Harilik tuulehaug
|
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Tuulehaug (perekond) |
Harilik tuulehaug ehk atlandi tuulehaug (Belone belone) on tuulehauglaste sugukonda tuulehaugi perekonda kuuluv kala.
| Harilik tuulehaug | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Kiiruimsed Actinopterygii |
| Selts |
Tuulehaugilised Beloniformes |
| Sugukond |
Tuulehauglased Belonidae |
| Perekond |
Tuulehaug Belone |
| Liik |
Tuulehaug |
| Binaarne nimetus | |
|
Belone belone | |
Tema levila hõlmab Põhja-Aafrika ja Euroopa mõõdukalt soojad veed Roheneemest kuni Islandi ja Norrani, samuti Läänemeres, Põhjameres, Vahemeres ja Mustas meres. Üksikuid isendeid on leitud veelgi rohkem põhja pool, kaasa arvatud Murmani ranniku idaosas ja Valges meres. Tema Eestis levinud alamliigi levila ulatub Portugali rannikust Valge mereni. Vahemeres ja Mustas meres on levinud teine alamliik.[1]
Tuulehaug kasvab kuni 90 cm pikkuseks. Musta mere alamliik on väiksem: pikkusega kuni 60 cm ja kaaluga kuni 300 g.[1]
Tal on angerjalaadne pikk keha, mis on suhteliselt jäik ja paindumatu. Sabauim on suhteliselt lühike (3–4 cm) ja sügava väljalõikega. Selja- ja pärakuuimed on pikenenud, nihkunud tahapoole ja asetsevad sabauime lähedal kohakuti. See asetus meenutab haugi, millele lisandub veel ogakiirte puudumine uimedes. Tegelikult pole tuulehaug ja haug sugulased, kuuludes eri ülemseltsidesse.[2]
Tuulehaugi lõuad on veninud pikaks nokaks, millest alumine on ülemisest pisut pikem ja lõpeb pehme huuletaolise otsaga. Kummaski lõuas on tihedalt peenikesi eri pikkusega hambaid. Tuulehaugi neelus on neeluhambad nagu karpkaladelgi, ent ka karpkalad kuuluvad teise ülemseltsi.[2]
Keha on kaetud õrnõhukeste soomustega, millel aastased juurdekasvud moodustavad täisringid. Soomused eemalduvad vähimalgi puudutusel kergesti. Soomused ja luud on värvunud rohekassiniseks, mis näitab raudfosfaadi sisaldust. Kummalgi pool kõhu keskjoont on kaks täisrida teravaid värvumata kiilusoomuseid. Küljejoon paikneb piki kõhu serva ja ulatub pärakuuime tagaosani. Selg on tumesinine, vahel lausa ultramariinne tumehalli harjaga. Lähemalt uurides on seljal näha mõnemillimeetriste vahedega paiknevad sinakasrohelised risttriibud. Külgedelt on tuulehaug hõbejas ja kõhu alt nagu teisedki pelaagilised kalad hallikasvalge. Uimed on samuti hallikad, heledama äärisega.[2]
Täiskasvanud isendid toituvad peamiselt teistest kaladest. Ta on parves elav röövkala[1]. Mustas meres sööb ta peamiselt hamsat, keda jälitades läheb kevadel Aasovi merre[1]. Läänemeres sööb ta räimi, ogalikke, suurtobiat, väikest tobiat, luukaritsat, putukaid ja koorikloomi (balti lehtsarvi, kirpvähke jt.)[2].
Tuulehaug koeb ranna lähedal. Kleepuvate niitide küljes olevad marjaterad kinnituvad vetikatele ja mererohule.[1]
Tuulehaug on söödav kala, kuigi mõni inimene ei taha teda imelikku rohelist värvi luude tõttu süüa[1]. Tuulehaugi on keeruline luudest puhastada: ikka kipub rohelisi luid kalaliha sisse jääma. Seevastu on iga viimane kui kont rohelise värvi tõttu hästi näha ja seetõttu ei ole roodluud nii ohtlikud kui haugil, kellel need on helehallid[2].
Tuulehauge püütakse peamiselt kohalikuks tarbimiseks värskel kujul[1]. Üksnes Aasovi ja Musta mere vesikonnas on tal vähene majanduslik tähtsus ja on tehtud ettepanek teda asustada Kaspia merre[1]. Tuulehaugi aastane väljapüük kogu maailmas on kõigest paarsada tonni heal ja sadakond tonni harilikul aastal[2].
Tuulehaug on väikese rasvasisaldusega dieetkala, mille maitseomadused ja toiteväärtus on umbes võrdsed haugiga. Ka toiduks valmistada kõlbab neid umbes ühtmoodi, välja arvatud täidetud haugi küpsetamine. Tavaliselt kasutatakse suitsutatult, praetult või kuivatatult. Liha on toorelt hall, aga termiliselt töödelduna muutub helevalgeks. Tuulehaugi mari on mõrkja maitsega, aga ilusa väljanägemisega, sest suured helekollased marjaterad mõjuvad dekoratiivselt.[2]
Viited muuda
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Harilik tuulehaug |
- Tuulehaug andmebaasis eElurikkus
