Granaadiheitja
Granaadiheitja (reaktiivgranaadiheitja) on reaktiivgranaatidega tulistav käsitulirelv, mida kasutatakse peamiselt soomustatud sihtmärkide hävitamiseks.
Granaadiheitjast tulistatakse granaat kaugemale ning täpsemalt, kui seda suudaks granaati käsitsi heitev sõdur. Granaadiheitja on kompaktne ja lihtne tankitõrje- või lähituletoetusrelv, mis sobib kõigile allüksustele esmaseks tankitõrjevahendiks.
Granaadiheitja võib olla kas eraldiseisev relv (nii ühe- kui mitmekordse kasutusega) või olemasoleva tulirelva alla kinnitatav lisaseade. Mõned käsitulirelvad on konstrueeritud tulistama varda otsa kinnitatud granaate, mis lastakse välja kas otse tulirelva vintraua otsast või siis eraldi selle alla kinnitatud lisarauast. Suuremaid granaadiheitjaid paigaldadakse veokitele.
Granaadiheitjat kasutab sõltuvalt relva raskusest ja võimsusest kas üksikvõitleja või lahingupaar, harvem grupp. Suuremaid granaadiheitjaid kasutatakse kas kompanii või pataljoni tasemel. NATO liikmesriikides kasutatakse kõige rohkem 40 mm kildgranaati, mis on efektiivne nii jalaväe kui ka kergelt soomustatud sõidukite vastu.[1] Kuna granaadiheitjast saab granaate tulistada ka kõrge kaarega suure nurga all, siis on selleks puhuks arendatud täiendavaid granaate nagu valgustus-, süüte- ja suitsugranaadid.
Granaadiheitjad võeti laialt kasutusele Teise maailmasõja ajal. Kuni Teise maailmasõja lõpuni nimetati Saksamaal "granaadiheitjateks" (Granatwerfer) otsetõlkes miinipildujaid.
Tüübid muuda
Eraldiseisev muuda
Õlalt tulistatav 40 mm granaadiheitja võib korraga mahutada kas ühe või mitu granaati. Mitmelasuline granaadiheitja meenutab suurt revolvrit või pumppüssi. Eraldiseisvad granaadiheitjad on näiteks M-79 (ühelasuline), Heckler & Koch HK69A1 ja Milkor MGL (revolver). Need relvad jäävad kasutuselt käsitsi heidetava granaadi ning miinipilduja vahele.
Eraldiseisev granaadiheitja koosneb tavaliselt laskerauast, päästikmehhanismist ja sihikust. Granaadiheitjaga on võimalik tulistada erinevaid tanktõrje- (soomustläbistavaid), jalaväevastaseid-, valgustus-, süüte- ja suitsugranaate. Valmistatakse ka ühekordse lasuga granaadiheitjaid. Granaadiheitja sihikuline laskekaugus jääb tavaliselt alla 1 km, efektiivne laskekaugus liikuva sihtmärgi pihta on aga tavaliselt 150–300 m.
Eraldi rauaga granaadiheitja muuda
Paljud granaadid on valmistatud sellise võimalusega, et neid saab käsirelva vintraua otsast välja tulistada. Granaat on kinnitatud paraja pikkusega varda otsa, mis torgatakse käsirelva vintraua suudmest sisse. Granaadi tulisamiseks on vaja, kas kasutada spetsiaalset paukpadrunit või siis peab granaat olema valmis padruni kuuli kinni püüdma.[2] Sellel süsteemil on kaks eelist: esiteks on võimalik kasutada suuremat, ülekaliibrilist granaati kui vintraua alla kinnitataud lisaseadme või eraldiseisva granaadiheitja puhul, ning teiseks ei mõjuta lisaseadme kaal relva laskeomadusi.
Süsteemi peamine puudujääk on see, et sõdur peab enne iga granaadi tulistamist selle paigaldama püssi vintraua otsa. Kui sõdur satub selle tegevuse ajal püssitule alla, siis ta peab vastu tulistamiseks granaadi uuesti eemaldama. Püssirauast tulistatavaid granaate on keerulisem täpselt sihtida kui eraldiseisvat või lisaseadme granaati.
Iisraeli relvatootja TAAS välja arendatud Refaim on selle tehnoloogia jätkuarendus, kuna kasutatakse õhus lõhkevat, teleskoopilise kuulipüüdjaga kiirenduse saanud granaati, koos punktdetonatsiooni, ajaviivituse ning enesehävitus funktsiooniga. Granaat tulistatakse välja tavalise padruni abil ning sõdur ei pea aega veetma granaadi laskekorda seadmiseks.[3] Refaim põhineb vanemal SIMON granaadil.
Vintraua alla kinnitatav lisaseade muuda
Kuna granaadiheitjad vajavad suhteliselt väikest siserõhku ning lühikest rauda, siis on võimalik kinnitada käsirelva vintraua külge kergekaaluline lisaseade. Sõdur peab seetõttu kaasas tassima täiemahulise granaadiheitja asemel ainult lisaseadet. Sellist granaadiheitjat on võimalik kasutada kiiresti.
Vintrauaalusel 40 mm granaadiheitjal on tavaliselt oma päästikmehhanism. Tulistamiseks peab sõdur asetama käe granaadiheitja käepidemele, eemaldama kaitseriivi ning vajutama päästikule. Lääne relvadel liigub granaadiheitja toru ettepoole selle laadimiseks või kõrvale. Enamik Lääne granaadiheitjates kasutatakse 40x46 mm granaati.[4]
Nõukogude/Vene reaktiivgranaadiheitjaid laetakse tüüpiliselt eest ülekaliibriliste granaatidega. Sihtimiseks kasutatakse tavaliselt eraldi sihikut, mis on kinnitatud tulirelva korpuse külge sihiku juurde. Võimalik on ka granaadiheitja ülestõstetav sihik kinnitada tulirelva sihiku külge.
Kaasaegsed lisaseadmed on näiteks M203, GP-30, AG36, FN40GL GP-25, Palladi granaadiheitja, M320 ja Milkor 40mm UBGL.
Automaatne muuda
Pikemalt artiklis Automaatgranaadiheitja
Automaatgranaadiheitja või granaatkuulipildujaga saab granaate tulistada valangutega lühikese ajavahemiku jooksul. Automaatgranaadiheitja võib olla kas lintlaetav või suuremahulise salvega ning seda saab asetada kolmjalale. Neid kasutatakse tavaliselt raske-kuulipildujatele sarnastes olukordades ning ülesannetes.
Sellised granaadiheitjad on näiteks Mk 19, Vektor Y3, AGS-17 ja HK GMG. Nende kõigi puhul on granaadi algkiirus suurem kui eraldiseisvatel granaadiheitjatel.
Viited muuda
- ↑ Zaloga, Steven (19.07.2011). HMMWV Humvee 1980-2005: US Army tactical vehicle. Osprey Publishing. Lk 10. ISBN 978-1-84908-968-5.[alaline kõdulink]
- ↑ https://www.fbo.gov/index?s=opportunity&mode=form&id=a0e2f0e52cfbd2e696b608d30fb6260f&tab=core&tabmode=list&print_preview=1
- ↑ "REFAIM Advanced Infantry Weapon System Israel Military Industries (Israel)". Defense Update. 2004. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. veebruar 2009. Vaadatud 14. mai 2015.
- ↑ Clancy, Tom (1996). Marine: A Guided Tour of a Marine Expeditionary Unit. Berkley Books. Lk 86–87. ISBN 978-0-425-15454-0.
Vaata ka muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Granaadiheitja |