Hedvig Charlotta Nordenflycht
Hedvig Charlotta Nordenflycht (28. november 1718 – 29. juuni 1763) oli Rootsi kirjanik. Nordenflychtis nähakse mõnikord Rootsi esimest feministi ja teda peetakse üheks 18. sajandi olulisemaks Rootsi poeediks. Ta oli üks esimesi Rootsi naisi, kes suutis end kirjatöö kaudu ära elatada.[1]
Nordenflycht oli jõuka ametniku Anders Andersson Nordbohmi (1675–1734) viies ja noorim laps. Nimi Nordenflycht kaasnes 1727. aastal isale antud aadlitiitliga. Nordenflychti lapsepõlv möödus Stockholmis. Ametlikku haridust ta ei saanud, kuid isa lubas poegade õpetajal ka tütrele ladina ja saksa keelt õpetada.[2] 1731 kolis perekond Uppsala läänis Vibys asuvatesse maavaldustesse. 1734. aastal lubas Nordenflycht isa surivoodil, et kihlub oma vendade õpetaja Johan Tidemaniga (1710–1737). Paar oli kolm aastat kihlatud, kuid 1737. aastal Tideman suri ja abieluni ei jõutud. Tideman õpetas Nordenflychtile filosoofiat ja tema vahe mõistus avaldas Nordenflychtile suurt muljet.[3] Samas järgis mees valgustusaja ratsionalismi ja skeptitsismi, millest Nordenflycht hiljem distantseerus. Võimalik, et seetõttu ütles Nordenflycht tagantjärele ka, et ei armastanud meest kunagi. Samuti oli mehe välimus Nordenflychti jaoks eemaletõukav. Näiteks kirjutas ta, et mees oli küürakas.[4]
Nordenflycht kolis tagasi Stockholmi, kus talle tutvustati Jacob Fabriciust (1704–1741). Vaimulikust [3] Fabricius hakkas naisele prantsuse keelt õpetama.[5] Nordenflychti venna vastuseisu tõttu said nad abielluda alles 1741. aastal, neli aastat pärast tutvumist.[3] Nende abielu oli õnnelik, aga lühike. Mees haigestus ja suri juba enne esimest pulma-aastapäeva.[3] Paar oli mehe töö tõttu asunud elama Karlskronasse, kust Nordenflycht kolis Stockholmi lähedale Lidingö saarele üüritud väiksesse maamajja. Seal oli ta pikalt haige, elas endassetõmbunult ja valas oma kurbuse välja luuletamisse.[3]
Tuntuse tõi Nordenflychtile 1743. aastal ilmunud luulekogu "Den sörgande Turtur-dufvan" (Leinav turteltuvi), milles on juttu armastatud mehe kaotusele järgnenud leinast. 1744. aastal kolis Nordenflycht tagasi Stockholmi ja hakkas lävima humanitaarvaldkonnast huvitatud seltskonnaga.[2] Selleks ajaks oli tema rahaline olukord halvenenud. Ta abikaasal ei olnud varandust ja isa jäetud päranduse laristas vend maha. Nordenflycht oli sunnitud end ise ülal pidama ja ta otsustas, et teenib raha läbi kirjutamise.[5] Aastatel 1744–1750 ilmus Nordenflychtilt neli kogumikku, mida ta nimetas naiselikuks mõttemänguks ("Qwinligit Tankespel"). Esimese kogumiku puhul kasutas ta pseudonüümi En Herdinna i Norden (Põhjamaa karjuseneiu).[5] Lisaks originaalloomingule oli kogumikes ka prantsuse, saksa, inglise ja ladina keelest tõlgitud luuletusi.[2] Nordenflycht sai edukaks poeediks, kes võttis vastu tellimustöösid ja kirjutas mitmel juhul ka kuningakojale. Kui 1751. aastal põles maha maja, milles ta oma emaga elas, taotles ta abi ja talle määrati 1752. aastal eluaegne iga-aastane toetussumma, tänu millele ta võis keskenduda kirjutamisele, ja ei pidanud enam raha pärast muretsema.
Nordenflycht oli aastatel 1753-1762 tegutsenud (ja Rootsi esimese) kirjandusrühmituse Tankebyggarorden ainus naisliige. Rühmituse liikmena kasutas ta nime Uranie.[6] Koos anti välja kogumikke "Våra försök" (Meie püüdlused/katsetused).[5]
Nordenflycht jälgis pühendunult oma kaasaja ühiskondlikke arutelusid ja põimis ka ise oma kirjatöösse poliitilisi, filosoofilisi ja religioosseid teemasid, samuti huvitasid teda naiste õigused. Eriliselt tõstetakse esile 1761. aastal kirjutatud luuletust "Fruentimrets försvar" (Naiste kaitse), milles ta kaitseb naissugu Rousseau misogüünsete süüdistuse eest.[1] Nordenflychti kohaselt ei tähenda meeste füüsiline üleolek nende suuremat mõtlemisvõimet. Luuletuses "Friarekonsten" (Kosimise kunst) hoiatas Nordenflycht noori naisi, et mehed võivad enne pulmi küll sõprust lubada, kuid hakkavad pärast abiellumist tihti kuuletumist nõudma.[7] Naisküsimusega tegeles ka 1741. aastast pärinev luuletus "Fruentimbers Plikt at upöfwa deras Wett" (Naiste kohustus harida oma mõistust), milles Nordenflycht kritiseerib naiste allasurumist ja põhjendab nende õigust raamatutarkusele.
1762. aastal kolis ta väiksesse maamajja Stockholmi ja Uppsala vahele jäävasse Skoklosterisse. Maamaja nimeks oli Lugnet (Rahu). Selleks ajaks oli ta armunud endast 17 aastat nooremasse Johan Fischerströmi. Maale kolides korraldas Nordenflycht noormehele ametikoha oma hea sõbranna, krahvinna Cathérine De la Gardie lossis. Nordenflychti viimaseks jäänud luuletustes oli vaatluse all 1762–1763 talvel nende kolme vahel tekkinud armukolmnurk, mis oli Nordenflychti jaoks väljakannamatu.[1] Nordenflychti loetuim luuletus, 1762. aastal kirjutatud "Öfver en Hyacint", kirjeldab armastust Fischerströmi vastu ja pettumist, et tema tunnetele ei vastata samaga.[8]
Kui ta juunis 1763 suri, ringlesid kuulujutud, et ta sooritas enesetapu. Ei ole teada, kas see vastab tõele. Teada on, et surma ajal oli Nordenflycht väga haige. Sümptomite kirjelduse järgi on võimalik, et tal oli vähk.[1]
Tänapäeval kannab Nordendflychti nime üks Stockholmi Kungsholmeni linnaosas asuv tänav.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Biography of Hedvig Charlotta Nordenflycht. Poem Hunter.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Torkel Stålmarck. Hedvig Charlotta Nordenflycht, 1718–1763. Svenskt Översättarlexikon.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Nordenflycht, Hedvig Charlotta. Svenskt biografiskt handlexikon.
- ↑ Hedvig Charlotta Nordenflycht (1718-1763). dagensvisa.com.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Hedvig Charlotta Nordenflycht (1718-1763). Litteraturbanken.
- ↑ Clint Wulkan. Nordenflycht & Tankebyggarorden.
- ↑ Friarekonsten. 1745.
- ↑ Hedvig Charlotta Nordenflycht. Över en hyacint