Hallmänsak

Hallmänsak (Nucifraga columbiana) on vareslaste sugukonda mänsaku perekonda kuuluv lind.

Hallmänsak
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Värvulised Passeriformes
Sugukond	Vareslased Corvidae
Perekond	Mänsak Nucifraga
Liik	Hallmänsak
Binaarne nimetus
Nucifraga columbiana (Wilson, 1811)

Levila

Hallmänsak on levinud Põhja-Ameerika lääneosa mäestikes Briti Columbiast ja Alberta lääneosast kuni Baja California ja New Mexico lääneosani. Väike eraldi asurkond on Kirde-Mehhikos Nuevo Léoni osariigis Cerro Potosí mäel.

Hallmänsakuid leidub enamasti mägedes 900–3900 meetri kõrgusel männimetsades. Väljaspool pesitsusaega ja eriti männiseemnete ikalduse järel võib ta sooritada ulatuslikke väljarändeid madalamale ja kaugemale, kuni Alaska, Illinoisi ja isegi Pennsylvania osariigini.

Hallmänsak kuulub soodsas seisundis liikide hulka.

Välimus ja käitumine

Hallmänsak on mänsakust natuke väiksem. Ta on peaaegu üleni tuhkhall, välja arvatud valkjas näoala, valge sabaalune, mustvalged tiivad ja keskmised tüürsuled (välimised tüürsuled on valged). Nokk ja jalad on mustad. Sugupooled on sarnased. Noorlind on tuhmim ja natuke pruunikashallim.

Häälitsused on mitmesugused. Kõige sagedasemat häälitsust kirjeldatakse khaaa-khaaa-khaaa või khraa-khraa-khraa, tavaliselt kolmesilbilise järgnevusena.

Tavaliselt tegutseb hallmänsak paarides või väikestes salkades. Väljaspool pesitsusperioodi võib ta moodustada saja- ja enamaisendilisi seltsinguid.

Paarid hoiavad oma territooriume aastaringselt.

Elupaik ja pesitsemine

Laulev hallmänsak

Hallmänsak

Hallmänsak pesitseb varakevadel. Ta ehitab pesa männile või mõnele teisele okaspuule, valides puu tuulealuse külje, et pesa oleks tuulte eest kaitstud.

Pesa sarnaneb varese pesaga. Kurnas on 2–4 muna, mida mõlemad vanalinnud hauvad tavaliselt 16-18 päeva. Pojad järgnevad vanematele mitu kuud, et õppida keerulist seemnete varumise käitumist.

Toitumine

Hallmänsaku olulised toiduallikad on mändide, peamiselt valgetüvelise seedermänni ja kaljumänni seemned, kuid ta sööb ka Balfouri männi, igimänni ja läänemänni seemneid. Cerro Potosí asurkond on tugevasti seotud kohaliku endeemse männiliigiga Pinus culminicola.

Lind hoiab oma ühe või mõlema jalaga käbi kinni, lammutab seda oma tugeva nokaga ja nokib kõik väljatulevad seemned ära. Hallmänsakul on keele all paun, milles ta võib korraga hoida umbes 90 seemet ja mis suurendab linnu võimet seemneid vedada ja varuda.

Hallmänsak varub tohutu suurel hulgal männiseemneid. Ta peidab need 20×20 km suurusele maa-alale kuni 2500 panipaika 5–10 kaupa. Kokku võib ta peita kuni 33 tuhat seemet, mis on märksa rohkem kui tal vaja läheb. Liiaga on vaja seemneid varuda sellepärast, et nagunii leiab keegi (oravad ja teised) osa panipaiku üles ja sööb tühjaks. Kuid suur osa panipaikadest jääbki välja otsimata ning seemned neis lähevad kergesti idanema. Niimoodi taastoodab hallmänsak omaenese elukeskkonda.

Tal on tähelepanuväärselt pikaajaline ruumiline mälu; hallmänsakud suudavad seemnete panipaiku taasleida tähelepanuväärse täpsusega, isegi pool aastat hiljem ja isegi kui panipaigad on mattunud kuni meetripaksuse lumekihi alla.

Hallmänsak sööb veel putukaid, marju ja puuvilju, väikeseid imetajaid, mõnikord linnumunad ja poegi ning isegi liha loomakorjustelt. Vahel lammutab ta mädanevat puitu, lootes sealt suuri maitsvaid tõuke leida, või sorib nokkapidi sõnnikus, otsides sealt putukaid. Inimasulate lähedal külastab ta lindude söögimaju.

Toitu otsib ta nii maast kui puudelt, mille okstel ta on osav.