Harju-Viru rüütelkond
Harju-Viru rüütelkond oli Põhja-Eesti (Eestimaa) vasallide korporatsioon 13., 14., 15., 16. sajandil, Eestimaa rüütelkonna eelkäija.
Harju-Viru rüütelkonna alguseks võib lugeda Harjumaa ja Virumaa ehk Eestimaa vasallide ühendust, mida allikates on esmamainitud 1252. aastal, kui Taani kuningas (1252–1259) Christoffer I kinnitas läänistatud maavalduste pärandatavust oma Tallinna ja Rakvere vasallidele. Dokumendis ei ole otseselt nimetatud Tallinna ja Rakvere vasallide korporatiivset organisatsiooni, võib kuid 1259. aastal nimetati juba Eestimaa vasallide kogu communitas, mida hiljem hakati kutsuma rüütelkonnaks (Ritterschaft)[1].
Taani võimuperioodil (kuni aastani 1346) saavutas rüütelkond kohalikus valitsemises suure kaasarääkimisõiguse, kuna kuningas oli kaugel ja selle asehalduril polnud kasutada kuigi ulatuslikku valitsusaparaati. Lisaks tabasid Taanit 14. sajandil sisesegadused, mistõttu vahepeal puudus isegi kuningas. Tänu sellele tugevnes vasallide omavalitsuslik positsioon veelgi. Juba 1304. aastal sõlmisid Harju-Viru vasallid liidu Liivi orduga, arvestamata Taani seisukohta antud küsimuses. Samas toetasid vasallid Taani võimu jätkumist Põhja-Eestis, kuna just selle nõrkus võimaldas neile suurt tegevusvabadust. Tõenäoliselt kuulus Harju-Viru rüütelkonda esialgu ka arvestatav hulk eesti soost vasalle[viide?] (nende arvukust on hinnatud 10–50% vahele, tõenäolisemaks peetakse 10–20%), kes aga 14. sajandi jooksul ilmselt saksastusid.
Pikemalt artiklites Taani valdused Eestis, Eestimaa hertsogkond ja Valdemar-Eriku lääniõigus
Kui Eestimaa läks 1346. aasta järel Saksa ordu võimu alla, säilisid Harju-Viru rüütelkonna ulatuslikud privileegid. 1397. aastal laienesid need veelgi, kui Saksa ordu kõrgmeister Konrad von Jungingen andis neile niinimetatud Jungingeni armukirja, millega vasallid said õiguse oma lääne pärandada viienda sugulusastmeni nii mees- kui ka naisliinis. See muutis nende läänid sisuliselt pärusvaldusteks. Harju-Viru rüütelkonna privileegid olid teravas kontrastis ülejäänud Liivi ordu valdustega, kus vasallide õigused olid väga piiratud. Kuid edaspidi ei laiendanud ordu enam ka Harju-Viru rüütelkonna privileege.
Harju-Viru rüütelkonna kohalikuks valitsusorganiks oli mees- ehk vasallipäev, mis 16. sajandil toimus igal kolmandal aastal. Selle juhiks oli aga ordukäsknik, tavaliselt Rakvere foogt. Lisaks sellele olid Harjumaal ja Virumaal eraldi kohtupäevad (Dingelstagen), mis leidsid aset igal aastal ning mida juhtisid aadlikud ise. Rüütelkonnal oli ka peamees, kes korraldas selle suhteid teiste võimude, eestkätt Tallinna linna ja orduga.
Rüütelkonna suhted Tallinnaga olid sageli pingelised, kuna linna pages tihti aadlike talupoegi, keda linn keeldus välja andmast. Peale selle tekitas eriti pärast reformatsiooni tüli Mihkli nunnaklooster, mis asus protestantliku Tallinna müüride vahel, kuid mis oli katoliiklikuks jäänud rüütelkonna kaitse all. 1520. aastate teisel poolel oli Harju-Viru rüütelkond üks aktiivsemaid katoliikluse positsioonide kaitsjaid Liivimaal. Alles 1550. aastateks saavutasid selles ülekaalu luterlikud sümpaatiad.
Harju-Viru rüütelkonna suhted orduga olid tavaliselt harmoonilised, kuna ordu huvide keskmes oli pigem Läti ala ning rüütelkonna laialdased privileegid võimaldasid aadlikel oma elu korraldada enda soovide kohaselt. Tõsine probleem tekkis alles Liivi sõja alguses 1561. aastal, kui sai selgeks, et ordu ei suuda Põhja-Eestit venelaste rünnakute eest kaitsta. Seetõttu otsustasid Tallinna linn ja Harju-Viru rüütelkond paluda 1558. aastal Taani kuninga protektsiooni Venemaa vastu ja seejärel, koos osaga Järvamaa vasallidest alistuda[2] 1561. aastal Rootsi kuningale.
Rootsi kuningas kinnitas rüütelkonna senised privileegid ning laiendas need Järvamaale, hiljem ka Läänemaale.
1584. aastal reorganiseeriti laiendatud (koos Järvamaa ja Läänemaa rüütelkonnaga) Harju-Viru rüütelkond Eestimaa rüütelkonnaks.
Viited muuda
- ↑ Peep Pillak, Eestimaa rüütelkond 750, Tuna 1/2003, lk 151
- ↑ Kari Tarkiainen, Tallinna ja Harju- Viru rüütelkonna alistumine Rootsile 1561, Ajalooline Ajakiri, 2017, 1 (159), 39–77
Kirjandus muuda
- Eesti ajalugu. II, Eesti keskaeg. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1937.
- Georges Wrangell, Die harrisch-wierische Ritterschaft und andere historische Aufsätze von Baron Georges Wrangell., Reval : Franz Kluge, 1914, ESTERis
- Axel von Gernet, Forschungen zur Geschichte des Baltischen Adels. H. 1, Die Harrisch-Wirische Ritterschaft unter der Herrschaft des Deutschen Ordens bis zum Erwerb der Jungingenschen Gnade 1893