Heebrea kiri

Heebrea kiri on heebrea keeles ning jidiši, ladiino ja muudes diasporaa juudi keeltes kirjutamiseks kasutatav kiri. Heebrea kiri on konsonantkiri, kuid mõnede tähtedega võidakse märkida ka täishäälikuid.

Erinevus suur- ja väiketähtede vahel puudub. Heebrea keeles on kõik tähed konsonanditähed, kuid nelja neist (א alef; ח he; ן vav; י jod) on varem kasutatud täishäälikute kirjutamiseks. Täishäälikute kirjutamiseks kasutatakse täppe (nekudot). On ka teisi märke, mida kasutatakse tähestiku kaunistamiseks.

Heebrea tähtede abil kirjutatakse ka numbreid. Igal tähel on numbriline väärtus (gematria; vt tabel).

Ajalugu

1. aastatuhandel eKr (960–585) hakkasid juudid kasutama vanaheebrea keelt. Paabeli pagenduse ajal lõpetasid juudid vana kirja kasutamise. Aastal 535 eKr hakati Paabelis kasutama aramea kirja (heebrea ruutkirja).

Heebrea ruutkirjas oli kirjutatud esimene Piibel, mis aitas seda kirja säilitada. Vaatamata sellele, et keskajal kujunes igas piirkonnas oma kirjastiil, on selle tähestiku tähed meieni jõudnud muutmata kujul.

Arhitektuuris kasutatud kaunistustes tarvitati tihti ruutkirja ning seetõttu olid kalligraafia ja mikrograafia kõrgelt arenenud.

Templite ajal ei kasutanud juudid pühasid kirjatähti argiseks otstarbeks, vaid ainult Toora rullraamatute ümberkirjutamiseks. Seepärast hakati püha kirja kirjutamise reegleid unustama, kuid kirjatundjad suutsid need taastada.

Heebrea tähtede müstiline tähendus

Heebrea tähtede müstiline tähendus ilmneb kabalistlikus kirjanduses (Zohar ja Midraš).

Tabel

Täht	Nimetus	Arv
א	Alef	1
ב	Bet	2
ג	Gimel	3
ד	Dalet	4
ה	He	5
ו	Vav	6
ז	Zain	7
ה	Het	8
ט	Tet	9
י	Jod	10
כ	Kaf	20
ל	Lamed	30
מ	Mem	40
נ	Nun	50
ס	Sameh	60
ע	Ain	70
פ	Pe	80
צ	Tsadi	90
ק	Kof	100
ר	Reš	200
ש	Šin	300
ת	Tav	400