Georg Morris Cohen Brandes (4. veebruar 1842 Kopenhaagen19. veebruar 1927 Kopenhaagen) oli taani kirjandusteadlane ja kriitik, kes romantismivastasena ning realismi ja naturalismi pooldajana saavutas rahvusvahelise mõju.

Peder Severin Krøyeri maal (1900) Georg Brandesest

Kopenhaageni ülikoolis peetud loengusarja põhjal valmis tema suurteos "Hovedstrømninger i det nittende Aarhundredes Litteratur" ("Üheksateistkümnenda sajandi kirjanduse peavoolud", 6 köidet, 1872–90).

Brandese uurimused Kierkegaardist, Ludvig Holbergist, Shakespeare'ist, Goethest, Voltaire'ist rajasid teed võrdlev-ajaloolisele kirjandusteadusele.

Brandest on nimetatud Ibseni ja Nietzsche, piiratud ulatuses ka Dostojevski avastajaks. [1]

Brandes ja Eesti muuda

Georg Brandes on tugevasti mõjutanud rühmituse Noor-Eesti esteetilisi vaateid. Friedebert Tuglas on talle oma töödes sageli viidanud. Gustav Suits oli Brandesega isiklikult tuttav ja kirjavahetuses. Suitsu kui kirjandusteadlase kujunemisel oli Brandesel kõige otsustavam osa. [2] Brandes mõjutas oluliselt ka Aino Kalda kirjanduslike vaadete kujunemist.[3]

Kirjanduse vooluloolises periodiseerimises on Brandesest võtnud eeskuju Mihkel Kampmaa.[4]

Teosed eesti keeles muuda

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Nigol Andresen, "Georg Brandes ja Dostojevski" – "Terendusi", Eesti Raamat, Tallinn 1979, lk 284
  2. Eesti kirjanduse ajalugu, IV köide, I raamat, Tallinn 1981, lk 128, autor Ello Säärits
  3. Nigol Andresen, "Aino Kallas eesti kirjanduse tõlgitsejana" – "Suits ja tuli", Eesti Raamat 1983, lk 197
  4. Heino Puhvel, "XIX sajandi eesti kirjanduse periodiseerimise probleeme" – H. Puhvel, "Kirjandus muutuvas maailmas", Eesti Raamat, Tallinn 1987, lk 137

Kirjandus muuda