Geštaltpsühholoogia

Geštaltpsühholoogia on psühholoogia haru, mis pöörab erilist tähelepanu tervikkujundite ehk geštaltide tajule ja holistlikule lähenemisele. See haru oli eriti populaarne 1930. aastatel.

Geštaltpsühholoogia (saksakeelsest sõnast Gestalt – konfiguratsioon, kuju) tekkis Saksamaal 20. sajandi alguses Max Wertheimeri, Kurt Koffka ja Wolfgang Köhleri tööde põhjal. Need kolm on tuntud ka kui Berliini koolkond. Geštaltpsühholoogia kujunes vastusena introspektiivsele meetodile, biheiviorismile ja assotsiatsionismile.

Geštaltkoolkonna põhiidee on, et psühholoogilistele nähtustele on algusest peale omane terviklikkus ja struktureeritus. Algne objekt on midagi enamat kui lihtsalt selle osade summa – tervikut ei saa kokku panna erinevate osade liitmise teel. Elemendid on määratud tervikuga; tervik on primaarne, osad sekundaarsed.

Geštaltpsühholoogia esindajad viisid taju uurimiseks läbi hulgaliselt katseid. Nad eristasid taju aistingust ehk terviku tunnetamise protsessi üksikomaduse tunnetamisest. Uuriti tajuobjekti vahekorda selle fooniga, kontrastinähtusi, mõtlemist.

Peamine puudus selle psühholoogia suuna juures on geneetilise lähenemise eiramine. Sellest hoolimata on geštaltpsühholoogide panus taju ja loomingulise mõtlemise ning sotsiaalpsühholoogiliste grupiprotsesside uurimisele märgatav.

Geštaltteooria muuda

Geštaltteooria põhiprintsiibid (grupeerimise seadused) on:

  • lähedus – kalduvus grupeerida omavahel lähestikku asetsevaid objekte
  • sarnasus – kalduvus grupeerida omavahel mingi tunnuse (näiteks värv) poolest sarnaseid objekte
  • suletus – objekti osade ühendamine tervikuks, hoolimata sellest, et tegemist ei ole suletud figuuriga
  • hea jätkuvus – tendents pidada ühtseks tervikuks selliseid objekte, mis järgivad teatud loogilist rada/jätkumist
  • sümmeetrilisus – ühtse tervikuna tajutakse neid objekte, mis asetsevad kujutletava keskpunkti suhtes sümmeetriliselt
  • ühine saatus – tendents pidada ühtseks tervikuks sellised objekte, mis näiteks liiguvad ühes suunas
  • hea terviklikkus – objekte peetakse ühtseks tervikuks, kui nad moodustavad regulaarse, lihtsa ja korrapärase mustri
  • mineviku kogemus – objekte peetakse ühtseks tervikuks, kui neid esitatakse näiteks väga lühikese ajalise järgnevusega.

Maksimaalse tõenäosuse või sarnasuse printsiip: tendents interpreteerida proksimaalset stiimulit vastavalt sellele välismaailma stiimulile, mis kõige suurema tõenäosusega sellise kujutise tekitab (nt subjektiivsete kontuuride tajumine: Kanizsa kolmnurk).

Geštaltpsühholoogia koolkonnad ja peamised esindajad muuda

Holism muuda

Grazi koolkond muuda

Berliini koolkond muuda

Leipzigi koolkond muuda

Vaata ka muuda

Kirjandus muuda

  • Bachmann, T., & Maruste, R. (2011). Psühholoogia alused. 4. trükk (440 lk.) Tallinn: Ilo/TEA.