Gorgias (Platoni dialoog)
"Gorgias" on antiikfilosoof Platoni dialoogi vormis filosoofiline teos, kus käsitletakse retoorikat.
"Gorgiases" kohtab Sokrates Kalliklest, kes jutustab, et tema pool peatub tuntud õpetaja Gorgias, kes on nõus Sokratest vastu võtma. Kalliklese pool küsib Sokrates Gorgiaselt, mis on see kunst, mida ta õpetab. Gorgias seletab, et tegemist on retoorikaga ehk inimeste veenmise kunstiga. Edasise küsitluse käigus möönab Gorgias, et tema õpilased võivad retoorikat kurjasti kasutada, kuid väidab vastu, et sama kehtib ka teiste kunstide kohta ja et nagu maadlustreenerit ei saa pidada vastutavaks, kui tema õpilane seda kunsti oma vanemate vastu kasutab, nii ei saa sellist vastutust nõuda ka retoorikutelt.
Edasi nõustub Gorgias ka teise Sokratese kriitilise märkusega, et retoorikud saavad oma kunsti paremini kasutada, kui rahvas on kõnealustes küsimustes võhiklik. Samas leiab ta, et retoorika väärtus seisneb selles, et see annab kontrolli spetsialistide üle, keda retoorikud saavad ära kasutada. Seepeale leiab Sokrates, et retoorika on meelitamise vorm, mille suhted poliitikaga on samad, mis pagarikunstil meditsiiniga ja kosmeetikul treeneritega. See koht näitab, et dialoog on tõenäoliselt fiktiivne ja kirjutatud, väljendamaks Platoni seisukohti, sest sofist Gorgias ei oleks nõustunud dialoogis ära toodud teadmiste ja arvamuste vastandamisega.[1] Nii nagu teisi meelitamiskunste, nii saab ka retoorikat kurjasti ära kasutada ja sellele Gorgiasel vastust ei ole, sest Sokratese viimased küsimused on retoorilised ja esitatud sooviga Gorgias segadusse ajada.[2]
Nüüd jätkab väitlust Polos, kes näeb retoorikat kiire otseteena poliitilise edu saavutamisel, samas kui Sokrates leiab, et türannidel ja kõnemeestel on ühiskonnas tegelikult kõige vähem võimu. Sokrates kaitseb oma seisukohta, väites, et on parem kurja kannatada kui ise kurja teha. Vaesus, haigused ja ebaõiglus on haigused, mille raviks on meditsiin, rahandus ja õiglus, seega on õiglane valitsus hea ja õiglased karistused samuti head. Sellest lähtuvalt on kurja teha halb, ent veel halvem on kurja teha ja karistusest pääseda, sest nii jääb inimene ilma ravist. Tõeliselt vooruslik inimene peaks olema iseenda esimene süüdistaja. Kui aga halba teeb sinu vaenlane, siis tuleb anda endast parim, et tema kohtu ette ei jõuaks.
Nüüd leiab Kallikles, et kui Sokratesel on õigus, siis elavad inimesed pahempidi elu. Ta süüdistab Sokratest demagoogias ja väidab, et halvad teod on halvad üksnes ühiskondliku leppe tõttu, mitte olemuslikult. Ka ütleb ta Sokratesele, et taolised vaated tagavad selle, et kui Sokratest peaks milleski süüdistatama, siis ei suuda too end kohtus kaitsta ja saab niiviisi otsa. Seejärel ütleb ta, et looduses on võim tugevate päralt ja see on üksnes loomulik, samas kui mõõdukust ja muid piiranguid nõuavad nõrgad.
Sellele vastab Sokrates, et talle on eeskujuks just nimelt loodus. Nõrgad ei saa tugevamatele piiranguid seada, kui nad ei tegutse koos, ja koos on nad tugevamad, seega on nõrkade seatud piirangud just nimelt looduslikud ja õiglased.
Nähes, et kumbki teineteist veenda ei suuda, veenab Kallikles Sokratest dialoogi asemel monoloogiga jätkama. Sokrates seda teebki, rääkides algul sellest, et tema jaoks ei ole oluline see, et ta oleks kohtus edukas. Tema saab hoolitsed üksnes oma hinge puhtuse eest ja et seda ta teebki. Kui teda selle eest kohtu alla antakse, siis on ta kohtus otsekui arst, keda lapsed süüdistavad selles, et tema rohud on kibedad, ja et sellises kohtuasjas ei ole tal ausaks jäädes lootustki võitjaks tulla.
Edasi jutustab Sokrates müüdi sellest, kuidas Tartaroses hingede üle kohut mõistetakse. Seal on kõik hinged alasti ja kõik teod avalikud. Kui inimene ka elus karistusest pääseb, siis mitte seal. Ka ütleb ta, et kõige hullem on võimu kuritarvitamine ja sellega puhtalt pääsemine, sest Homerose järgi kohtas Odüsseus kõige suuremate kannatajate seas just kuningaid, sellal kui väike kelm nagu Thersites pääses palju kergemalt.[3] Emmanuel Levinase järgi kajastab see müüt suhet surnu kui surnu, keda surm tabab ootamatult ja kes on kaotanud kõik, mis teda kvalifitseerib, ning kohut mõistva surnu, kes on kaotanud barjääri loova nägemise ja kuulmise, vahel. Kohtumõistmine on seal üksnes puhta teadvuse akt, lähenemine teisele.[4]
Viited muuda
- ↑ McComiskey, Bruce. "Disassembling Plato's Critique of Rhetoric in the Gorgias." Rhetoric Review 11.1 (1992): 79-90.
- ↑ White, James B. "The Ethics of Argument: Plato's Gorgias and the Modern Lawyer." The University of Chicago Law Review 50.2 (1983): 849-95
- ↑ Alessandra Fussi: The Myth of the Last Judgment in the Gorgias. 'The Review of Metaphysics 54, 2000/2001, lk. 529–552;
- ↑ Emmanuel Levinas. Teisiti kui olla ehk teispool olemist, lk 104.