang).
- ↑ DHA 2, lk 150. Eesti keeles raamatus "Heinrich Heine. Luuletused ja poeemid", Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1956, lk 162–163, ning raamatus "Heinrich Heine. Luuletused. Saksamaa", Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 56–57 (tõlkinud August Sang).
- ↑ DHA 13/1, lk. 294 j.
- ↑ HSA 22, lk. 287
- ↑ Lisa teosele "Romanzero", DHA 3/1, lk. 240.
- ↑ Vaata HSA 12, lk. 36.
- ↑ Kogumikus "Romanzero", DHA 3/1, lk. 117.
- ↑ Kiri Karl Marxile 14. jaanuarist 1848, tsitaadi allikas: Michael Werner (Hrsg.): Begegnungen mit Heine. Berichte der Zeitgenossen. Hamburg: Hoffmann und Campe, 1973. Bd. 2 (1847–1856), lk. 99
- ↑ Neuroloog Roland Schiffter räägib "neurosüüfilisest kroonilise meningiidi kujul": Das Leiden des Heinrich Heine, ajakirjas Fortschritte der Neurologie. Psychiatrie 73 (2005), lk. 30–43.
- ↑ Henner Montanus: Der kranke Heine, Stuttgart: Metzler, 1995, ISBN 3-476-01282-4
- ↑ Vaata H. Kijewski, W. Huckenbeck, U. Reus: Krankheit und Tod des Dichters Heinrich Heine aus der Sicht neuer spurenkundlicher Untersuchungen an Haaren, ajakirjas Rechtsmedizin 10 (2000), lk. 207–211 ja 13 (2003), lk. 131–136. Vrd. aga Chr. auf der Horst, A. Labisch: Heinrich Heine, der Verdacht einer Bleivergiftung und Heines Opium-Abusus, väljaandes Heine-Jahrbuch 38 (1999), lk. 105–131.
- ↑ Nt Susanne Tölke, Ich befinde mich hundeschlecht, Bayerischer Rundfunk (PDF); E. H. Jellinek, Heine's illness: the case for multiple sclerosis Journal of the Royal Society of Medicine 83.8 (1990), lk. 516–519.
- ↑ Kogust "Romanzero", DHA 3/1, lk. 121 j.
- ↑ Evangeelses kristlikus kirjanduses omistatakse Heinele vahel luuleridu "Zerschlagen ist die alte Leier, am Felsen, welcher Christus heißt […].". Peter Walter uuris selle luuletuse ajalugu ning suutis selle viia tagasi 1973. aastasse, ent ka siis ilma allikaviiteta. Heine-uurijad seda luuletust ei tunne ning see ei sobi ka Heine elu lõpuaastate mõttelaadiga (vt Walter, factum 1987, september ja oktoober.)
- ↑ DHA 3/1, lk. 180 j.
- ↑ Ludwig Marcuse: Heinrich Heine in Selbstzeugnissen und Bilddokumenten, Hamburg: Rowohlt, 1960, lk. 157.
- ↑ Ludwig Marcuse, op. cit., lk. 158.
- ↑ Käsikirjas säilinud lüürikatekstid, DHA 3/1, lk. 396.
- ↑ "Nachgelesene Gedichte", DHA 3, lk. 1505.
- ↑ Lisast kogule "Neue Gedichte", DHA 2, lk. 197
- ↑ Lutezia, Kap. LV, 20. märts 1843, DHA 14/1, lk. 48.
- ↑ Vrd. Marcel Reich-Ranicki: Der Fall Heine. München: dtv, 2000, lk. 34 jj.
- ↑ Vaata Herman Hipp: Freie und Hansestadt Hamburg – Geschichte, Kultur und Stadtbaukunst an Elbe und Alster. Köln: DuMont, 1989, lk. 129 j.
- ↑ Günter Metzner: Heine in der Musik. Bibliographie der Heine-Vertonungen. 12 köidet. Tutzing: Schneider, 1989–1994.
- ↑ Tsitaadi allikas: Christian Liedtke: Heinrich Heine. Reinbek: Rowohlt, 2006, lk. 190.
- ↑ Friedrich Nietzsche: Ecce homo (kirjutatud umbes 1888). Frankfurt am Main: Insel-Verlag (Insel Taschenbuch; 290), 9. trükk, 1997, peatükk Warum ich so klug bin, 4. lõik, lk. 62.
- ↑ Tema päevikust, tsitaadi allikas: Joseph A. Kruse: Heinrich Heine. Leben und Werk in Daten und Bildern. Frankfurt am Main: Insel-Verlag, 1983, lk. 11.
- ↑ Raamatus Heine und die Folgen, esmakordselt avaldatud 1910. aasta detsembris, München: Albert Langen; tekst veebis
- ↑ 70,0 70,1 Tsitaadi allikas: Christian Liedtke: Heinrich Heine. Reinbek: Rowohlt, 2006, lk. 191.
- ↑ Die Weltbühne, nr. 28, 9. juuli 1929, lk. 58.
- ↑ Tsitaadi allikas: Otto Schönfeldt (Hrsg.): Und alle lieben Heinrich Heine. Köln: Pahl-Rugenstein, 1972, lk. 46.
- ↑ Der Fall Heine. München: dtv, 2000, lk. 13.
- ↑ Gerhard Höhn. Heine Handbuch. Zeit, Person, Werk. S. 309
- ↑ Digitaalne rekonstruktsioon: http://www.ub.uni-bielefeld.de/diglib/2005/embden_familienleben/
- ↑ "Filmi tutvustus ARTE lehel". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. mai 2011. Vaadatud 8. märtsil 2012.
- ↑ Arvustused: Hans Hielscher: "Lyrik und Jazz: Der Groove von Heinrich Heine", Spiegel Online, 13. september 2006, kolme helikatkendiga
Heinrich Heine. Lyrik und Jazz, Nordfriesland Online Magazine, 2006
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Heinrich Heine |
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Heinrich Heine |
- Heinrich-Heine-Portal – kõik teosed ja arhiivitekstid koos otsingufunktsiooniga
- Kommenteeritud lingikogu Berliini Vaba Ülikooli raamatukogu saidil
- Heinrich Heine luuletused saidil di-lemmata.de (sh sõnaloendid)
- Heine retsensioon Wolfgang Menzeli teosele "Die deutsche Literatur", 1828
- Nachgelesene Gedichte 1812–1827
- Heine luule saidil zgedichte.de
- Heinrich Heine teosed tasuta audioraamatutena (LibriVox)
- Teie soovil, üliõpilased. Heinrich Heine – Kaks grenaderi (loeb Heino Mandri), Eesti Raadio, 1960
- Klassikapäev. Heinrich Heine luulet: "Tannhäuser" (loeb Aksel Orav), Eesti Raadio, 19. veebruar 1978
- Klassikapäev. Heinrich Heine luulet: "Hastingsi lahinguväli" (loeb Aksel Orav), Eesti Raadio, 19. veebruar 1978
- Heine kohta
- Heinrich Heine audioportree (Bayern 2, radioWissen)
- Heinejahr 2006 – elulugu, teosed, materjalid, uudisteosed, üritused
- Heinrich Heine Selts
- Heine-Haus
- Heinrich-Heine-Institut, Düsseldorf
- Beiträge zu Heine – Politik und Zeitgeschichte, 2006, nr 3
- "Heine und die Deutschen" – Christian Liedkte 13. augusti 2006 ettekande salvestis ja tekst (Wormsi Nibelungenfestspiele raames)