Fredericia lahing
Fredericia lahing peeti Schleswig-Holsteini ja Taani vägede vahel 6. juulil 1849 Fredericia linna juures Taanis. Lahing oli osa Esimesest Schleswigi sõjast ehk konfliktist Schleswig-Holsteini, keda toetas mitu Saksamaa riiki, ja Taani vahel. Lahingu võitsid taanlased.[1]
| Fredericia lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Esimesest Schleswigi sõjast | |||
 Fredericia lahing | |||
| Toimumisaeg | 6. juuli 1849 | ||
| Toimumiskoht | Fredericia, Taani | ||
| Tulemus | Taani võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Taust muuda
1849. aastal tungis Taanile kuulunud Jüütimaa lõunaossa 61 000 Schleswig-Holsteini ja Saksamaa sõdurit ning seal asunud Taani väed taandusid Jüütimaa põhjapoolsesse ossa. Taandudes jätsid taanlased 7000 meest garnisoni nende sealsesse kindlustatud linna Fredericiasse; lisaks oli taanlastel ka reservvägi Fyni saarel. Preisi väejuht Prittwitz andis Schleswig-Holsteini armeele käsu linna piirata ja piiramine algas 9. mail kindral Eduard von Bonini juhtimise all. Taani garnisoni eesotsas oli kolonel Niels Christian Lunding.[1]
Eelmäng muuda
Schleswig-Holsteini väed ehitasid linna pommitamise ja enda taanlaste väljatungide vastu kaitsmise eesmärgil neli reduuti. Püüdes takistada kolmanda reduudi ehitamist tungis Taani garnison 13. mail küll välja, kuid kolmanda reduudi ehitus lõpetati siiski juba 15. maiks. Seejärel pommitati Fredericiat vahemikus 16. maist 20. maini. Suurem osa elanikkonnast viidi Fyni saarele ja tulekahju hävitas linna kõige tihedamini täis ehitatud osadest neli. Kuna Schleswig-Holsteini väed linna sisse ei näinud ja tulekahjud kustutati kiiresti, arvas nende väejuht, et kahjustused ei olnud märkimisväärsed.[1]
Schleswig-Holsteini väed ei lõiganud linna täielikult ära ja garnison sai korduvalt abi Fyni saarel baseeruvatelt vägedelt. Alles seejärel otsustas Schleswig-Holsteini vägede eesotsas olnud Bonin kahe Taani piirkonna vahelise pääsu ära lõigata. Seetõttu käskis ta Fyni ja Fredericia vahelisele mererannale ehitada veel kaks reduuti (millest sai valmis vaid üks). 30. mail korraldasid Taani väed järjekordse väljatungi ja kahjustasid valmivat reduuti ning üheksat suurtükki. Schleswig-Holstein ei suutnud küll linna täielikult ära lõigata, kuid fakt, et see võis jätkuvalt aset leida, ajendas Taani väejuhti Lundingut oma ülemusi tagant õhutama, et need peatselt rünnaku korraldaks.[1]
Taani väejuhid leppisid kokku selles, et peamine rünnak tehakse linnast põhja pool ja kindral Olaf Rye 5. brigaadi ülesandeks sai kõige tugevama reduudi Treldeskansen'i vallutamine. Samal ajal plaaniti tähelepanu kõrvale juhtimiseks viia läbi kaks dessanti, kasutades selleks kahte laevastikku (kummaski 1 aurulaev, 4 suurtükipaati, 5 veolaeva ja 12 purjelaeva): üks dessant vaenlase vägede eemale juhtimiseks Fredericiast põhjas ja teine lõunas. Kuigi vägedele anti käsk alustada lahingut 5. juulil, lükati lahing seetõttu, et üks brigaad sai oma käsud kätte viivitusega, edasi järgmisele päevale. Schleswig-Holsteini väed eeldasid, et rünnak leiab tõepoolest aset 5. juulil ja nende sõjavägi ootas muldvallidel terve päeva. Kui Taani väed 6. juuli esimesel tunnil rünnakuks maabusid, magasid Schleswig-Holsteini väed oma laagrites. Taanlasi kattis liikudes tihe udu ja tänavatele pandud õled ning tuule kohin vähendasid ajal, mil nad risti läbi Fredericia liikusid, nende poolt tehtavat müra; selle tulemusena nende maabumist ei märgatud.[1]
Lahing muuda
Lahing algas 6. juulil kell üks öösel ja seejuures varjas pimedus kindral Bonini väljavaadet lahingule. Kindral Christian de Meza eelväe salk Avantgarden ründas Schleswig-Holsteini kolmandat ja neljandat reduuti ning lähedalasuvat mortiiripatareid. Nii neljas reduut kui patarei vallutati ja Taani insenerid asusid vallutatut hävitama. Kolmas reduut, mida kaitses osa major Schmidti juhtimise all olnud 4. jäägrikorpusest, suutis taanlaste rünnaku tagasi lüüa.[1]
Samal ajal oli Olaf Rye andnud käsu, et kaks tema viiest pataljonist mööduksid viiendast reduudist (Treldeskansen), et nad saaksid blokeerida Schleswig-Holsteini abivägede selleni jõudmise. Samal ajal ründasid tema brigaadi ülejäänud pataljonid reduuti, saades tuge ka kahelt patareilt (Marcussen ja Meincke). Rye, kes soovis rünnaku parema jälgimise jaoks ettepoole liikuda, ratsutas reduudi poole. Ta ratsutas ilma eskordita ja kui tema hobune tapeti, läks ta jala Marcussen'i patarei juurde, kust ta sai teise hobuse. Ratsutades reduudist Treldeskansen põhja pool koos ühe 4. reservpataljoni kompaniiga, lasti ka tema uus hobune maha. Umbes kella kolme paiku öösel, mil ta oma mehi ise rindel olles juhtis, tulistati teda reide ja alakõhtu ning ta suri lühikese aja pärast.[1]
Võitlus reduudi Treldeskansen juures oli peagi ummikseisus, kuid Taani abivägede liitumine koos Moltke brigaadi 8. pataljoni ja poolpatareiga Tillisch viisid kella nelja ajal öösel reduudi vallutamiseni; vangi langes 300 vastase sõdurit. Bonini vasakul tiival asunud Schleswig-Holsteini 1. brigaadi juhataja major Stuckradt otsustas algselt oma väed Rands Fjord'i kaudu Egeskovi tagasi tõmmata, kuid peale seda kui talle teatati, et Taani suurtükipaadid fjordi kaitsevad, andis ta oma rivile hoopis käsu Bredstrupi suunas liikuda.[1]
Schleswig-Holsteini vasturünnak (6. pataljon läänest, 8. pataljon põhjast ja üks 7. pataljoni kompanii teiselt reduudilt) sundis Taani 2. kergpataljoni ja 2. jäägrikorpuse taganema ja sellega peatus taanlaste katse vallutatud Schleswig-Holsteini varustus hävitada. Bonin andis oma viimasele reservile, 8. pataljonile, käsu rünnakul peale suruda, kuid Taani Schleppegrell'i brigaad korraldas vasturünnaku. Esimene pataljoni vastu suunatud Taani rünnak löödi tagasi ja sellal kui taanlased järgmiseks rünnakuks valmistusid, tõusis päike ning see võimaldas Boninil näha, et Schleswig-Holsteini 1. brigaad taganes. Seetõttu andis ta üldise taganemiskäsu Stoutrupi suunas ja Taani väed alustasid nende jälitamist.[1]
De Meza järgnes taganevatele Schleswig-Holsteini vägedele Taani eelväega Egumi ja Stallerup'i suunas ning blokeeris 1. brigaadi tagasitõmbumise, võttes selle tulemusena 750 vangi. Schleswig-Holsteini armee vasak tiib kandis suuri kaotusi ja ala linna ning Rands Fjord'i vahel oli nüüd Schleswig-Holsteini vägedest vaba. Samal ajal vallutas Schleppegrell'i brigaad, mida toetasid kaks 6. reservpataljoni kompaniid, esimese ja teise reduudi. Taganemist katta püüdes üritas Schleswig-Holsteini parem tiib kahe pataljoniga Taani vägedega Stoutrupi all võidelda, kuid Taani 3. jäägrikorpus ja 3. pataljon sundisid nad asulast taanduma. Stoutrupist idas asus Schleswig-Holsteini suurtükipark, kust taanlased said kätte 100 veovankrit, mõne kahuri ja tuhandeid kahurikuule ning granaate. Kella üheksaks hommikul oli võitlus lõppenud.[1]
Tagajärjed muuda
Taanlased lõpetasid tagaajamise Fredericiast läänes asuva lõhestiku juures.[1] Vaatamata sellele, et konkreetses lahingus olid taanlased vähemuses suhtarvuga 1:2 ja et taanlasi langes või sai haavata üle 500 rohkem kui Schleswig-Holsteini poolel võidelnuid, saavutas Taani võidu.[1] Lahingu tulemusena kehtestati Esimese Schleswigi sõja osapoolte vahel relvarahu ja kõik Saksa väed olid 25. augustiks Taanist lahkunud.[1] Võitlus Taani ja Saksa vägede vahel algas uuesti ligikaudu aasta hiljem kui 27 000 sakslast ja 37 000 taanlast võitlesid 1850. aasta 24. ja 25. juulil toimunud Istedi lahingus.[1]
Viited muuda