Fuuga

Fuuga (ladina keeles fuga, põgenemine) on muusikas 16.–18. sajandil kaanonist välja kasvanud imitatsioonil põhinev polüfooniline printsiip, mille kohaselt toimub teemade korduv läbiviimine muusikalise faktuuri kõigis häältes.

Olgugi et igal konkreetsel fuugal ehk fuuga printsiibi alusel loodud heliteosel on alati olemas ka mingi muusikavorm, ei saa me rääkida ühtsest ja standardsest fuuga vormist homofooniliste vormide puhul välja kujunenud tähenduses.

Fuuga printsiibi alusel loodud heliteos võib kanda žanrinimetust "fuuga", "fugett", "fugaato", "ritšerkaar" või "inventsioon".

Fuuga komponendid

Fuugat ei saa nimetada vormiks selle homofooniliste vormide puhul välja kujunenud tähenduses (nagu on näiteks sonaadivorm). Fuuga kujundamiseks on väga palju erinevaid võimalusi ning fuuga elemendid – nagu teemad, tonaalne plaan, osade pikkused jne – ei toeta üksteist ja selle kaudu ühte suurt tervikut, vaid eksisteerivad otsekui omaette. Näiteks võib meloodiline kadents paikneda keset teema läbiviimist jne. Fuugas, nagu kontrapunktis üldiselt, on määravaks elementidevaheline lähisuhe.

Konkreetse tonaalse fuuga vormiline liigendamine toimub tavaliselt tonaalse plaani ja vormilõikude proportsioonide alusel. Sellisel alusel liigendades on olemas

• 3-osalisi fuugasid skeemiga ABA₁, kusjuures B-lõigus toimuvad läbiviimised teistes helistikes. 3-osalise fuuga töötluses (B) ja repriisis (A₁) võib toimuda ka ainult teema üks kuni kaks läbiviimist;
• 2-osalisi fuugasid skeemiga AA₁, milles teemade läbiviimine toimub ainult toonika-, subdominant- ja dominanthelistikus. 2-osalises fuugas tavaliselt töötlus puudub, mis muudab fuuga laadilise kontrastita ehk ühelaadiliseks fuugaks. Selliste fuugade keskel, kas kohe pärast ekspositsiooni või pärast vahemängu, on tavaliselt vahekadents, mis toob dominandist tagasi toonikasse. 2-osaliste fuugade teine pool (A₁) on tavaliselt teema kontrapunktilise arendamise tõttu keerulisem. 2-osalise fuugavormi tonaalne plaan kujunes hiljem aluseks ka sonaadivormile.
• segavormilised fuugad

Hoolimata sellest, et fuuga printsiibi alusel loodud heliteostel ei ole olemas ühtset vormi, n-ö "fuugavormi", koosnevad fuugad siiski teatud standardsetest komponentidest.

Ekspositsioon

Reeglina fuuga algab ekspositsiooniga, milles toimub fuuga teemade esimene läbiviimine. Esimene ekspositsioon on tavaliselt range, kestes senikaua, kuni teemad on kõigis häältes täielikult läbi viidud.

Teema esimene läbiviimine ehk dux (juht) toimub tavaliselt põhihelistikus. Sellele järgneb tavaliselt kvint kõrgemal või kvart madalamal teema teine läbiviimine ehk vastus ehk comes (saatja).

Häälte sisseastumise järjekord võib fuuga ekspositsioonis olla:

• alt üles
• ülevalt alla
• enne keskmised, siis äärmised hääled

Ekspositsiooni tonaalne plaan on tavaliselt

• toonika (dux) – dominant (comes) – toonika (dux) – dominant (comes) jne,

kuid võimalikud on ka teistsugused tonaalsed plaanid, näiteks

• toonika (dux) – dominant (comes) – dominant (comes) – toonika (dux) või
• toonika (dux) – dominant (comes) – toonika (dux) – toonika (dux)

Ekspositsioon ei pruugi lõppeda ka pärast teema läbiviimist kõigis häältes. Toimuda võivad veel lisaläbiviimised toonika- ja dominanthelistikes. Kui pärast ekspositsiooni lõppu toimub uus teema läbiviimiste laine kõigis häältes, siis sellist nähtust nimetatakse vastuekspositsiooniks ehk kontraekspositsiooniks. Vastuekspositsiooni põhimõtteks on, et dux teiseneb comesiks ja vastupidi, kuid sellel reeglil on ka erandid.

Kontraekspositsioon võib olla teostatud ka

• tiheläbiviimisena. Sellist kontraekspositsiooni nimetatakse strettolikuks kontraekspositsiooniks;
• peegelekspostitsoonina ehk kontraekspositsioonina peeglis, kusjuures teemade peegeldamisel on teljeks III aste.

Teema

Fuuga teema (prantsuse keeles le sujet) on tavaliselt põhilist muusikalist mõtet kandev meloodia, mis kõlab fuuga alguses tavaliselt ühehäälsena. Teema lõpeb umbes seal, kus algab vastus ehk teema läbiviimine teises hääles.

Fuugal võib olla mitu teemat. Näiteks 2-teemalist fuugat nimetatakse topeltfuugaks, 3-teemalist trippelfuugaks ning 4-teemalist kvadruppelfuugaks. Kui igal teemal on tavaliselt omaette eraldi ekspositsioon, siis repriisis kõlavad kõik teemad tavaliselt koos.

Mitmeteemaline fuuga võib alata kohe ka mitmehäälselt.

Koos fuuga teemaga võib kohe tulla sisse ka vastak ehk vastuhääl ehk kontrapunkteeriv hääl.

Teema võib alata väga erinevalt taktiosalt.

Teema võib alata ükskõik milliselt helilt. Tüüpiliselt algab teema kas toonikast või dominandist. Tonaalse fuuga puhul tuleb olla ettevaatlik, sest III astmelt alustamine tekitab tonaalse segaduse.

Fuuga teema võib olla tonaalselt püsiv, kalduv või moduleeriv. Kalduv teema võib alguses kalduda ning seejärel moduleerida uude helistikku. Mažoori korral toimub modulatsioon alati mažoorsesse dominanthelistikku, sest vastus on üldiselt alati dominandilt. Minoorse teema korral on ka teema dominandis läbiviimine minoorne.

Fuuga tonaalselt püsiv teema lõpeb tavaliselt toonika kolmkõla helil. Moduleeriva teema korral lõpeb teema uue helistiku kolmkõla helil (välja arvatud kvinthelil).

Teema lõpuhelile eelneb tavaliselt meloodiline kadents.

Kuna fuuga teema meloodia on tavaliselt avatud, siis on teema lõpunoot vaevata edasiliikumise tagamiseks teema kõige lühemaks noodiks.

Ülesehituse seisukohast võib fuuga teemasid liigitada kontrastita (sisaldab ühepikkusi helivältusi) ja kontrastseteks (jaguneb individuaalseks peamotiiviks ehk teema peaks ning üldisemat liikumist sisaldavaks arendusosaks).

Vaba stiili fuugade teemad võivad sisaldada ka sekventse.

Vastus

Duxile järgnevat läbiviimist dominandilt nimetatakse vastuseks (prantsuse keeles la réponse) ehk saatjaks ehk comesiks.

Kui vastuse ehk comes'i kõik helid on transponeeritud täpselt kvint üles või kvart alla, nimetatakse sellist vastust reaalseks vastuseks. Kui vastuse mõningaid helisid muudetakse eesmärgiga säilitada ka selles algne helistik, siis sellist vastust nimetatakse tonaalseks comesiks ehk muudetud comesiks.

Johann Sebastian Bach. Fuuga №16 g-moll "Hästitempereeritud klaviiri" I osast BWV 861. Näide tonaalsest vastusest: g-mollis teema algab d-ga (punane noot), reaalne vastus peaks algama a-ga, mis teema põhihelistikus püsimise huvides on muudetud g-ks (sinine noot).

Comesi muutmine tonaalseks on vajalik teema järgmiste omaduste korral:

1. dux algab V astmelt ehk dominandilt. Sel juhul ei tohi comes alata mitte II astmelt ehk dominandi dominandilt, vaid I astmelt ehk dominandi subdominandilt ehk toonikalt. Comesi muutmisel tonaalseks on vajalik kirjutada kõigepealt reaalne comes ning asendada seejärel vastavalt vajadusele üksikud helid;
2. dux algab käiguga I–V ehk toonika-dominant. Ka seekord on vajalik kirjutada kõigepealt välja reaalne comes ja muuta lähtuvalt teema struktuurist ja karakterist seejärel teatud helid;
3. dux on moduleeriv. Sellisel juhul peab comes omakorda moduleerima tagasi toonikasse. Reaalses comesis tuleb muuta lähtuvalt teema struktuurist ja karakterist teatud helisid nii, et modulatsioon mõjuks loomuliku ja sujuvana.

Vastak

Vastak (prantsuse keeles le contre-sujet) ehk vastuhääl ehk kontrapunkt on laiemas tähenduses igasugune meloodia, mis teemat saadab, kuid ise teema ei ole. Vastak on uus meloodia, millega teemat esimesena läbi viinud hääl (näiteks dux) pärast teema läbiviimist jätkab ja mis saadab comesit ehk moodustab kontrapunkti teema läbiviimisega teises hääles (näiteks comes'iga).

Vastak võib olla:

1. samaaegne: vastaku algus langeb kokku duxi lõpu ja comesi algusega
2. hilinev: vastak algab pärast comesi algust
3. ennetav: vastak algab enne comesi algust

Kuna vastus ehk comes on tavaliselt dominanthelistikus, on ka vastak dominanthelistikus.

Häälte parema kontrapunktlise iseseisvuse saavutamiseks peaks vastak olema teemaga rütmiliselt kontrastne.

Kuna fuuga puhul on kõige olulisemad lähisuhted, siis vastakus võib kasutada teema elemente, näiteks arendada edasi teema lõpumotiivi.

Vastak võib olla püsiv ehk säilitatud ning käia alati teemaga kaasas. Püsiv vastak tuleks kirjutada teema suhtes kindlas liitkontrapunktis (näiteks oktavi-, tertsi-, seksti- või tritoonikontrapunktis), sest siis toimub selle ümberasetemine kas teemast alla- või ülespoole dissonantsi-konsonantsi ning parallelismiprobleemideta.

Lõpuke

Duxi ja vastaku vahele võivad jääda helid, mis ei kuulu kummagisse. Seda komponenti fuuga ekspositsioonis nimetatakse vahemänguks, mille spetsiaalne nimetus on lõpuke (prantsuse keeles la coda) ehk codetta.

Lõpuke moodustab ühenduslüli teema ja vastaku vahel.

Teema lisand

Duxi ja vastaku vahel võib esineda ka ühenoodiline teema lisand.

Vahemäng

Vahemäng (prantsuse keeles le divertissement ehk épisode) ehk intermeedium laiemas tähenduses on igasugune fuuga lõik, milles ei toimu teema läbiviimist.

Vahemäng võib asuda juba fuuga ekspositsioonis pärast teema esmakordset läbiviimist, sest pärast teema esimest läbiviimist ja enne vastaku algust kõlavad helid moodustavad vahemängu erinimetusega lõpuke ehk codetta.

Ekspositsioonis võib vahemäng osutuda vajalikuks ka pärast fuuga teema teist läbiviimist ehk comesit, kuna järjekordne dux peab algama uuesti toonikast: kui teema ei moduleeri tagasi toonikasse, tuleb comesi ja duxi vahele kirjutada vahemäng. Selline vahemäng võib olla üpris mahukas.

Peaaegu alati on vahemäng erinevate ekspositsioonide, ekspositsiooni ja töötluse ning töötluse ja repriisi vahel.

Vahemängud on põhinevad tavaliselt imitatsioonil ning on sekventsilise ülesehitusega. Materjali ökonoomsuse huvides kasutatakse neis tihti teemast pärinevaid motiive.

Vahemängu võib üles ehitada ka vastaku materjalil.

Vahemäng või ka fuugas puududa.

Vahemäng võib olla püsiv ehk säilitatud ehk alalhoitud.

Uus vahemäng võib olla saadud eelmise vahemängu häälte ümberasetamise abil.

Tiheläbiviimine

Fuugas võib toimuda ka teemade tiheläbiviimine ehk stretto.

Tiheläbiviimise puhul astuvad hääled teemaga sisse ajaliselt kokkusurutult: uus hääl alustab enne, kui eelmine on teema lõpetanud.

Töötlus

Töötluses võib toimuda teema arendamine ja muutmine ehk varieerimine. Põhilised teema arendusvõtted on:

1. Tonaalsed
   1. transponeerimine – läbiviimine erinevates (tavaliselt esimese sugulusjärgu, st toonika, subdominant, dominant ja nende paralleelhelistikud) helistikes. Samas näiteks Johann Sebastian Bach on oma fuugades läinud palju kaugemale, jõudes näiteks oma HTK II As-duur fuugas töötluse lõpuks es-molli;
   2. ümberharmoniseerimine;
   3. astmenihe.
2. Rütmilised – teema võib kõlada pikemates (augmentatsioon) või lühemates (diminitsioon) helivältustes;
3. Meloodilised
   1. teema peegeldamine horisontaaltelje suhtes ehk inversioon, kusjuures peegeldusteljeks on III aste;
   2. teema peegeldamine vertikaaltelje suhtes ehk retrograad;
   3. teema peegeldamine mõlema telje suhtes: inversiooni retrograad või retrograadi inversioon;
   4. teema figureerimine.
4. Kontrapunktilised
   1. teema ja vastakute ümberasetamine;
   2. teema kahendamine kas paralleelselt või peeglis
   3. tiheläbiviimine ehk stretto, mis võib toimuda
      1. üldse tiheläbiviimisena (osalevad kõik hääled)
      2. tiheläbiviimiste ahelana
      3. tiheläbiviimisena inversioonis
      4. tiheläbiviimisena rograadis
      5. tiheläbiviimisena inversiooni retrograadis või retrograadi inversioonis
      6. tiheläbiviimisena augmentatsioonis ja diminutsioonis

Teema võib segmenteerida ka motiivideks ja töödelda neid eraldi.

Töötluse lõpus asub tavaliselt fuuga kõrgpunkt ehk kulminatsioon.

Repriis

Pärast töötlust võib toimuda tagasipöördumine ehk repriis, milles teema või teemad esitatakse alghelistikus. Seda hetke nimetatakse fuuga repriisiks.

Kooda

Fuuga võib lõppeda koodaga, kus toimub näiteks teemade veelkordne läbiviimine orelpunktil.

Kooda võib endas ühendada nii orelpunkti, repriisi kui ka näiteks tiheläbiviimise.

Fuuga kui žanr

Fuuga kui žanri algus ulatub 14. sajandisse, kui sõna "fuuga" tähistas imitatsiooni alusel loodud muusikapala, milles justkui üks hääl "jälitab" teist.

Fuuga kõrgaeg oli barokiajastul ning selle suurimaks meistriks peetakse Johann Sebastian Bachi. Sel ajal kujunes fuuga mitmehäälseks vokaal-, instrumentaal- või vokaalinstrumentaalseks heliteoseks.

Fuuga ette hakati kirjutama ka sageli improvistasioonilisi eelmänge kas prelüüdi, tokaata või fantaasia näol.

Fuuga sugulased

Fuuga kui printsiip arenes välja kaanonist, millest teda eristatab lõdvem ülesehitus.

Fuuga lähisugulaseks on 16.-17. sajandil populaarne ritšerkaar (itaalia keeles ricercare, otsima), mis põhines tavaliselt mitmel teemal, millel igaühel oli omaette lõik. Teemade arvu vähenemine viiski lõpptulemusena põhimõtteliselt ühe teemaga fuuga väljakujunemisele 17. sajandil.

Väikest fuugat nimetatakse fugetiks (fugetta).

Mõne vormi, näiteks sonaadi, rondo või variatsioonivormi, sisse paigutatud tavaliselt ainult ekspositsioonist koosnevat lõiku nimetatakse fugaatoks.

Fuuga kui printsiibi üks tuletisi ka inventsioon, mis üldises tähenduses kujutab enesest muusikapala, mis on arendatud välja ühest algsest teemast.

Vaata ka

• Prelüüd ja fuuga
• Fuugad "Hästitempereeritud klaviiri" (Adobe Flash)