Vikipeedia

Gruusia ajalugu

See on ülevaade Gruusia alade ajaloost.

Gruusia alad 21. sajandil

Eelajalooline aeg muuda

 
Dmanisist leitud 1,8 miljoni aasta vanune Homo erectuse kolju
 
Gruusia alad

Tõendid varaseima asustuse kohta tänapäevase Gruusia aladel pärinevad 1,8 miljoni aasta tagusest ajast ja need leiti kaevamistelt riigi kaguosas Dmanisis[1]. Tegu on vanimate leitud inimtegevuse jälgedega väljaspool Aafrikat[2].

Hilisemast ajast pärit Acheuli kultuuri, Moustier' kultuuri[1] ja noorema paleoliitikumi leide on tulnud arvukatest koobastest ja asulakohtadest.

Vanim maaviljeluslik asustus, tuntud kui Šulaveri-Šomu kultuur, on teada perioodist 6000 kuni 5000 aastat eKr. Selle kultuuri esindajad valmistasid obsidiaanist tööriistu, karjatasid veiseid ja sigu ning kasvatasid muuhulgas viinamarju[3].[4] Samuti hakkasid Šulaveri-Šomu kultuuri esindajad juba 6. aastatuhandel eKr tegelema varajase metallurgiaga.

 
Urartu tänapäeva riigipiiride taustal

Aastail u 4000–2200 eKr oli Gruusia koduks Kura-Araxesi kultuurile ning seejärel Trialeti kultuurile[1][2]. Viimast iseloomustas suurte kurgaanide rajamine ning kõrgel tasemel kullassepatöö[4].

12. sajandil eKr tekkis Gruusia aladel Diauehi hõimuliit, mis oli piisavalt tugev, et vastu seista naabruses asuva Assüüria rünnakuile[5]. 8. sajandil eKr hõimuliit siiski hävitati sõdades Assüüria ja Urartuga ning osa selle aladest hõivas naabruses asunud Kolchise hõimuliit, mis oli tekkinud Diauehiga umbes samal ajal[4]. Ajavahemikus 2100–750 eKr tabasid piirkonda hetiitide, urartulaste, meedialaste, proto-pärslaste ja kimmerlaste sissetungid.

Samal perioodil hargnesid proto-kartvelid mitmeks etniliselt erinevaks haruks, mis lõi aluse ka erinevate keelte (gruusia, svani, megreli ja lazi) tekkeks.

Antiikaeg muuda

 
Kolchise kuningriik (roheline) ja Ibeeria kuningriik (oranž) aastail u 600–150 eKr

2. aastatuhande lõpus ja 1. aastatuhande algul eKr tekkisid Edela-Gruusias varased riiklikud moodustised Diadohhi ja Vana-Kolchis. Kolchise hõimuliidust kujunes 6. sajandiks eKr Edela-Gruusias välja (Kolhethi) Kolchise kuningriik. Kuni 1. sajandini eKr eksisteerinud Kolchis oli tuntud ka antiikkreeklastele ja see mängis keskset osa kuldvillakulegendis. 9. ja 8. sajandi vahetusel eKr purustas Urartu Diadohhi ja 8. sajandil eKr vallu­tasid kimmerlased Kolchise. Urartu kuningriik oli umbes 860 – 590 eKr Armeenia mägismaal asunud kuningriik, mille keskmes oli Vani järv praeguse Türgi idaosas. Selle pealinn Tušpa asus Vani järve kaldal, ligikaudu samas asub tänapäeval Vani linn. Urartu kuningriigi suurima vägevuse ajal 8. sajandil eKr ulatus riik Põhja-Mesopotaamiast Lõuna-Kaukaasiani ning läänes välja Vahemereni hilisema Kiliikia alal. Riigi territoorium hõlmas osa tänapäeva Türgi alast, kogu tänapäeva Armeenia ala Sevani järve ümbruses, tänapäeva Iraani ala loodeosa Urmia järve ümbruses, ning tänapäeva Gruusia ala lõunaosa ja osa tänapäeva Aserbaidžaani alast.

Lääne-Gruusias tekkis 6. sajandil eKr Vana-Kolchise järglasena Kolheti riik, Musta mere idarannikule rajati Kreeka kolooniad Phasis ja Dioskurias. Ajavahemikus 1000–550 eKr rajasid kreeklased Kolchise rannikualadele mitmeid kolooniaid: Dioscurias (tänapäeval Suhhumi), Gyenos (Otšamtšire), Phasis (Phothi), Anakopia (Ahhali Athoni), Bitius (Pitsunda) ja teisi.[4]

Ajavahemikus 653–333 eKr kuulusid Kolchis ja Ibeeria Meedia ja selle langemise järel Ahhemeniidide riigi mõjusfääri, kui 6. sajandi keskpaiku eKr allutasid Gruusia oma võimule Ahhemeniidid. Antiikautorite töödest jääb siiski ebaselgeks, millisel määral suutsid pärslased oma võimu Kolchise ja Ibeeria üle kehtestada. Samuti ei kuulunud kumbki riikidest Aleksander Suure Makedoonia impeeriumi koosseisu.

4. sajandiks eKr oli tekkinud Gruusia idaosas Kharthli riik (antiikallikais Ibeeria kuningriik[6], keskus Mtshetha. Tugevaim oli see 3. sajandil eKr, kui ta hõlmas Ida- ja Lõuna-Gruusia ning osa Lääne-Gruusiast.

Perioodil 2. sajand eKr kuni 2. sajand pKr olid Kolchis ja Ibeeria koos oma naaberaladega kohalike suurvõimude Armeenia ja Pontuse ning Rooma vaheliste pikkade ja laastavate sõdade tallermaaks[6].

Suur-Armeenia muuda

 
Tigran II aegne (95–55 eKr) Suur-Armeenia ja Gruusia alad
  Pikemalt artiklis Armeenia ajalugu#Suur-Armeenia, Suur-Armeenia
 
Rooma keisririik aastal 117 pKr oma suurimates piirides
 
Rooma riigi provintsid aastal 210

Kuningas Artašese valitsusajal (189–161 eKr) hõivas kiirelt laienev Suur-Armeenia kuningriik suure osa Ibeeriast[7] ning vahemikus 120–63 eKr alistas Suur-Armeenia liitlane Pontuse kuningas Mithridates VI Eupator kogu Kolchise ja liitis selle oma riigiga. Aastal 65 eKr vallutas Pontuse ja Suur-Armeeniaga sõdinud Rooma väejuht Pompeius Ibeeria[8], kuid roomlased oma võimu seal ei kindlustanud. Pompeius võitis Kolchises 63 eKr pärast ägedaid lahinguid Abhaasias kohalikku pealikku (sceptuchus) Olthacest ning seadis valitsema dünast Aristarchuse, kes jäi võimule 47. aastani eKr. Pärast Pompeiuse langemist kasutas Mithridatese poeg, Bosporuse riigi ja Pontose kuningas, ära, et Caesar oli läinud Egiptusse, ning vallutas Kolchise, Armeenia ja osa Kapadookiast ning võitis Rooma väejuhti Domitius Calvinust.

1. sajandil eKr allutas Rooma suurema osa Gruusiast. Pharnakese pojapoja Polemon II sundis Nero võimust loobuma ning Pontos ja Kolchis inkorporeeriti 63 pKr Rooma provintsi Galatiasse ja 81 pKr Kapadookia provintsi. Kolchis ühendati Rooma riigiga[7], ning sellest sai Rooma provints Lazicum, mida valitsesid Rooma legaadid. 2. sajandil tugevnes Kharthli taas ja sõltuvus Roomast muutus vormiliseks; riigi õitseng oli 130.–150. aastail, Pharsman II valitsemisajal.

Kristluse vastuvõtt muuda

 
Kuningas Mirian III valitsusajal sai kristlusest Ibeeria riigiusk. Fresko Svetitskhoveli katedraalis

Alates 1. sajandist oli Ibeerias levinud mitraism ja zoroastrism. Kuningas Mirian III valitsusajal (284–361) sai Ibeeriast üks esimesi riike, mis võttis vastu ristiusu. Sündmuse täpne aeg on teadmata, kuid erinevate allikate andmeil on selleks pakutud muuhulgas aastaid 317, 319, 324, 327 ja 330. 4. sajandi keskpaigaks oli kristlus kujunenud ametlikuks usundiks ka Lazicas. Ristiusu vastuvõtt lähendas Ibeeriat Bütsantsile.

 
Lazica (Egrisi) riik, 131–697

2. sajandil tekkis Lääne-Gruusias Lazica (Egrisi) riik, mis tugevnedes alistas Kolheti põhjaosa, riigi õitseng oli 3.–4. sajandil. Kolchis koosnes 130. aastatel lõunast põhja järgmistest riikidest: Machelons, Heniochi, Lazica, Apsilia, Abazgia ja Sanigia. 3. sajandil hakkas Lazica (Egrisi), mida valitses läänegruusia hõim lazoi (lazid), domineerima suuremas osas Kolchisest. 337. aastal kuulutas Kharthli kuningas risti­usu riigiusuks.

 
Anatoolia ja Gruusia alade riigid 264. aastal

3. sajandil oli Ibeeria Sassaniidide riigi maksualune, kuid sajandi lõpus oldi taas Rooma vasalli rollis[9].Ardašir I vallutas 3. sajandi alguses kodusõjast ning Rooma-Partia sõdades nõrgenenud Artabanos V valitsetud Partia ning laiendas umbes 222. aastaks oma valdusi kuni Rooma vabariigi valdusteni Lähis-Idas ja Väike-Aasias. Sassaniidide dünastia Valitseja (293–302) Narsehi ajal tungisid sassaniidide väed Rooma Armeeniasse, kuid võideti 298. aastal hilisema keisri Galeriuse vägede poolt ning loovutasid rahulepingu alusel nende kontrolli all olnud viis provintsi Tigrisest lääne pool, kuni aastal 337 vallutas need alad ajutiselt valitseja Shapur II. Shapur II nõudis 358. aastal Constantiuselt, et Rooma loovutaks talle Mesopotaamia ja Armeenia provintsid, kuid keiser keeldus. Nii algas 359. aastal uus pärslaste pealetung. Šapur II vägede kätte langes pärast 73 päeva kestnud piiramist strateegilise tähtsusega Amida kindlus. Järgmisel aastal vallutasid pärslased veel mitu kindlust, millest kõige olulisem oli Singara. 361. aastal oli Constantius impeeriumi läänealal esile kerkinud siseohu tõttu sunnitud idapiirilt lahkuma ja sõda pärslastega jätkus tema järglase Julianus Apostata ajal, kes saavutas esialgu ka mõningast edu.

 
Rooma keisririik ja klientriigid Constantinus Suure valitsusajal (306–337)
 
Julianus Apostata ebaõnnestunud sõjakäik 363. aastal

3. sajandi alguses sai Lazicumi provints teatud ulatuses autonoomia ning sajandi lõpuks täieliku iseseisvuse Rooma riigist – tekkis Lazica-Egrisi kuningriik, mis 6. sajandil liideti Bütsantsiga[10].

Keiser (361–363) Julianus Apostata ebaõnnestunud sõjakäigu ja hukkumise järel läks kontroll Ibeeria üle pärslaste kätte ning kuningas Varaz-Bakur I-st sai Pärsia vasall. Sassaaniidid määrasid Ibeeriasse oma asekuningad, kes pidid hoidma vasalle kontrolli all. Asekuningate valduses olnud Khvemo Kharthli kujunes pärsia kultuuri keskuseks Gruusias ning 5. sajandi keskpaigaks oli pärslaste zoroastrismist saanud kristluse kõrval teine ametlik usund Ida-Gruusias.

 
Bütsantsi-Sassaniidide riigi piir Bütsantsi keiser Justinianus I surma ajal 565. aastal

Sassaniidide Pärsia ja Bütsants muuda

4.–6. sajandil oli Kharthli vasallisõltuvuses Sassaniidide Sassaniidide Pärsia riigist ja Lazica Bütsantsist. Kharthli kuningas Vahtang I Gorgasal juhtis 5. sajandi II poolel Sassaniidide-vastast võitlust. Vahtang I avardas ja tugevdas riiki: Kartliga liideti Klardžeti, Ereti, Kambetšovani ja Tšuketi, rajati kindlusi. Suurenes Thbilisi tähtsus ning 6. sajandil sai sellest Kharthli riigi ning Ida-Gruusia poliitiline, majanduslik ja kultuurikeskus.

5. sajandi lõpus juhtis vürst Vahtang I Pärsia-vastast ülestõusu, kuid selle käigus saavutatud iseseisvust ei jätkunud kauaks[11][12]. Vahtang I järglased jätkasid sõda Sassaniididega, kuid said 523. aastal lüüa ja Ibeeria liideti uuesti Pärsiaga. 580. aastal likvideerisid pärslased Ibeeria kuningriigi[13], ning muutsid selle Sassaniidide riigi provintsiks, mida valitseks marzpan (asehaldur).

 
Bütsantsi ja Sassaniidide impeeriumi alad 620. aastal

Justinianus I valitsemisperioodil (527–565) suutis Bütsants paljud endised Rooma riigi lääneprovintsid tagasi vallutada. Riigi idapiiride kindlustamiseks sõlmis keiser 532. aastal pärslastega tähtajatu rahulepingu ("igavese rahu"), mille järgi nõustus Bütsants maksma Sassaniidide riigile iga-aastast märkimisväärse suurusega tribuuti. Sõjategevus taasalgas 550. aastail Kaukaasia alade kuulumise üle, 580. aastal likvideerisid pärslased Ibeeria kuningriigi, ning muutsid selle Sassaniidide riigi provintsiks. Pärsia ja Bütsantsi vahelise lepinguga (562) jäi Lazica Bütsantsi alluvusse. 591. aastal jagasid Bütsants ja Pärsia omavahel Ibeeria alad – Mtshetha läks Bütsantsile ning Thbilisi jäi pärslastele[11][13]. 7. sajandi alguses kindlustus Bütsantsi mõjuvõim ka Kharthlis.

  Pikemalt artiklis Bütsantsi-Sassaniidide sõjad
 
Umaijaadide kalifaadi territoorium u 750. aastal

Bütsantsi keiser Maurikiose ajal sekkus Bütsants Sassaniidide riigi kodusõtta. Maurikios aitas Sassaniidide riigi troonile tagasi Husrav II ja naitis tolle oma tütrega. Pärslasest väimehe ja kuningaga sõlmitud rahulepingu järgi laienes Bütsants ida poole (Pärsia provintside Armeenia ja Gruusia arvelt, Thbilisini ja Sevani järveni Ibeerias) ning tühistati Bütsantsile koormaks olnud andam.

7. sajandi lõpus jõudsid Kaukaasiasse araablastest vallutajad[11] ja aladele laienes Kalifaat. Moslemiväed alistasid suurema osa Gruusiast ja Bütsantsi ülemvõim jäi püsima ainult osas Lääne-Gruusias.

Gruusia keskaeg muuda

Ühtse Gruusia riigi loomine muuda

 
Bagrationi dünastia Tao-Klarjeti kuningriik (888–1008)
 
Kaukaasia ca 850. aastal
 
Kaukaasia 10. sajandil

8. sajandi lõpus hakkas Gruusia järk-järgult araab­laste ikkest vabanema, vallutajate vastu peetud võitluses tekkisid 8. sajandi lõpul ja 9. sajandi alguses sõltumatud riigid Kahhethi, Ereti, Tao-Klardžethi ja Abhaasia. Abhaasia vürst Leon II ühendas oma võimu alla kogu Lääne-Gruusia.

 
Gruusia ühendaja Bagrat III. Fresko Gelati kirikus

9. sajandi esimestel kümnenditel vallutas Bagrationi dünastiast Ašot I araablastelt tagasi mitmeid Lõuna-Ibeeria alasid. Ašot tunnistas Bütsantsi oma süseräänina ning ühendas Tao ja Klarjeti vürstiriigid ja Šavšeti, Khikhata, Samtshe, Trialeti, Džavahhethi ning Ašotsi krahvkonnad ühtseks Tao-Klarjeti kuningriigiks. Formaalselt allus see Bütsantsile, kuid tegelikult oli tegu iseseisva riigiga, mille keskuseks oli Artanuji. Kouropalatēs Davith Bagrationi laiendas oma valdusi, vallutades Theodossiopolise ning Armeenia provintsi Basiani. Samuti kehtestas ta protektoraadi Armeenia provintside Kharqi, Apakhuni, Malazgirti ja Ahlati üle.

Esimene ühendatud Gruusia kuningriik loodi 10. sajandi lõpus, mil kouropalatēs Davith vallutas Kharthli-Ibeeria krahvkonna. Kolm aastat hiljem päris Davithi kasupoeg Bagrat III, oma onu Theodosius Pimeda surma järel Abhaasia trooni. 1001. aastal päris Bagrat III ka Tao-Klarjeti ning 1008–1010 vallutas ta Kahhethi ja Ereti ning sai esimeseks Gruusia kuningaks (1008–1014), kes valitses nii maa ida- kui lääneosa üle.[11]

1071. aastal lõi seldžukid Manzikerti lahingus Bütsantsi, Armeenia ja Gruusia ühendväge. 1081. aastaks olid seldžukid hõivanud suurema osa Gruusiast. Vaid mägised Abhaasia, Svaneti, Racha ja Khevi-Khevsureti jäid türklaste võimu alt välja.

Davith IV ja Gruusia tagasivallutamine muuda

 
Seldžukkide riigi suurim ulatus aastal 1092

Võitlust seldžukkidest sissetungijate vastu juhtis noor kuningas (1089–1125) Davith IV Ehitaja, kes oli trooni pärinud 16-aastaselt 1089. aastal[14]. Esimene ristisõda (1096–1099) ja ristisõdijate sõjakäik seldžukkide vastu Anatoolias andsid võimaluse ka edukaks sõjategevuseks Gruusias. 1099. aastaks lõpetas Davith Ehitaja andami maksmise seldžukkidele ning oli suutnud vabastada suurema osa Gruusiast. 1118. aastaks oli vaid Thbilisi endiselt seldžukkide käes.

 
Gruusia kuningriigi laienemine Davith IV valitsusajal (1089–1125)

11.–12. sajand oli Gruusia riigi õitseng. Seldžukkide lahkumise järel oli vabaks jäänud tohutu hulk põllumaad, ning Davithi sõjavägi vajas täiendavat inimjõudu, mistõttu saabus aastatel 1118–1119 kuninga kutsel 40 000 kiptšaki sõdalast ühes oma peredega Gruusiasse. 1120. aastal saabus Gruusiasse tuhandeid alaane, kes asusid elama Kharthlisse. Kristliku Gruusia väkke tuli ka palgasõdureid Saksamaalt, Itaaliast, Skandinaaviast ja Kiievi-Venest.

1121. aastal kuulutas Seldžukkide sultan Mesud I Gruusiale džihaadi, kuid sai Didgori lahingus Gruusia vägedelt lüüa. 1122. aastal vallutasid Gruusia väed ka Thbilisi, millest sai riigi pealinn. Järgnevatel aastatel vallutati Širvan[15] ning suur osa Armeeniast. Davith IV suri 1125. aastal, jättes endast maha riigi, millest oli saanud piirkondlik suurvõim[15]. Davith Ehitaja ajal tugevnes tsentra­liseeritud riik, moodustati alatine sõjavägi.

Kuninganna Tamar muuda

Järgnevate valitsejate, Kuningas Giorgi III (1156–1184) ja kunin­ganna Tamari ajal (1184–1213) tugevnes Gruusia poliitiline mõjuvõim Põhja-Kaukaasias ja naabermaades. Gruusia oli tollal Lähis-Ida tugevaid riike. Hästi olid arenenud põllundus, viinamarjakasvatus, käsitöö ja kaubandus, rajati teid ja niisutuskanaleid, kõrge taseme saavutas kultuur.

 
Gruusia kuningriik, selle vasallid ja sõltlased kuninganna Tamari valitsemisajal

Kuninganna Tamari valitsemisajal tõusis Gruusia oma võimsuse tippu. Aastatel 1194–1204 lõid Gruusia väed korduvalt tagasi türklaste uusi sissetunge ning korraldasid edukaid sõjakäike türklaste võimu all olnud Lõuna-Armeeniasse. Nende tulemusel läks suurem osa Lõuna-Armeeniast Gruusia võimu alla.[16] 27. juulil 1202, võitsid Gruusia väed praeguse Türgi põhjaosas toimunud Basiani lahingus suurt seldžukkide armeed, millega pandi seisma moslemite ekspansioon põhja, Gruusia aladele.

1204. aastal langes Bütsants ristisõdijate kätte ja Gruusiast ning Bulgaaria tsaaririigist said võimsaimad kristlikud riigid Vahemere idaosas. Samal aastal vallutasid Tamari väed Anatoolia kirdeosa, kuhu rajati Trapezundi keisririik, mille valitsejaks krooniti Tamari sugulane, Bütsantsi endise keisri Andronikos I Komnenose pojapoeg Alexios Komnenos. 1210. aastal vallutasid Gruusia väed Pärsia põhjaosa (nüüdse Iraani Aserbaidžaani). Tol hetkel saavutas Gruusia suurima territoriaalse ulatuse oma ajaloos.

Tamar Suure valitsusaega peetakse Gruusia kuldajaks – lisaks sõjalistele ja poliitilistele saavutustele õitses tollal ka gruusia kultuur.

Mongolite sissetung muuda

 

1220. aastatel tungisid Kaukaasiasse ja Väike-Aasiasse mongolite väed ja Gruusia kuningriik hääbus. Gruusia-Armeenia ühendväe ja nende liitlaste tugevast vastupanust hoolimata suutsid mongolid vallutada suurema osa piirkonnast.[16]

 
Timuri sõjakäik Pärsiasse ja Kuldhordi

1243. aastal sõlmis kuninganna Rusudan mongolitega rahuleppe, millega Gruusia jäi ilma oma vasallidest, nõustus maksma andamit ning lasi mongolitel okupeerida üle poole Gruusia riigist. Lisaks sellele hakkas lagunema ka riigi see osa, mis ei olnud mongolite ikke all – Samtshe sõjapealikud ei allunud enam keskvõimule ja 1266. aastaks olid nad sisuliselt Gruusiast eraldunud.[16]

1259. aastal puhkes kuningas Davith VI juhtimisel mongolitevastane ülestõus[16]. Võitlust jätkasid ka kuningad Demetre II (1270–1289) ja Davith VIII (1293–1311). Giorgi V (1314–1346) suutis ära kasutada Ilkhanaadi nõrgenemist ning lõpetas mongolitele andami maksmise[17] ja taastas riigi piirid kujul, nagu need olid olnud enne 1220. aastaid. Samuti tõi ta Trapezundi keisririigi tagasi Gruusia mõjusfääri.

Aastatel 1386–1403 tungisid Timuri väed kaheksal korral Gruusiasse[17]. Gruusia (välja arvatud Abhaasia ja Svaneti) majandus, rahvastik ja linnad said rängalt kannatada.

Gruusia uusaeg muuda

Türgi ja Pärsia ülemvõim muuda

 
Riigid Gruusias 15. sajandil

15. sajandi keskpaigaks olid kaardilt pühitud Gruusia vanad naaberriigid. 1453. aastal Osmanid vallutasid Konstantinoopoli ja Bütsantsi, ning kontroll Vahemere ja Musta mere vahelise läbipääsu üle läks Osmanite riigile. Gruusia säilitas sideme läänega vaid läbi Genova kolooniate Krimmi poolsaarel. 15. sajandi II poolel, Aleksander I Gruusia troonist loobumise järel, ühtne Gruusia riik lagunes, tekkisid Bagrationi dünastia Aleksander I järglaste iseseisvad Kharthli, Kahhethi ja Imerethi kuningriik ning Samtshe-Saathabago (ka Meskheti) vürstiriik.

Gruusia kuningriik lagunes 1460. aastatel mitmeks väiksemaks riigiks:

15. sajandi lõpuks ähvardas Gruusiat läänest Osmanite riik ning alates 1501. aastast Pärsia Safaviidide riik idast. Järgnevatel sajanditel oli Gruusia kahe suurvõimu vahelise võimuvõitluse tandriks. 1555. aastal sõlmisid Osmanite riik ja Safaviidide Pärsia Amasya rahu, mis lõpetas Türgi-Pärsia sõja ja jagas Gruusia mõjusfäärideks. Imerethi, Lääne-Gruusias läks Osmanitele ning Kharthli-Kahhethi, Ida-Gruusias Safaviidide Pärsiale. Järgnevates Türgi-Pärsia sõdades oli kaalukauss kord ühe, kord teise poole kasuks, kuid 17. sajandi alguses, järjekordse sõja käigus, suutis Safaviidide Pärsia kehtestada oma võimu pea kogu Gruusias.

 
Kharthli-Kahhethi kuningriik

Gruusia iseseisvuspüüdlused suruti julmalt maha, 1616. aastal surusid Pärsia šahhi ‘Abbās I Suure väed julmalt maha ülestõusu Karthlis ja Kahhetis. Hulk sõdureid ja elanikke hukati ning 130 000–200 000 Kahheti elanikku küüditati Pärsiasse. Samuti lasi ‘Abbās I surnuks piinata kuningas Teimuraz I ema Ketevani, kes oli saadetud šahhi juurde läbirääkimistele[18]. 1625. aastal puhkes Giorgi Saakadze juhtimisel Kharthlis ja Kahhethis Pärsia-vastane ülestõus, 1659. aastal toimus Kahhetis uus ülestõus.

17. sajandil langes Gruusia pideva sõjategevuse tõttu suurde vaesusse.[19] 16.–17. sajandil killustumine jätkus, Imerethist eraldusid Samegrelo, Guria, Abhaasia ja Svanethi vürstiriik. Võitluses Pärsia ja Osmanite ülemvõimu vastu, otsisid Gruusia valitsejad tuge ja sõjalist abi Vene tsaaririigilt; paljud Gruusia poliitikud ja kultuuritegelased leidsid Venemaal varjupaiga, 17. sajandi lõpus tekkis Moskvas gruusia koloonia.

Kharthli kuningas Vahtang VI (1703–1712, 1719–1724) püüdis kindlustada keskvõimu ja edendas ehitustegevust, välispoliitikas orienteerus ta Venemaale.

Pärsia võimu alt Vene võimu alla muuda

 
Kaukaasia alad Pärsia riigis

Safaviidide riik lagunes sisetülide tõttu 18. sajandi algul ning Osmanite riik ja Venemaa keisririik jagasid suure osa Pärsia valdustest 1724. aasta Konstantinoopoli rahuleppega. Kaheks jagati ka Gruusia. Nāder-šahh taastas aga kiirelt Pärsia vägevuse ning 1735. aastaks olid osmanid Gruusiast minema löödud. Nadir-šahh määras Kharthli waliks (asevalitsejaks) Bagrationi dünastiast Teimurazi. Reaktsioonina kõrgete maksude kehtestamisel, puhkes gruusia aadli hulgas vastuhakk pärlastele. Teimuraz ja tema poeg Erekli IIErekli aga jäid ustavaks Nadir-šahhile – osalt seetõttu, et takistada Bagrationide Mukhrani-haru naasmist võimu juurde. Tänutäheks ustavuse eest andis Nadir-šahh Teimurazile Kharthli kuninga ning Ereklile Kahhethi kuninga tiitli.

 
Kahhethi (1744–1798) ja Kharthli-Kahhethi kuningas (1762–1798) Erekli II

Nadir-šahh mõrvati 1747. aastal ning Teimuraz ja Irakli kasutasid riigis tekkinud ebastabiilsust, et Pärsiast lahku lüüa[20]. Pärsia garnisonid sunniti Gruusiast lahkuma ning koostöös üksteise ning Aserbaidžaani khaanidega moodustasid Pärsia-vastase liidu. 1752. aastal saatsid nad Venemaale saatkonna, et paluda sõjalist toetust, mis aga kujunes edutuks.

 
Eestimaalt pärit Karl Heinrich von Knorring (1746–1820) oli üks võtmefiguure Gruusia liitmisel Venemaaga. Aastail 1801–1803 oli ta Vene vägede ülemjuhataja Gruusias

Teimuraz II suri 1762. aastal ning Erekli II päris temalt ka Kharthli trooni, ühendades nii Gruusia esmakordselt kolme sajandi jooksul. Kuningas Irakli II ajal taastus majandus, rajati manufaktuure, elustusid linnad. Ta pöördus uuesti Venemaa poole, et saada kaitset Türgi ja Pärsia eest. 1783. aastal sõlmiti Irakli II ja Katariina II vahel Georgijevski leping, millega Ida-Gruusia Kharthli-Kahhethi kuningriik tunnistas Venemaa ülemvõimu, kuid tagas Bagrationi dünastia võimulpüsimise ning Gruusia õigeusu kiriku iseseisvuse.[20]

1787–1792 aastate Vene-Türgi sõja sõja eel nõudis Osmanite riik sõjaga ähvardades Krimmi tagastamist ja Venemaa loobumist protektsioonist Ida-Gruusia suhtes. Viies Vene-Türgi sõda oli Venemaa keisririigile edukas ning järeleandmisi Osmanitele Ida-Gruusia suhtes ei tehtud.

1795. aastal vallutas Pärsia šahh Āghā Moḥammad Khān Gruusia ning vallutas ja rüüstas Thbilisi.[21]

Irakli II surma järel puhkes trooninõudlejate vahel kodusõda ning üks osapooltest palus sekkuda Venemaal ja olukord lahendada. 1801. aastal allkirjastas keiser Paul I määruse, millega Kharthli-Kahhethi kuningriik liideti Venemaa keisririigi koosseisu. Sama aasta mais kõrvaldas kindral Karl Heinrich von Knorring troonipärija prints David Batonišvili ning ametisse astus valitsus kindral Ivan Petrovitš Lazarevi juhtimisel.

Osa Gruusia aadlikest ei nõustunud määrusega kuni 1802. aasta aprillini, mil kindral Knorring piiras nad Thbilisi katedraalis sisse ning sundis neid andma truudusvannet Venemaa keisrile. Kõik keeldujad arreteeriti.[22] 1803. aastal liideti Venemaa keisririigiga ka Lääne-Gruusia Megreelia, 1810. aastal Imerethi ja Abhaasia ning 1811. aastal Guria vürstiriik.

 
Pärsia kaotused Vene-Pärsia sõdades

Pärsia üritas tagasi vallutada Gruusiat ja Dagestani, kuid sai 1804–1813 aastate Vene-Pärsia sõjas lüüa. 1810. aastal hõivasid Venemaa keisririigi väed ka Ida-Gruusia Imerethi kuningriigi. 19. sajandil peetud sõdades Türgi ja Pärsiaga vallutas Venemaa keisririik neilt mitmeid varem Gruusiale kuulunud alasid.

1806–1812 aastate kuuenda Vene-Türgi sõja tulemusel ja Bukaresti rahuga (1812) tunnustas Osmanite riik Bessaraabia ja Lääne-Gruusia allutamist Venemaa keisririigile ning Serbia iseseisvust.

1828–1829 aastate seitsmenda Vene-Türgi sõja tulemusena vallutas Venemaa keisririik Kaukaasias Kars, Phothi ja mitu teist kindlust, mille valdamine kinnistati 1829. aastal sõlmitud Adrianoopoli rahulepinguga.

1830. aastail arenes rahuperioodil Gruusia majandus, hoogustus käsitoondus, tekkisid väikeettevõtted, suurenes linnaelanikkond. 1864. aastal kao­tati pärisorjus Ida-Gruusias, aastatel 1865–1871 Lääne-Gruusias. See mõjus soodsalt kapitalistlike suhete arengule. 1873. aastal avati Thbilisi–Phothi raudtee ja 1883. aastal Bathumi–Thbilisi–Bakuu raudtee. Rajati tekstiili-, naha-, tubaka- ja konjakitööstuse ning metallitöötlemise ettevõtteid; 1890. aastail andis Gruusia 50% maailmaturu mangaanist. Haldusjaotuselt oli Gruusia 1917. aastani Venemaa keisririigi Taga-Kaukaasia asehaldurkonna osa.

20. sajand Gruusias muuda

Veebruaris 1917 organiseeriti rahvakogu, kes seadis sihiks luua iseseisev Gruusia. 22. mail 1918 valiti uus Gruusia rahvakogu (Asutav Kogu): Zurab Avališvili, Noe Žordania, Akaki Tšenkeli (menševik), Niko Nikoladze ja Petre Surguladze. Pärast seda koostas Avališvili deklaratsiooni iseseisvast Gruusia riigist. Selle kuulutas rahvakogu välja 26. mail 1918. Kokkuleppel Gruusia valitsusega tulid 1918. aasta mai lõpus ja juuni alguses Gruusiasse Saksa ja Osmanite riigi väed, Gruusia loovutas peamiselt muslimitega asustatud Musta mere äärsed alad Osmanite riigile. Detsembrist 1918 kuni juulini 1920 oli Gruusia Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi protektsiooni all, riigis viibisid Briti väed.

Gruusia Demokraatlik Vabariik muuda

  Pikemalt artiklis Gruusia Demokraatlik Vabariik

7. mail 1920 sõlmiti Vene SFNV ja Gruusia DV vahel diplomaatilised suhted[viide?] ja kirjutati alla lepingule, millega Vene SFNV tunnustas Gruusia suveräänsust.[23]

12. veebruaril 1921, korraldasid bolševikud Gruusias mässu, mille käigus hõivati võim suurtel aladel, mis hõlmasid Gorit, Dušethit ja palju teisi väiksemaid linnu. Välja kuulutati Gruusia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, mille liider Filipp Maharadze palus 16. veebruaril Punaarmeelt sõjalist abi. Nõukogude Venemaa vallutas Gruusia sõjaliselt, 17. märtsil langes Batumi kui viimane vaba Gruusia Vabariigi tugipunkt.

Gruusia NSV muuda

1921. aasta veebruaris tungis Punaarmee Gruusiasse, Tbilisi hõivati 25. veebruaril 1921 ja kehtestati nõukogude võim, Gruusia NSV ja samal aastal moodustati Gruusia NSV koosseisus Adžaari ANSV, Abhaasi ANSV ja Lõuna-Osseedi autonoomne oblast.

12. märtsist 1922 kuni 5. detsembrini 1936 kuulus Gruusia NSV Taga-Kaukaasia Föderatsiooni ja Taga-Kaukaasia SFNV koosseisu. Taga-Kaukaasia Föderatsioon nimetati 13. detsembris Taga-Kaukaasia SFNV-ks.

  Pikemalt artiklis Gruusia NSV

28. augustist 1924 kuni 5. septembrini 1924 toimus Gruusias iseseisvusmeelne ja nõukogudevastane ülestõus (Augustimäss), mis aga maha suruti.

Gruusia iseseisvuse taastamine muuda

1990 võitsid Gruusia NSV Ülemnõukogu valimised Zviad Gamsahhurdia toetajad. Nad hakkasid koostama Gruusia kodanike nimestikke. Taasloodi Gruusia Komitee, mille juhiks sai Zviad Gamsahhurdia. 9. aprillil 1991 andis komitee ülemnõukogule loa taastada Gruusia Demokraatlik Vabariik.

Augustis 2008 leidis Venemaa ja Gruusia vahel aset Gruusia sõda.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Mikaberidze, lk 6
  2. ↑ 2,0 2,1 Mikaberidze, lk xxvii
  3. ↑ Nana Rusishvili "The grapevine Culture in Georgia on Basis of Palaeobotanical Data". "Mteny" Association, 2010
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Mikaberidze, lk 7
  5. ↑ Suny, lk 6
  6. ↑ 6,0 6,1 Mikaberidze, lk xxviii
  7. ↑ 7,0 7,1 Suny, lk 13
  8. ↑ Mikaberidze, lk 9
  9. ↑ George Rawlinson "The Seven Great Monarchies of the Ancient Eastern World, Vol 4. (of 7): Babylon the History, Geography and Antiquities of Chaldaea, Assyria, Babylon, Media, Persia, Parthia and Sassanian or New Persian Empire"
  10. ↑ History of the later Roman Empire: The Lazic war
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 Mikaberidze, lk 11–13
  12. ↑ Suny, lk 23–25
  13. ↑ 13,0 13,1 Suny, lk 25
  14. ↑ Suny, lk 34
  15. ↑ 15,0 15,1 Suny, lk 37
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 Suny, lk 39–41
  17. ↑ 17,0 17,1 Suny, lk 44–45
  18. ↑ Mikaberidze, lk 405
  19. ↑ Suny, lk 50
  20. ↑ 20,0 20,1 Mikaberidze, lk 25–26
  21. ↑ Mikaberidze, lk 27
  22. ↑ Mikaberidze, lk 570
  23. ↑ "7. mail 1920 sõlmitud lepingu tekst". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. detsember 2007. Vaadatud 3. juuni 2017.

Kirjandus muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Gruusia_ajalugu&oldid=6618948"