Hõralaid
Hõralaid (ka Höralaid) on 22,5 hektari suurune laid Hiiumaa idaranniku lähedal Väinameres Hiiumaa valla territooriumil.
| Hõralaid | |
|---|---|
 | |
| Ümbritseb | Väinameri |
| Koordinaadid | 58° 54′ 0″ N, 23° 3′ 50″ E |
| Pindala | 22,5 ha[1] |
| Pikkus | 720 m |
| Laius | 520 m |
| Rannajoone pikkus | 2,65 km |
| Kõrgeim koht |
3,6 m üle merepinna |
Nimi muuda
August Wilhelm Hupel mainis 1782 laidu Herralaid. [2].
Asukoht muuda
Saar asub Heltermaa sadamast 3,5 km kirdes, Eerikulaiust 2,8 km edelas ja Vohilaiust 1,5 km kagus. Rohuküla–Heltermaa laevateest teisele poole, Hõralaiust 7 km kagusse jääb Heinlaid.
Loodus muuda
Hõralaid on lubjakivist aluspõhjalise tuumikuga, mis on idaosas kaetud ainult 30 cm paksuse liivakihiga. Saare keskosas ja lääne pool leidub rannavalle, mille absoluutne kõrgus saare kõrgeimas punktis on 3,6 meetrit.[3]
Saare keskosa on kaetud männituka ja põõsastikuga, mida ümbritseb kohati üleujutatav rannaniit.[3]
2006. aasta seisuga on saarelt leitud 121 liiki soontaimi (või 125 liiki[4]), 52 liiki samblaid ja 103 liiki samblikke.[5]
Soontaimedest on kaitsealuseid liike kolm: suur käopõll, rohekas käokeel ja kärbesõis.[4]
Madalal rannal on ulatuslik rannaniit, kus kasvavad tuderluga, rannikas, randkamaras, randristik, rand-õisluht ja väike maasapp. Saare keskosas on loopealne. Kohati liigniisketes metsatukkades leidub palju angervaksa, sinihelmikat, jänesesalatit.[4]
Ajalugu muuda
Hõralaid oli 20. sajandi esimesel poolel asustatud. Laiul elas 1924–1927 Vahtrepalt Matse talust pärit Priidu (Fjodor) Sadam perekonnaga. Kui Priidu naine Elisaveta sünnitamise ajal suri, kolis perekond Haapsallu.[6]
Priidu Sadam kinkis hooned nooremale vennale Augustile, kelle perekond elas laiul 1929–1941. Hiljem ei lubatud enam laiul elada ja perekond kolis Vahtrepa külla Jaagu talusse.[6]
1944 rajati laiule Nõukogude armee vaatetorn.[6]
Saar on olnud kasutusel karjamaana, ka tänapäeval karjatatakse saarel lambaid.[7]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Hõralaid Eesti looduse infosüsteemis, vaadatud 29. juunil 2019.
- ↑ Marja Kallasmaa: Hiiumaa kohanimed. Eesti Keele Sihtasutus Tallinn 2010
- ↑ 3,0 3,1 Urve Ratas, Elle Puurmann, Toomas Kokovkin. Maa kerkib merest – saarte maastikud. – Uurimisretked Väinamere laidudele, Keskkonnainvesteeringute Keskus, 2007, lk 35.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Elle Roosaluste. Soontaimed. – Uurimisretked Väinamere laidudele, Keskkonnainvesteeringute Keskus 2007 (pdf), lk 100, vaadatud 14.02.2010
- ↑ Tiina Peil, Urve Ratas, Elle Roosaluste. Looduslik mitmekesisus ja loodushoid. – Uurimisretked Väinamere laidudele, Keskkonnainvesteeringute Keskus, 2007, lk 62.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Vello Kaskor. Laidude kultuuriloost. – Uurimisretked Väinamere laidudele, Keskkonnainvesteeringute Keskus, 2007, lk 50.
- ↑ Tiina Peil, Urve Ratas, Elle Roosaluste. Looduslik mitmekesisus ja loodushoid. – Uurimisretked Väinamere laidudele, Keskkonnainvesteeringute Keskus, 2007, lk 59.