Fugazi

See artikkel on ansambli kohta; Marillioni albumi kohta vaata artiklit Fugazi (album).

---

Fugazi oli laialdaselt hilisemaid bände mõjutanud rokkansambel Washingtonist. Ansambel tegutses aastatel 1987–2002.

Fugazi (2002)

Käsitööpiletid Fugazi kontserdile (alates 2001), mis toimus Indianapolis

Ansambli nimi on akronüüm Vietnami sõja aegsest militaristide slängist ja kirjeldab lahingusituatsiooni: Fucked Up, Got Ambushed, Zipped In.

Fugazi on hea näide ansamblist, mis on saavutanud nii rahvusvahelise edu, kuid seejuures jäänud siiski kindlaks DIY printsiipidele. Nad on üritanud hoida kontserdipiletite ja plaatide hinnad võimalikult madalal ning hoolitsenud selle eest, et nende esinemistel ei oleks vanusepiiranguid.

Tänu ansambli liikmete seotusele straight edge'i liikumisega on ansambel teatanud, et ei anna intervjuusid ajakirjadele, mis reklaamivad alkoholi või tubakat. Bänd ei tegele ka Fugazi-teemaliste fänniasjade müügiga. Üks tuntumaid Fugazi T-särke, mis kuulutab: "This is not a Fugazi t-shirt", ei olegi tegelikult Fugaziga seotud ja ansambli liikmed ei saa selle eest mingit tulu.

Kõik Fugazi albumid on antud välja Ian MacKaye asutatud plaadifirmas Dischord Records.

Fugazi tekitas vastakaid arvamusi ka sellega, et andis mõista, et on igasuguse slam-dancing'u vastu.

Ajalugu

Pärast Minor Threati laialiminekut tegi Ian MacKaye mitmeid ansambleid, mis püsisid koos vähe aega. Kõige tuntum on neist ilmselt Embrace. Algselt kolmest liikmest koosnev Fugazi pandi kokku aastal 1987, kuhu kuulusid MacKaye (vokaal ja kitarr), Colin Sears (trummid), Joe Lally (basskitarr). Sears läks hiljem ansamblisse Dag Nasty ning teda tuli asendama Berndan Canty, kes enne oli ansamblis Rites of Spring.

Ian MacKaye esialgne visioon bändist oli mängida reggae-stiilis muusikat sarnaselt nagu bänd The Stooges. Bändi žanriliselt määratleda on keeruline. Bändi liikmete taust on seotud hardcore punk'i, punk rock'i ja 1980ndate emocore'iga, samas on võetud ka mõjutusi reggae'st, dub'ist ja noise'ist. Fugazi on mõjutanud suurel hulgal hilisemaid post hardcore'i ja indie rock'i ansambleid. Enim tunnustatud on Fugazi stiililisel liigitamisel ilmselt post hardcore. Näiteks ajakiri Metal Hammer valis Fugazi albumi "Repeater" parimaks post hardcore'i albumiks eales.

Kui nad olid paar kuud triona esinenud, liitus ansambliga Guy Picciotto, kes oli Canty bändikaaslane sellistest varasematest ansamblitest nagu Rites of Spring, Happy Go Licky ja One Last Wish.

Fugazi läks teadmata ajaks laiali aastal 2002 ega pruugi enam kunagi uuesti kokku tulla.

Diskograafia

Kauamängivad

• "13 Songs" (september 1989)
• "Repeater" (märts 1990)
• "Steady Diet of Nothing" (august 1991)
• "In on the Kill Taker" (mai 1993)
• "Red Medicine" (juuni 1995)
• "End Hits" (aprill 1998)
• "The Argument" (oktoober 2001)

Minialbumid

• "Fugazi" (1988)
• "Margin Walker" (1989)
• "3 Songs" (1990)
• "Furniture + 2" (2001)

Singlid

• "3 Songs" (1990)

Kontsertalbumid

• "Fugazi Live Series Volumes 1–30" (2004)

Kompilatsioonid

• "In Defense of Humans" – State of the Union (Dischord Records, 1989)
• "Reprovisional" (live) – International Pop Underground Convention (K Records, 1991)
• "Blueprint", "The Word" and "Burning" (live) – Twenty Years of Dischord (Dischord Records, 2002)
• "Pink Frosty Demo" – Live Without Dead Time (Adbusters, 2003)
• "KYEO" (live) on Triple J's Short.fast.loud (ABC Music, 2006)

Soundtrack'id

• "Instrument Soundtrack" (1999)

DVD-d ja videod

• "Instrument"