Fruto Chamorro
José Fruto Chamorro Pérez (20. oktoober 1804 Guatemala – 12. märts 1855 Granada) oli Nicaragua sõjaväelane ja poliitik, aastail 1853–1854 Nicaragua ülemdirektor ja 1854–1855 esimene Nicaragua president.[1]
Noorus muuda
Fruto Chamorro sündis Guatemalas. Tema ema oli Josefa Pérez ja isa Pedro José Chamorro Argüello, kes oli Guatemalas Hispaania sõjaväe leitnant. Hiljem suundus ta Granadasse, kuna sai seal sõjaväeteenistuse eest suure latifundiumi omanikuks. Seal abiellus ta Josefa Margarita Alfaro Monterrosoga ja neil sündis kuus last. 1824. aastal tunnistas ta José Fruto Péreze oma pojaks ja lapse nimeks sai José Fruto Chamorro Pérez.[2]
Fruto Chamorro oli abielus Mercedes Avilésega, neil oli kaks poega: Pedro Joaquín Chamorro ja Fernando Chamorro.[3]
Isa surma järel sai Fruto Chamorrost oma poolvendade ja poolõdede eestkostja. Seal astus ta konservatiivse Partido Legitimista ridadesse. 1836. aastal sai temast parlamendiliige. Aastal 1842 tehti katse taastada Kesk-Ameerika Ühendprovintsid ja Fruto suundus selle sõjavägede ülemjuhatajana San Migueli. 1845. aastal sai temast rahandusminister.
4. augustil 1851 korraldas kindral José Trinidad Muñoz Fernández koos Pablo Buitrago y Benaventega riigis sõjaväelise putši, mille tagajärjel José Laureano Pineda Ugarte pages Hondurasesse. Leóni cabildo seadis seepeale koos Nicaragua parlamendiga riigipea ametisse Justo Abaunza. Ülemdirektoriks kuulutas end ka Hondurasesse pagenud Pineda ja lisaks veel José Francisco del Montenegro Granadas. Kuni sama aasta 11. augustini nimetas Pineda end ülemdirektoriks paguluses, seejärel aga lihtsalt ülemdirektoriks.
Hondurase president Juan Lindo asus Pinedad toetama ja see naasis Hondurase vägede toetusel Nicaraguasse, asudes Leóni piirama. Tema vägesid juhatas Fruto Chamorro. Pineda oli võidukas ja see sõda tagas Frutole Granada konservatiivide toetuse.
Nicaragua riigipea muuda
1853. aastal sai Fruto Chamorrost Nicaragua ülemdirektor. Järgmise aasta jaanuaris kutsus ta kokku parlamendi, et Nicaragua seadusi muuta, aga Leóni liberaalid selles ei osalenud. Märtsis kuulutas ta end Nicaragua esimeseks presidendiks. Liberaalid kahtlustasid, et see on katse tõsta konservatiivne oligarhia täielikult võimule. Nii valisid nad mais 1854 Francisco Castellón Sanabria uueks Nicaragua ülemdirektoriks.
1853. aastal saatis Fruto Chamorro mitmed liberaalse partei liikmed: Francisco Castellón Sanabria, Máximo Jereze, Mateo Pineda ja José María Valle ehk El Chelóniga maalt välja. Hondurases viibides relvastusid nad sealse presidendi José Trinidad Cabañase kaitse all ja suundusid siis Fonseca lahes asuva Isla del Tigre ja El Realejo sadamalinna kaudu tagasi kodumaale. Seejärel suundusid nad Leóni peale. Fruto Chamorro jättis selle liberaalide keskuse neile ja taganes ise Granadasse.[4]
1854. aastal sõlmisid Máximo Jerez ja Francisco Castellón Sanabria lepingu USA sõjaväelase Byron Colega, kes lubas nende toetuseks 200 meest. Selle sõjasalga juhiks sai William Walker. Granada piiramise eel (1. juunil 1854) valis Fruto Chamorro oma kohusetäitjaks José María Estrada, kes suutis linna liberaalide rünnakute eest kaitsta. Fruto Chamorro ise tõmbus tagasi oma pere valdustesse, kus ta 12. märtsil 1855 düsenteeriasse suri. Vormiliselt jäi ta siiski kuni surmatunnini riigi presidendiks.
Viited muuda
| Eelnev José Laureano Pineda Ugarte |
Nicaragua ülemdirektor 1. aprill 1853 – 30. aprill 1854 |
Järgnev Francisco Castellón Sanabria |
| Eelnev — |
Nicaragua president 30. aprill 1854 – 12. märts 1855 |
Järgnev José María Estrada |