Vikipeedia

Harald Nugiseks

Harald Nugiseks (22. oktoober 1921 Särevere vald, Järvamaa – 2. jaanuar 2014 Pärnu) oli Relva-SS-i allohvitser ja Eesti eruohvitser[1], kes Teise maailmasõja ajal teenis vabatahtlikuna 20. Eesti Relva-SS Diviisis. Ta oli üks neljast eestlasest, kellele on antud Raudristi Rüütlirist.

Harald Nugiseks
Sündinud 22. oktoober 1921
Järvamaa, Eesti
Surnud 2. jaanuar 2014 (92-aastaselt)
Pärnu
Teenistus Wehrmacht 1941–1942
Relva-SS 1943–1945
Eesti Kaitsevägi alates 1992
Auaste kapten
Sõjad/lahingud Tallinna vallutamine 1941
Neveli rinne 1943
Narva lahing 1944
Autasud II klassi Raudrist
I klassi Raudrist
Raudristi Rüütlirist
Kaitseliidu Valgeristi III klass
Eesti Reservohvitseride Kogu kuldrist
Eesti Rahva Tänumedal
EELK Teeneteristi III järk
Noorte Kotkaste Järva maleva rinnamärk
Pärnu vapimärk

Elukäik muuda

Lapsepõlv ja haridustee muuda

Harald Nugiseks sündis Järvamaal Särevere vallas Karjakülas Vanaõue talus 1921. aastal. Talu suurus oli ligi 70 hektarit. Isa August Nugiseks oli koos Järva kaitsepataljoniga osa võtnud Vabadussõjast. Harald oli kooliealisena Noorte Kotkaste Järva maleva liige. Õppis Türi aianduskeskkoolis, mida ei lõpetanud, vaid jätkas 1939. aastal õpinguid Paide kaubanduskoolis.

Üleelamised ja võitlus 1941. aastal muuda

1940. aasta juunis okupeeris Nõukogude Liit Eesti. Pärast 1941. aasta juuniküüditamist, mis läks Nugisekside perest napilt mööda, hakkas Haraldi isa end metsas varjama. Kui peagi algas sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, said 19-aastane Harald ja ta vend Avelinus mobilisatsiooni kutsed Punaarmeesse. Juuli algul oli sõja rinne juba Viljandi-Pärnu-Virtsu joonel. Vennad Nugiseksid otsustasid mobilisatsioonist kõrvale hoida ja varjuda kohe metsa. Samal ajal saabusid Järvamaale Läti hävituspataljon koos Pleeri surmarongi punaväelastega ning hakkasid väejooksikuid otsima. Neid abistasid pealekaebamistega 1940. aasta uusmaasaajad. Karjaküla piirkonnas hävitasid või põletasid punavõimud enamuse 33 talust. Põlema pandi ka Vanaõue talu hooned, millest jäid järele varemed. Haraldi tädipoeg ja tädimees tapeti tääkidega ja surnukehad visati Kolu jõkke, kus seisid kuni saksa vägede tulekuni, mil said metsast tagasi tulnud lähedaste poolt välja tõmmatud. Halastamatu vägivald ja terror, mida noor mees esmakordselt nägi ja kuulis, oli oluline kaalukeel tema edasistes valikutes.

Augustis 1941 liitus Harald Pärnu- ja Harjumaa piiril Rae veski juures Saksa Wehrmachtiga ning võttis kapten Artur Asu pataljoni koosseisus 28. augustil osa Tallinna vabastamisest. Seejärel teenis ta veel umbes kuu aega Omakaitses.

Esimesed aastad Saksa sõjaväe teenistuses muuda

Sügisel 1941 jätkas Harald õpinguid Paide Kaubanduskeskkoolis. Kuna kooli klassivennad otsustasid astuda Saksa sõjaväkke, tegi nii ka Harald. 2. oktoobril 1941 asus ta aastase teenistuslepingu alusel teenistusse 185. Eesti julgestusgruppi (hilisem Idapataljon), mis formeeriti Tallinnas Narva maanteel. 6. jaanuaril 1942 saadeti üksus Narvast Jamburgi, mis sai pataljoni 1. kompanii paiknemisasukohaks. Mehed ise aga asusid valvama raudteid, sildu ja hooneid Volossovo piirkonnas, mis oli partisanide mõjuala. Nugiseks pälvis sarnaselt paljude kaaslastega teenistuse eest julgestusgrupis medali "Talvelahing Idas". Vabatahtlikega sõlmitud aastane teenistusleping lõppes septembris 1942. Sakslaste poolt pandi ette aga uus dokument, kuhu tuli alla kirjutada, et teenitakse sõja lõpuni. Sakslaste selline käitumine meestele ei meeldinud ja seepärast lahkuti teenistusest omavoliliselt. Harald Nugiseks jõudis koos kaaslastega tagasi Eestisse 1942. aasta lõpul ja asus kodutallu.

1943. aasta mais astus Nugiseks 1942. aastal asutatud Eesti SS-leegioni. Esmalt viibis ta väljaõppel Poolas Debica lähedal Heidelaagris. Mõne kuu pärast suunati ta aga, kui Idapataljonis võitluses osalenu, edasi Saksamaale Hamburgi lähedal asuvasse Lauenburgi allohvitseride kooli. Õppinud alates augustist Lauenburgi SS-allohvitseride koolis, lõpetas ta selle neli kuud hiljem SS-Unterscharführeri (nooremseersant) auastmes. Ta osales seejärel 1943. aasta lõpul Eesti Vabatahtlike SS-brigaadi koosseisus lahingutes Neveli lähedal, kus sai haavata. 21. detsembril 1943 anti talle Must haavatumärk ja Jalaväe Rünnakumärk. Osalemise eest lahingutes Neveli all autasustati teda tagantjärele 27. veebruaril 1944 II klassi Raudristiga.[2]

Narva rindel talvel 1944 muuda

1944. aasta veebruaris koondati enamus Eesti üksusi Venemaalt kokku Narva rindele, pidurdamaks Punaarmee edukat suurpealetungi ja takistamaks Eesti ala vallutamist.

Alates 19. veebruarist 1944 oli unterscharführer Harald Nugiseks rühmaülem 46. Relva-SS Grenaderirügemendi I pataljoni 1. kompaniis. 1. märtsil 1944 algas Eesti 20. SS-diviisi 45. rügemendi I pataljoni 1. kompanii ja 46. rügemendi I pataljoni 1. kompanii rünnak Punaarmee Vaasa-Vepsküla-Siivertsi tugevalt kindlustatud ja mehitatud sillapeale. Sillapea pikkus oli umbes 3 km piki Narva jõe läänekallast Siivertsist Kudrukülani ja sügavus umbes 500 meetrit. 45. rügemendi pataljon ründas otse, 46. rügemendi pataljon aga tiivalt. 46. rügemendi I pataljoni koosseisus asus rünnakule ka Harald Nugiseks oma rühmaga.

1. märtsi hommik algas veerandtunnise suurtükitulega vaenlase kaevikutele, misjärel algas kel 7:05 rünnak. Rünnak toimus väga rasketes tingimustes. Vastase kaevikuteni jõudmiseks tuli ületada tulemöllus hea õnne peale edasi sööstes miiniväljad, okastraattõkked ja kuulipildujapesad. Kui kompanii jõudis vastase kaevikute servani, langesid haavatutena rivist välja rünnakut juhtinud ohvitserid Rõõmussaar ja Lumera. Näis, et rünnak on ebaõnnestunud ja operatsiooni juhid valmistusid andma käsku üldiseks taganemiseks. Siis aga saabus raadio teel teade, et 45. rügemendi I pataljoni mehed on jõudnud Vaasasse, ent vajavad kinnitumiseks kohe abi. Samas tuli juhtimispunkti ka teade, et allohvitser Harald Nugiseks on võtnud ohvitseride väljalangemise järel kompanii juhtimise üle. Varsti saigi Nugiseks raadio kaudu pataljoniülemalt sõnumi: "Kui saate, proovige veel. Vaasa on võetud." Nugiseksil oli raske mõista, kas see on käsk või palve. Ta vastas: "Proovin." Nugiseks jätkas oma rünnakut paarikümne mehega, relvadeks granaadid ja püstolkuulipildujad, sidevahendiks raadiojaam. Peagi oldigi vastase kaevikutes, mida hakati "rullimistaktikaga" sammuhaaval vallutama. Granaat heideti kaeviku nurga taha, püstolkuulipilduja valang järele ja söösteti edasi järgmise kaevikunurgani. Kolm korda jäi Nugiseks vaenlase mürskude plahvatamisest tekkinud mullavaringu alla, aga üksusekaaslased tõmbasid ta kiirelt välja ja rünnak jätkus. Ühel hetkel punaste vastupanu kaevikus lõppes, sest ründavate pataljonide võitlusgrupid said kokku ja kaevik oli vallutatud.

Ööl vastu 3. märtsi vahetas 45. rügemendi I pataljoni välja varus olnud II pataljon. Täiendati ka 46. rügementi. 4. märtsil jätkusid rünnakud uue hooga. Vaenlase vasturünnakud löödi tagasi ja sillapea lõigati kaheks. 5. märtsil võeti ära Vepsküla. 6. märtsil vallutas SS-Diviisi Nordland rünnakrühm Siivertsi surnuaial Rootsi mälestusmärgi juures olnud tugeva vastase punkri. Samal ajal alustasid rünnakut ka Eesti üksused ja 6. märtsil kell 23:00 oli kogu sillapea likvideeritud.

Ilmutatud vapruse eest autasustati Harald Nugiseksi juba 7. märtsil I klassi Raudristiga.

Haigestumine, autasustamine ja paranemine muuda

Pärast kangelaslikku võitlust anti Nugiseksile puhkust. Puhkusel olles ta aga külmetus ning haigestus kõigepealt külmetushaigusse, millele järgnesid tüüfus, seejärel kopsu- ja lõpuks keskkõrvapõletik. Aprillist raviti teda Türi haiglas. Palavik kõikus päeval 35–41 kraadi vahel, kehakaal langes 49 kiloni.

9. aprillil anti Harald Nugiseksile Siivertsi – Vaasa – Vepsküla all peetud lahingu juhtimise eest Raudristi Rüütlirist. Selle sai ta ühtlasi teise eestlasena ja esimese allohvitserina. Kõrge autasu üleandmiseks olid 20. aprillil Türil otse haiglas kohal kindralkomissar SA-Obergruppenführer Karl-Siegmund Litzmann, Eesti Omavalitsuse direktor Hjalmar Mäe, SS-i ja politseijuht SS-Brigadeführer Möller, kindralinspektor SS-Oberführer Johannes Soodla ja Eesti 20. SS-diviisi ülem SS-Oberführer Franz Augsberger ning propagandameeskond kaameraga.

Ka Berliini jõudis teade, et mees, kellele oli hiljuti antud Saksa riigi kõrge autasu sõjalise vapruse eest, on Eestis haiglas suremas. Kiires korras toodi Saksamaalt lennukiga kohale keegi meditsiiniprofessor, kes kirjutas välja vajalikud ravimid. Noor organism hakkaski paranema. Esmase paranemise järel asus Nugiseks teenistusse Kloogale diviisi tagavarapataljoni. Ta vajas aga pärast rasket haigust veel tõsisemat puhkust, et lõplikult taastuda. Kloogalt saatiski arst ta Itaaliasse Lõuna-Tirooli Merani linna lisapuhkusele. Enne ärasõitu jõudis Harald Nugiseks käia puhkusel kodus Karjakülas, millest tehti eestikeelne propagandavideolõik.

Oktoobris 1944 naasis Harald 20. diviisi, mis asus juba Neuhammeris.

Vangi langemine muuda

5. jaanuarist 1945 kuni märtsi keskpaigani õppis Nugiseks Neweklau SS-ohvitseride koolis. Harald Nugiseksil jäi kool nelja kuu pärast pooleli, sest rinne jõudis vahepeal Tšehhimaale ja ka ohvitserikoolis õppivad kandidaadid saadeti ära rindele.

Kui sõda oli praktiliselt läbi saanud, liikus Harald Nugiseks koos paarikümne Eesti sõduriga läbi Tšehhimaa. Päev enne sõja lõppu, 7. mail 1945 Hirschbergis, umbes 40 kilomeetrit Prahast Läänes, sattusid nad endistest poliitvangidest tšehhide meelevalda. Raevunud tšehhid kiskusid meestelt maha tunnused ja aumärgid. Tee porisse lendas ka Harald Nugiseks'i Rüütlirist. Kolm korda õnnestus Nugiseksil tšehhide käest põgeneda, kuid ta tabati iga kord. Kolmandal korral jäi 8 Eesti mehel Ameerika tsoonini Elbe jõel vaid 40. kilomeetrit, kui nad tabati. Tšehhid andsid mehed nüüd üle Nõukogude sõjavangilaagrisse, kust oli põgenemine võimatu. Nõukogude sõjavangi sattunud, saadeti ta sama aasta detsembris Siberisse.

Sõjavangistusest vabanes Nugiseks 10. novembril 1946, kuid arreteeriti 13. veebruaril 1947 uuesti ja talle mõisteti kümneaastane vabaduskaotus.

Tagasi kodumaal ja taasiseseisvunud Eestis muuda

Amnesteeritud 17. septembril 1953, jäi Nugiseks esialgu Siberisse. Tuli Eestisse tagasi 1958. aastal. Asus lõpuks elama Pärnu rajooni Sauga lähedale, kuhu ehitas 1970. aastatel oma maja. Töötas peamiselt töölisena, 1980. aastatel jäi pensionile.

Kaitseväe juhataja kindralmajor Aleksander Einseln andis Harald Nugiseksile 21. veebruaril 1994 erukapteni auastme.[3]

19. oktoobril 2008 anti Harald Nugiseksile Tori kirikus üle Eesti Rahva Tänumedal.[4]

16. aprillil 2011 valis Kaitseliidu noorteorganisatsiooni Noored Kotkad pealikute keskkogu Nugiseksi organisatsiooni auliikmeks.

Harald Nugiseks suri 2. jaanuaril 2014. 10. jaanuaril 2014 saadeti ta Tori kirikust viimsele teekonnale. Tema põrm on perekonna soovil paigutatud Tori kirikusse.

Tunnustus muuda

Mälestuse jäädvustamine muuda

Viited muuda

  1. ↑ Harald Nugiseks: enne ei ole rahu, kui viimane meist maetakse // Postimees, 18.01.2007
  2. ↑ Kaugele kodumaast[alaline kõdulink]. Eesti aja lood, 71 lugu. ETV, 2009. Kasutatud 16.11.2009
  3. ↑ Endine saksa sõdur ordeneid ei oota[alaline kõdulink] // Järva Teataja, 16.12.2006.
  4. ↑ https://www.err.ee/481204/harald-nugiseksile-anti-ule-eesti-rahva-tanumedal
  5. ↑ Eesti Kirik, 8. mai 2008
  6. ↑ Bianca Mikovitš, FOTOD: Harald Nugiseks tuli kuldsena kodukooli tagasi, Maaleht, 21. oktoober 2016.

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Harald_Nugiseks&oldid=6603558"