Harilik guajakipuu
Harilik guajakipuu (Guaiacum officinale) on puu seigleheliste sugukonna guajakipuu perekonnast.
| Harilik guajakipuu | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Selts |
Seiglehelaadsed Zygophyllales |
| Sugukond |
Seiglehelised Zygophyllaceae |
| Perekond |
Guajakipuu Guaiacum |
| Liik |
Harilik guajakipuu |
| Binaarne nimetus | |
|
Guaiacum officinale L.[2] | |
| Sünonüümid | |
| |
Harilik guajakipuu õis on Jamaica rahvuslill.[3]
Botaanilised tunnused muuda
Harilik guajakipuu on igihajas puu. Tüvi ja puit on rohekaspruuni värvusega.
Hariliku guajakipuu lehed on kuni 7 cm pikkused, vastakud, sulgjad ja tumerohelise värvusega.
Õied on guajakipuul sinised ja meenutavad sinilille õisi.[4]
Levila muuda
Guajakipuu kasvab looduslikult USA-s Floridas, Antillidel ning Lõuna-Ameerikas Venezuelas, Colombias ja Guyanas.[4]
Guajakipuid kasvatatakse Dominical, Haitil, Venezuelas ja Colombias.
Kasutamine muuda
Pikemalt artiklis Guajakivaik
Droogina kasutatakse puidust (Guaiaci lignum) saadavat guajakivaiku (Guaiaci resina), mis voolab puu vigastamise järel lülipuidust välja.
Puidust valmistatud keedis ja vaigu alkoholitõmmise toime on inimesele, seespidiselt tarbides, reumavaevusi ja podagravalu leevendav. Saadused pärsivad seente kasvu.
Rahvameditsiinis on kasutatud guajakipuu seemneid süüfilise, hingamisteede põletiku ja nahahaiguste raviks.
Ulrich von Hutten, kes olevat 1508. aastal nakatunud Leipzigis süüfilisse[5], kirjutas taime ravitoime kohta teoses "De Guaiaci Medicina et morbo gallicus liber unus" (1519).
Puitu loetakse kõige kõvemaks, raskemaks ja vastupidavamaks väärispuiduks.
Viited muuda
- ↑ Barstow, M. (2019). Guaiacum officinale. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2019.
- ↑ Guaiacum officinale L., Germplasm Resources Information Network, United States Department of Agriculture, vaadatud 14.04.2015
- ↑ Jamaican National Symbols. Jamaica Rahvusraamatukogu. nlj.gov.jm. Vaadatud 24.7.2023
- ↑ 4,0 4,1 Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010, lk 414.
- ↑ Thomas Adam. Germany and the Americas: O-Z. 2005, lk 534.
Kirjandus muuda
- Ulrich von Hutten's Ueber die Heilkraft des Guaiacum und die Franzosenseuche (1902)
- Samuel Hahnemann. Materia Medica
- Sarkar A, Datta P, Das AK, Gomes A., 2014. Anti-rheumatoid and anti-oxidant activity of homeopathic Guaiacum officinale in an animal model., Homeopathy, 103(2):133-8. doi: 10.1016/j.homp.2013.08.006.