Franz Joseph Gall
Franz Joseph Gall (9. märts 1758 – 22. august 1828) oli saksa anatoom ja füsioloog, keda võib pidada neuropsühholoogia rajajaks. Ta oli üks esimesi teadlasi, kes tõsimeelselt väitis, et inimese hing asub ajus. Tema lähenemist on hakatud hiljem nimetama frenoloogiaks.
Elukäik muuda
Gall sündis 9. märtsil 1758 Saksamaal Badenis Tiefenbrunnis jõuka katoliikliku pere teise pojana. Ta õppis esialgu Badenis kirjanduskallakuga koolis ning vanemate soovil oleks pidanud õpinguid jätkama preestrina, kuid ta valis siiski meditsiini. Meditsiiniõpingud algasid Strasbourgi ülikoolis, kus tema õppejõudude hulka kuulus ka näiteks Johann Hermann. 1781. aastal kolis Gall Viini, kus 1785. aastal lõpetas ülikooli ning asus praktiseerima füsioterapeudina. Hoolimata praktilisest tööst läks tema põhiline energia teadustööle, et lahendada küsimus, mis oli teda vaevanud juba lapsepõlvest alates.[1] Lisaks füsioterapeudi tööle ning teadusega tegelemisele, pidas mees Viinis ka frenoloogiateemalisi loenguid. Kuna teda süüdistati aga materialismis ja determinismis, sunniti Gall võimude survel 1807. aastal Viinist lahkuma. Pärast emigreerumist asus Gall elama Pariisi, kus töötas oma elu lõpuni, esinedes populaarsete loengutega üle kogu Euroopa[2]. Gall suri 22. augustil 1828 Pariisi lähedal Montrouge'is. Surma täpne põhjus ei ole teada, küll on aga teada, et mees on maetud Pariisis asuvale Père-Lachaise'i kalmistule.[1]
Teadustöö muuda
Juba varajases nooruses märkas mees sidet inimese välimuse ja vaimuomaduste vahel. Näiteks sõnastas ta oma teadustöö varases perioodis üldistuse, et hea mälu on seotud esiletungivate silmadega. Hilisematel vaatlustel õnnestus tal enda uskumuse kohaselt paika panna ka välised kehalised karakteristikud erinevate annete jaoks (maalimine, muusika ja mehaanika).[1] Lisaks võrdles Gall omavahel eri liikide ajusid ning leidis, et eri liigid erinevad oma aju ülesehituselt, mistõttu on neil ka erinevad omadused. Selle teadmiseni jõudmiseks tegi ta võrdlevaid anatoomilisi uuringuid.[3]
Galli vaated vastandusid tugevalt empiristidele, mistõttu läks ta nendega konflikti. Kui empiristide arvates olid kõik kogemused, omadused keskkonnast omandatud, siis Galli arvates olid inimese omadused kaasasündinud. Galli põhiline väide oli, et aju on mentaalse tegevuse elund, nii nagu kopsud on hingamiselundid. Just seepärast arvas ta, et vaimule ei tohiks läheneda abstraktselt ega introspektiivselt, vaid inimhinge uurimine peaks algama ajust ning just nendest funktsioonidest, mis panevad meid mingil kindlal viisil tegutsema või mõtlema. Väide, et inimese hing asub ajus, ei olnud küll uudne, sest seda olid väitnud ka Platon ja hellenistlikud teadlased, kuid Galli lähenemine probleemile oli uudne.[3]
Gall ongi kõige enam tuntud selle poolest, et uuris ning hakkas otsima täpseid seoseid aju osade ja käitumislike funktsioonide vahel. Olgugi et ta tegi põhjalikke anatoomilisi aju- ja närvisüsteemiuuringuid, leidis ta, et tema ajastu uurimistehnikad on veel liialt algelised, et vastata püstitatud küsimusele, ning loomkatsed ei olnud tema arvates moraalsed. Seetõttu kasutas Gall peamiselt teistsugust meetodit. Nimelt eeldas ta, et hästi arenenud võimed vastavad hästi arenenud aju osadele. Seega on need aju osad, mis on enam arenenud, suuremad ning ulatuvad enam ajukoorest välja kui need, mis on vähe arenenud. Kuna pea on inimestel n-ö muhklik, siis just need muhud on kohad, mis on ajus enam arenenud. Gall seostaski arenenud võimed ja omadused kolju muhkudega ning vähearenenud võimed ja omadused lohkudega. Parimaks info kogumise meetodiks inimese omaduste kohta oli seega kolju kompimine.[3]
Aastatel 1810–1819 avaldas Gall neljaköitelise teose "Närvisüsteemi anatoomia ja füsioloogia", kus esitas oma tervikliku doktriini. Oma töös jagas Gall inimese vaimujõud kolme gruppi:
- madalamad ehk loomalikud meeled (võimed);
- tundmismeeled (kiindumuslikud võimed);
- arusaamismeeled, millest kõige kõrgemaks pidas mõtlemisvõimet.
Oma praktilisele kogemusele tuginedes määratles Gall kõigile võimetele vastavad kolju (aju) piirkonnad. Nende hulgas oli ka näiteks hävitamis-ja võitluskühmuke, mis pidi tõestama inimese kalduvust vägivallale ja vägivaldsele kuritegevusele.[2] Hävitamiskühmuke asus täpselt kõrva kohal. Lisaks tõi ta välja ka sellised omadused nagu sõprus ja keeleline võimekus. Hiljem Galli nimekirja täiendati ja lisati näiteks selline omadus nagu sügav lugupidamine.[3]
Galli lähenemise kohta on öeldud, et see oli nativistlik, võrdles inimesi loomadega ning materialistlik, olgugi et Gall ise sellega ei nõustunud. Lisaks oli Galli lähenemine psühholoogiale pigem biheivioristlik kui introspektiivne, sest tema teooria põhines käitumiste vaatlemisele ning selle sidumisele kolju muhkudega, mitte introspektiivsetele võtetele. Seetõttu oli tema lähenemine pigem ka objektiivne kui subjektiivne. Galli lähenemine keskendus funktsionaalsetele aspektidele ehk sellele, kuidas mõistuse elund, aju, igapäevaste tegevuste ja nõudmistega kohanenud on. Ning viimaseks oli Galli lähenemise puhul tegu individuaalsete erinevuste psühholoogiaga, sest uuris ta ju peamiselt just seda, kuidas inimesed omavahel erinevad.[3]
Galli ja frenoloogia panus teadusse ja selle edasiarendused muuda
Galli töö andis panuse nii teadusliku psühholoogia arengusse kui ka okultismi. Teaduslikus suunas inspireeris Gall eksperimentaalpsühholooge täpsemalt uurima, kuidas võiksid erinevad käitumised ajus olla lokaliseeritud. Irooniline on aga tõsiasi, et just teaduslikud arengusuunad hävitasid suures osas Galli teooria, sest tema leitud käitumiste asukohad ajus osutusid valeks. Ka Galli põhiline hüpotees, et aju hästi arenenud osad väljendavad seda, mis omadus või käitumine on inimesel hästi arenenud, osutus vääraks. Seetõttu hinnati kogu süsteem pseudoteaduse alla käivaks. Teine edasiarendus, mis toimus okultismi suunas, oli edukam. Nimelt püüdis Galli lähedane abiline, Johann Gaspar Spurzheim, kes on ka termini frenoloogia autor, mida Gall ise tunnistada ei tahtnud, teooriat ühiskonnas laialdaselt populariseerida, muutes selle pigem elufilosoofiaks. Spurzheim oli oma tegevuses väga edukas, suutes frenoloogiast teha uue populaarse psühholoogia suuna. Ta jõudis oma tegevusega ka USA-sse, kus frenoloogia võeti lahkesti vastu. Spurzheim ise suri küll kohe pärast Ameerika Ühendriikidesse saabumist, aga tema tööd jätkas seal inglasest frenoloog George Combe.[3]
Frenoloogia ideed on jätnud oma jälje ka kriminaalpsühholoogiasse. Näiteks tehti veel 19. sajandi lõpul Melbourne'i vanglas kõigi seal hukatud kurjategijate peadest kipsjäljendid, et kasutada frenoloogilist meetodit kriminaalse käitumise paremaks mõistmiseks.[2]
Väärib märkimist, et Galli peamine kriitik oli prantsuse psühholoog Jean-Pierre-Marie Flourens (1794–1867), kes oli eksperimentaalse aju-uurimise üks pioneere. Flourens avastas mitmete alumiste ajuosade funktsioone ning naeruvääristas frenoloogiat, vaieldes sellele oma töö põhjal vastu. Tema meetodiks oli aju haiguskollete ja kärbunud ajuosade uurimine. Nimelt väitis mees, et ajupoolkerad töötavad kui üks ega sisalda mingeid kindlaid elundeid, mis vastutaksid kindlate funktsioonide eest. Flourens oli võrreldes Galliga enam mõjutatud filosoofiast.[3] Ka Flourensi enda teooria tunnistati hiljem vääraks.
Tänapäeval on teada, et frenoloogia eeldused olid ilmselt liialt lihtsustavad ning selle teaduse lugu tõestab fakti, et teaduslikult põhjendatud järeldused ei saa sündida enne vastavate uurimismeetodite leiutamist. Siiski ei olnud Galli töö mõttetu ning andis vähemalt tõuke aju põhjalikumaks uurimiseks. Lisaks on Gall jätnud jälje ka kõnekeelde, näiteks on inglise keelde juurdunud fraas to have one's head examined (lasta oma pea läbi vaadata või käia hingearsti juures).[4]
Galli loodud teooriaga on Eestis võimalik tutvuda näiteks Tartu Ülikooli ajaloomuuseumis, kus on väljas Galli loodud frenoloogiline mudel vastavate funktsioonide lokaliseerumisega.[2]
Tunnustus muuda
Franz Joseph Gall valiti 1823. aastal Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 http://www.nndb.com/people/604/000104292
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Jüri Saar "Kriminaalpsühholoogia" Tallinn:Juura, 2007, lk 30–31, ISBN 9789-98-575-2418
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Thomas Hardy Leahey, "A History of Psychology: Main Currents in Psychological Thought". Prentice-Hall, Inc., New Jersey 1997, lk 176–179 ISBN 0-13-533605-8
- ↑ Jüri Allik, Riina Häidkind, Jaanus Harro, Mart Viikmaa, Kairi Kreegipuu, Marika Rauk, Eve Kikas, Tiia Tulviste, Peeter Tulviste, Anu Realo, Kenn Konstabel, Helle Pullmann, Monika Schmidt, Maaja Vadi, "Psühholoogia gümnaasiumile". Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2002, lk 65–66 ISBN 9985-56-670-X