Georg Tenno (20. september 1911 Brjansk22. oktoober 1967 Moskva) oli eesti rahvusest Nõukogude Liidu sportlane.

NSV Liidu võimude poolt represseeritud (seda koos abikaasaga) spordimees. Külastas mitu korda ka Eestit. On maetud vastavalt tema enda soovile Eestisse Pärnamäe kalmistule, matus toimus 27. oktoobril 1967.[1]

Georg Tenno lapsepõlv möödus Venemaa lastekodudes. Hiljem töötas nii tsiviil- kui ka sõjalaevadel. Oli komandör NSV Liidu mereväes. Valdas vabalt inglise keelt. Teise maailmasõja ajal töötas sideohvitserina Inglise mereväes ja vahendas Inglise konvoisid, mis vedasid Põhjamerel varustust Arhangelski ja Murmanski sadamatesse.

Tegeles raskejõustiku, akrobaatika, atleetvõimlemise (oli üks esimestest selle spordiala harrastajatest NSV Liidus) ja muude spordialadega. Harrastas mnemotehnikaid (meeldejätmistehnikad). Aastatel 1970–1989 ja 2001 korraldati Eestis tema mälestuseks Georg Tenno nimelisi atleetvõimlemise meistrivõistlusi.

Arreteeriti (1949?) koos abikaasaga, süüdistatuna spioneerimises ja pärast kaks aastat kestnud uurimist mõisteti talle karistuseks 25 aastat sunnitööd. Saadeti Žezkazgani vangilaagrisse Kasahstanis. Vabanes Hruštšovi amnestiaga (1956? aastal). Seejärel püüdsid võimud värvata teda sõjaväe vastuluuresse. Sellest pääsemiseks teeskles vaimuhaiget. Asus seejärel tööle kehakultuuri instituuti Moskvas. Töötas seal kuni oma surmani. Georg Tenno on üks 1968. aastal ilmunud ja varem väga populaarse raamatu "Атлетизм" autoritest (Г. Тэнно, Ю. Сорокин "Атлетизм", 1968 г). Haigestus raskelt teel Tallinna oktoobris 1967 ja viidi lennukil tagasi Moskvasse, kus tal diagnoositi kaugele arenenud maksavähk ning teda opereeriti. Tenno tervis enam ei taastunud ja ta suri sama aasta oktoobris.

Temaga isiklikult tuttav olnud Aleksander Solženitsõni raamatu "Gulagi arhipelaag" põhjal oli Tenno ääretult julge ja sihikindel inimene. Samast raamatust pärineb ka kirjeldus (üks kahest) Georg Tenno seikluslikust põgenemisest Karagandõ Ekibastuzi vangilaagrist mööda Irtõši jõge Pavlodari. See on ka üks raamatu osadest, mis on kirjutatud Georg Tenno enda poolt; Aleksander Solženitsõn olevat pakkunud talle raamatu kaasautorsust. Solženitsõn on kasutanud Tennot prototüübina tegelase Buinovski jaoks oma raamatus "Üks päev Ivan Denisovitši elus".

Georg Tenno puutus kokku ka NSV Liidu võimude poolt arreteeritud USA saatkonna töötaja Alexander Dolguniga, kellega jätkusid kontaktid ja sõprus kuni Tenno surmani. Koos planeerisid nad Dolguni põgenemist NSV Liidust ja käisid Dolguni autoga uurimas võimalusi ületada riigipiir lõunas. Georg Tenno viis omavahel kokku Aleksander Solženitsõni ja Alexander Dolguni.

Isiklikku muuda

Ta oli Paul Tenno poeg.[2]

Viited muuda

  1. "Tallinna kalmistute register: Tenno, Georg". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. märts 2016. Vaadatud 31. märts 2010.
  2. Aleksandr Solženitsõn, Gulagi arhipelaag. 5.-7. osa: kirjandusliku uurimuse katse (Tallinn: Eesti Raamat, 1990), lk 107.

Kirjandust muuda

  • "Gulagi arhipelaag"; Alexander Solženitsõn; 3 köidet; Tallinn; 1990.
  • "Alexander Dolgun's story: an American in the Gulag"; Alexander Dolgun with Patric Watson; New York 1975.
  • "Legendaarne Georg Tenno": Karl Vahtra; ajaleht Teataja nr 14, 3. september 1977; Stockholm.
  • "Kivid kõnelevad: ajaloolisi rännakuid"; Ly Lehtmets; Toronto 2004.

Välislingid muuda