Vikipeedia

Hayao Miyazaki

Jaapani animaator ja filmirežissöör

Hayao Miyazaki (jaapani keeles 宮崎 駿 Miyazaki Hayao; sündinud 5. jaanuaril 1941 Tōkyōs) on Jaapani animefilmide autor. Ta on joonistanud ka mangasid. Oma karjääri alustas ta 1963. aastal Toei Animationi stuudios animaatorina ning oli seotud paljude varajaste Jaapani klassikaliste animatsioonidega. Algusest peale tõmbasid tähelepanu tema uskumatu joonistamisvõime ja näiliselt lõputud filmiideed. Ta töötas ka mitmes teises stuudios.

Hayao Miyazaki
Sünniaeg 5. jaanuar 1941 (83-aastane)
Bunkyō
Amet filmirežissöör, animaator, stsenarist, lavastaja, koomiksikunstnik
Töökoht
Autasud Briti Filmi- ja Telekunsti Akadeemia auhinnad
Koduleht https://www.ghibli.jp
[muuda Wikidatas]

1985. aastal oli ta üks Studio Ghibli rajajatest ning oli mitme selle stuudio filmi režissöör. Tema filmid "Taevane kindlus" (1986), "Minu naaber Totoro" (1988), "Kiki kulleriteenus" (1989) ja "Porco Rosso" (1992) leidsid Jaapanis kriitikute poolehoidu ja kommertsedu. Miyazaki film "Printsess Mononoke" oli esimene animafilm, mis võitis Jaapani filmiakadeemia parima filmi auhinna,[1] ning filmi levitamine läänemaailmas kasvatas Miyazaki tuntust väljaspool Jaapanit. Tema 2001. aasta film "Vaimudest viidud" oli kuni 2020. aastani kõige tulusam film Jaapani ajaloos[2] ning võitis parima animafilmi Oscari.[3]

Miyazaki filmid räägivad sageli inimkonna suhtest looduse ja tehnoloogiaga, looduslike ja traditsiooniliste elumustrite täidlusest, kunsti ja käsitöö tähtsusest ja patsifistliku maailmavaate säilitamise raskusest vägivaldses maailmas. Miyazakit peetakse meisterlikuks jutustajaks ning üheks animatsiooni ajaloo edukaimaks filmitegijaks.[4] Tema töö on inspireerinud paljusid režissööre, stsenariste ja animaatoreid ümber maailma, sealhulgas Wes Andersoni,[5] James Cameroni,[6] Guillermo del Torot,[7] Makoto Shinkaid,[8] John Lasseteri,[9] Nick Parki[10] ja Steven Spielbergi.[11]

Looming muuda

1978. aastal lavastas ta oma esimese teleseriaali "Conan – poiss tulevikust" ("Mirai Shōnen Konan"). Ta on teinud telefilme ka hiljem, ent need on jäänud täispikkade filmide varju. Miyazaki esimene täispikk anime oli "Lupin III ja Cagliostro loss" ("Rupan Sansei: Kariosutoro no Shiro", 1979). Aastal 1984 valmis "Tuulte oru Nausikaa" ("Kaze no Tani no Naushika"), milles võib näha hiljem Miyazaki filmides sageli esinevaid teemasid: inimese mõju keskkonnale, sõjavastasus jm. Filmi alusmaterjalina kasutas ta endaloodud samanimelist mangaseeriat, mille ta viis lõpule alles pärast filmi valmimist. Sellest filmist saati on kõikidele tema lavastatud filmidele muusika loonud tema loovpartner Joe Hisaishi.

1985. aastal asutas ta koos Isao Takahataga animatsioonistuudio Studio Ghibli, kus on valminud enamik järgnevaist Miyazaki filmidest ning mis on olnud hüppelauaks mitmele teisele jaapani animaatorile. Järgnevate aastate filmid olid Jaapanis populaarsed, ent on läänes tuntust kogunud alles hiljem. 1986. aastal valmis "Taevane kindlus" ("Tenkū no Shiro Rapyuta"), 1988. aastal "Minu naaber Totoro" ("Tonari no Totoro"), 1989. aastal "Kiki kulleriteenus" ("Majo no takkyūbin") ning 1992. aastal "Porco Rosso" ("Kurenai no buta").

 
Hayao Miyazaki ja tema anime tegelased tänavakunstis

Läänes sai Miyazaki tuntuks 1997. aastal valminud anime "Printsess Mononoke" ("Mononoke-hime") 1999. aasta väljalaskega Miramaxi stuudios. Selle stsenaariumi tõlkis inglise keelde Neil Gaiman ning teksti lugesid Gillian Anderson, Claire Danes, Minnie Driver jt. "Printsess Mononoke" oli esimene Miyazaki film, kus on kasutatud ka arvutigraafikat.

Veelgi enam kogus ta tuntust filmiga "Vaimudest viidud" ("Sen to Chihiro no Kamikakushi", 2001), mis sai 2002. aastal Berliini filmifestivali Kuldkaru ning esimese animena Oscari.[12] 2005. aastal kandideeris Miyazaki uuesti Oscarile filmiga "Howli liikuv kindlus" ("Hauru no Ugoku Shiro", 2004).

2005. aastal sai ta Veneetsia filmifestivali Elutöö Kuldlõvi.[13]

2008. aastal valmis Miyazaki täispikk anime, "Ponyo mäe otsas" ("Gake no ue no Ponyo", 2008), mis on helge muinasjutt igale vanusele. Selle loomisel loobus Miyazaki uuesti arvutigraafikast ning naasis traditsioonilise animatsiooni juurde.

 
Miyazaki teostes on täheldatud Jaapani kunstniku Hasui Kawase (1883 –1957) mõjusid[14]

2013. aastal valmis tema film "Tuul tõuseb" ("Kaze Tachinu", 2013), mis jutustab jaapani poisist, kes tahab ja hakkab lennuinseneriks, teeb läbimurrangulisi kavandeid ja abiellub ülikoolieas kohtunud neiuga. Hayao Miyazaki on lubanud minna pensionile nüüd, peale selle filmi valmis saamist.

2023. aastal valmis film "Poiss ja haigur" ("Kimitachi wa Dō Ikiru ka"), mis pälvis ka Oscari.[15]

Teised tuntumad filmid, millele Miyazaki kirjutas/joonistas stsenaariumi, ent lavastas keegi teine, on "Suur ja väike panda" ("Panda kopanda", 1972), "Südamesosin" ("Mimi wo sumaseba", 1995), "Arrietty" ("Karigurashi no Arietti", 2010), "Moonimäelt" ("Kokuriko-zaka kara", 2011). Lisaks töötas ta produtsendina Isao Takahata filmi "Alles eile" ("Omohide poro poro", 1991) juures.[16]

Miyazaki filmid käsitlevad sageli inimkonna suhteid looduse ja tehnikaga ning patsifistliku eetika järgimise raskusi.[17] Tema peategelased on tihti kindlameelsed ja iseseisvad tüdrukud või naised. Tema filmide tegevuskohad on paljudel juhtudel kummalised, keelatud või muul viisil ligipääsmatud ja müstilised. Miyazaki meelisteemasid on ka lendamine, lennumasinad ja lendavad olendid.

Miyazaki filmid on üldiselt olnud majanduslikult edukad. Tema edu on ärgitanud teda võrdlema Walt Disneyga,[4] kuid Miyazaki on eitanud kavatsust ehitada oma nii-öelda animatsiooniimpeeriumi. Ta on öelnud, et on lihtsalt animaator, kellel on olnud õnne teha endale südamelähedasi filme. Seetõttu sarnaneb ta pigem Juri Noršteini ja Chuck Jonesiga.

Isiklikku muuda

Miyazaki abiellus 1965. aastal animaator Akemi Otaga,[18] kellega tal on kaks last, Gorō (sündinud 1967) ja Keisuke (sündinud 1969).[19]

Hayao Miyazaki on käinud Eestis.[20]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ "Oscars honors animator Hayao Miyazaki". CBS News. CBS. 8. november 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. jaanuar 2017. Vaadatud 19. märtsil 2017.
  2. ↑ Brzeski, Patrick (28. detsember 2020). "'Demon Slayer' Overtakes 'Spirited Away' to Become Japan's Biggest Box Office Hit Ever". The Hollywood Reporter. PMRC. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. detsember 2020. Vaadatud 3. märtsil 2021.
  3. ↑ "The 75th Academy Awards (2003) Nominees and Winners". Academy of Motion Picture Arts and Sciences. AMPAS. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. november 2014. Vaadatud 20. novembril 2011.
  4. ↑ 4,0 4,1 Lanning, Courtney (8. jaanuar 2021). "Celebrating legacy of a legendary animator". Northwest Arkansas Democrat-Gazette. WEHCO Media. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. jaanuar 2021. Vaadatud 21. aprillil 2022.
  5. ↑ Ongley, Hannah; Wheeler, André-Naquian (16. veebruar 2018). "Wes Anderson says Studio Ghibli inspired Isle of Dogs". I-D. Vice Media. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2018. Vaadatud 14. juunil 2019.
  6. ↑ Ito, Norihiro (25. detsember 2009). "新作「アバター」宮崎アニメにオマージュ Ｊ・キャメロン監督 (New Film Avatar Homage to Miyazaki's Animated Film: J. Cameron)". Sankei Shimbun (jaapani). Fuji Media Holdings. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. detsember 2009. Vaadatud 10. märtsil 2010.
  7. ↑ Chitwood, Adam (12. juuli 2013). "Guillermo del Toro Talks His Favorite Kaiju Movies, Hayao Miyazaki, Why He's Not Likely to Direct a Film in an Established Franchise, and More". Collider. Complex. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. mai 2017. Vaadatud 22. mail 2017.
  8. ↑ Manry, Gia (6. august 2011). "Interview: Makoto Shinkai". Anime News Network. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. august 2011. Vaadatud 15. aprillil 2020.
  9. ↑ Brzeski, Patrick (24. oktoober 2014). "John Lasseter Pays Emotional Tribute to Hayao Miyazaki at Tokyo Film Festival". The Hollywood Reporter. Eldridge Industries. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. mai 2017. Vaadatud 22. mail 2017.
  10. ↑ Kelts, Roland (2007). Japanamerica: How Japanese Pop Culture Has Invaded the U.S. Palgrave Macmillan. ISBN 978-1-4039-8476-0.
  11. ↑ Komatsu, Mikikazu (20. aprill 2018). "Steven Spielberg Talks About His Meeting with Hayao Miyazaki at "Ready Player One" Talk Event in Tokyo". Crunchyroll. Otter Media. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. aprill 2018. Vaadatud 14. juunil 2019.
  12. ↑ "First anime film to win an Oscar". Guinnessi rekordite raamat. Vaadatud 26. jaanuaril 2024.
  13. ↑ "History of the Venice Film Festival". La Biennale di Venezia (inglise). 7. detsember 2017. Vaadatud 28. jaanuaril 2024. Hayao Miyazaki and Stefania Sandrelli were awarded with the Golden Lion for Career Achievement
  14. ↑ Anderson, Darran (10. aprill 2018). "How Studio Ghibli Cofounder Isao Takahata (1935–2018) Breathed Melancholic Grace Into Anime". Frieze (inglise). Vaadatud 21. jaanuaril 2024.
  15. ↑ "FILMIARVUSTUS | Aitäh, härra Miyazaki. „Poiss ja haigur" on sügavalt filosoofiline, fantastiline ja keeruline lugu elamisest". www.ohtuleht.ee. Vaadatud 24. jaanuaril 2024.
  16. ↑ "Hayao Miyazaki". IMDb.
  17. ↑ Gossin, Pamela (2015). "Animated Nature: Aesthetics, Ethics, and Empathy in Miyazaki Hayao's Ecophilosophy". Mechademia: Second Arc. 10: 209–234. DOI:10.5749/mech.10.2015.0209. ISSN 1934-2489.
  18. ↑ Miyazaki, Hayao (1996). Starting Point, 1979–1996. Tõlkinud Cary, Beth; Schodt, Frederik L. (2009 ed.). San Francisco: Viz Media. ISBN 978-1-4215-0594-7.
  19. ↑ Lenburg, Jeff (2012). Hayao Miyazaki: Japan's Premier Anime Storyteller. New York City: Infobase Publishing. ISBN 978-1-60413-841-2.
  20. ↑ "The Auteur of Anime". The New Yorker.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hayao_Miyazaki&oldid=6602028"