Funktsionalism
Funktsionalism on 1920. aastail arhitektuuris, tööstus- ja tarbekunstis tekkinud suund.
|
See artikkel räägib funktsionalismist arhitektuuris; funktsionalismi kohta vaimufilosoofias vaata artiklit Funktsionalism (filosoofia); psühholoogia suuna kohta vaata artiklit Funktsionalism (psühholoogia); funktsionalismi kohta sotsioloogias vaata artiklit Funktsionalism (sotsioloogia); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Funktsionalism (täpsustus). |
Funktsionalismi rajasid Šveitsist pärit arhitekt Le Corbusier, saksa arhitekt Walter Gropius ja hollandi arhitekt Jacobus Oud. Tähtsaks keskuseks oli Walter Gropiuse rajatud kunstikool Bauhaus.
Funktsionalismi printsiibi kohaselt peab ehitise või eseme kujundus kajastama eelkõige tema otstarvet ehk funktsiooni (sellest tuleb suuna nimetuski). Seni peamisteks peetud esteetiliste iluprintsiipide kõrval said võrdselt tähtsaks tehnilised, sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid.
Hakati vältima arhitektuurseid kaunistusi, üldilmes hakkas senisest rohkem kaasa rääkima materjali värv ja faktuur. Võeti kasutusele uued materjalid (teras, terasbetoon, klaaspinnad jne) ja konstruktsioonid (nt rippkonstruktsioon). Kujunesid uued proportsioonid (peened postid, laiad aknad jne).
Pärast teist maailmasõda on funktsionalism levinud kogu maailmas. Kuigi natsionaalsotsialistide võimuletulekuga üldine areng Euroopas pidurdus (edenes peamiselt mõnes demokraatlikus väikeriigis nagu Hollandis, Taanis ja Soomes), levis see Ameerika Ühendriikides. Tähtsaks ehituskeskuseks sai Chicago.