Frances Carr

Somerseti krahvinna

Frances Carr, Somerseti krahvinna (sünninimega Frances Howard; 31. mai 1590[1][2]23. august 1632 Chiswick, London, Inglismaa) oli Inglise aadlidaam, kes mängis keskset rolli kuningas James I aegses skandaalis ja mõrvaloos. Ta leiti olevat mõrvas süüdi, kuid hukkamine asendati vangistusega ja lõpuks vabastati ta Londoni Towerist 1622. aastal.

Frances Carr
Frances Carr, u 1615. William Larkini maal
Sündinud 31. mai 1590
Surnud 23. august 1632
Chiswick, London, Inglismaa
Abikaasa Robert Devereux, 3. Essexi krahv
Robert Carr, 1. Somerseti krahv
Lapsed Anne Carr, Bedfordi krahvinna
Frances Howard ja tema teine abikaasa Robert Carr, u 1615. Kunstnik Reginold Elstrack
Frances Howard, Isaac Oliveri akvarellminiatuur

Perekond muuda

Sündides kandis ta nime Frances Howard. Tema isa oli lord Thomas Howard (hiljem 1. Suffolki krahv) ja ema endine Catherine Knyvet. Francese isapoolne vanaisa oli rikas aadlik Thomas Howard, 4. Norfolki hertsog, ja isapoolne vanaema Margaret Audley, Norfolki krahvinna. Francese emapoolsed vanavanemad olid Sir Henry Knyvet Charltonist Wiltshire'is ja Elizabeth Stumpe. Francesel oli arvukalt vendi ja õdesid, nende seas Thomas Howard, 1. Berkshire'i krahv, Robert Howard, Theophilus Howard, 2. Suffolki krahv ja Edward Howard, 1. Escricki parun Howard. Tema venna Thomase tütar Elizabeth Howard abiellus luuletaja John Drydeniga. Francese kauge järeltulija on näitleja Celia Imrie.[3]

Äpardunud abielu muuda

Leedi Frances Howard abiellus 14-aastaselt 13-aastase Robert Devereux', 3. Essexi krahviga. Abielu oli eelkõige poliitiline liit ning selle sõlmimise järel hoiti abikaasasid lahus, vältimaks alaealiste suguelu ja rasedust. Essexi krahv läks Euroopa ringreisile, mis kestis 1607–1609, ning tema naasmise järel üritas Frances igati teda vältida. Krahv põdes sellal raskelt rõugeid ja Frances oli armunud 1. Somerseti krahvi Robert Carri. Kui Frances viimaks abielu tühistamist taotles, ei saanud ta ennast ise juriidiliselt esindada, mistõttu pidid seda tegema tema isa ja onu Henry Howard, Northamptoni krahv. Juhtum pälvis kiirelt avalikkuse tähelepanu.

Frances väitis, et püüdis igati oma abikaasale suguliselt kuulekas olla ja polnud tema süü, et pärast aastaid abielu ta ikka veel neitsi oli. Tema günekoloogilisel läbivaatusel osales kümme matrooni ja kaks ämmaemandat, kes leidsid hüümeni olevat puutumatu. Samas levis kuulujutt, et läbivaatusel asendas Francest Sir Thomas Monsoni tütar, kuna sündsustundega põhjendusel nõudis Frances, et võiks kanda läbivaatuse ajal loori. Kogu intsidenti pilati õukonnas ohtralt.[4]

Essexi krahv omakorda teatas, et oli olnud teiste naistega igati võimekas, kuid ei suutnud oma abielu konsumeerida. Ühe ta sõbra sõnul oli krahv ühel hommikul meessoost sõpradega vesteldes püsti tõusnud ja öösärgi üles kergitanud, tõestamaks, et vähemasti seksuaalseks erutuseks on ta füüsiliselt suuteline. Küsimusele, kuidas naine ta võimetuks muutis, vastanud krahv, et naine jälestas ja sõimas teda, kutsudes meest "lehmaks, argpüksiks ja elajaks".

Kohtunikud kaalusid tõsiselt võimalust, et asjasse on sekkunud kurat. Protsessi käigus soovitati isegi, et Essexi krahv peaks reisima Poola, kus ehk õnnestuks talt nõidus maha võtta. Abielu tühistamine venis ja võib-olla poleks seda tehtudki, kui kuningas poleks asjasse sekkunud, kuna Francese uus armsam Somerseti krahv oli James I favoriit. Kuningas tühistas abielu 25. septembril 1613 ja Frances aboiellus Somerseti krahviga 26. detsembril 1613.

Mõrvasepitsus muuda

Somerseti lähedane sõber Sir Thomas Overbury püüdis igati veenda krahvi, et see Frances Howardiga ei abielluks, kuid Howardite suguvõsal ja nende sõpradel oli ulatuslik võim. Howardid veensid kuningat pakkuma Overburyle Venemaa saadiku kohta tsaar Mihhail Romanovi juures, teades, et Overbury keeldub diplomaadikohast, jäämaks Inglismaale krahvi juurde. Keeldumist võttis kuningas solvanguna ning lasi heita Overbury Londoni Towerisse, kus ta suri. Francese ja Essexi krahvi abielu tühistati 11 päeva pärast Overbury surma.

Kohtus selgus, et Frances oli lasknud Overbury saatjadaamil Anne Turneril ta mürgitada. Nüüd vangistati Toweris mõlemad Somersetid ja hiljem mõisteti nad ka süüdi, ehkki neid ei lastud hukata. Frances tunnistas end kuriteos süüdi, ent tema abikaasa kinnitas oma süütust. 1622. aasta jaanuaris andestas neile kuningas ning seejärel lasti nad vanglast vabaks.

Frances suri 10 aastat hiljem, 42-aastaselt. Ta maeti 27. augustil 1632 Saffron Waldeni Neitsi Maarja kirikusse Essexis.

Somersettidel oli üks tütar, kes sündis, kui Frances oli koduarestis[4] enne vangistust Toweris. Tütar oli leedi Anne Carr, kelle abikaasa oli William Russell, 1. Bedfordi hertsog.

Tiitlid sünnist surmani muuda

  • 31. mai 1590 – 21. juuli 1603 Mistress Frances Howard
  • 21. juuli 1603 – 1604 Lady Frances Howard
  • 1604 – 26. detsember 1613 The Right Honourable The Countess of Essex
  • 26. detsember 1613 – 23. august 1632 The Right Honourable The Countess of Somerset


Viited muuda

  1. Brian Tompsett's Royal Genealogy Database
  2. http://www.thePeerage.com. Vaadatud 31. mail 2010
  3. BBC programme Who Do You Think You Are?
  4. Haynes, Alan: Sex in Elizabethan England, page 130. Wrens Park Publishing, 1997

Kirjandus muuda

  • Bellany, Alistair. The Politics of Court Scandal in Early Modern England: News Culture and the Overbury Affair, 1603–1660. Cambridge: Cambridge University Press, 2002.
  • Fraser, Antonia. The Weaker Vessel. New York : Knopf, 1984. ISBN 1-84212-635-0
  • Haynes, Alan. Sex in Elizabethan England. Gloucestershire: Sutton Publishing Limited, 1997. ISBN 0-905778-35-9
  • King, Betty Nygaard. Hell Hath No Fury: Famous Women in Crime (Borealis Press, 2001)
  • Lindley, David. The Trials of Frances Howard. London, Routledge, 1993.
  • Schama, Simon. A History of Britain: The Wars of the British, 1603 – 1776. New York : Hyperion, 2001. ISBN 0-563-48718-6
  • Somerset, Anne. Unnatural Murder: Poison at the Court of James I. London : Weidenfeld & Nicolson, 1997. ISBN 0-7538-0198-1
  • Harris, Brian. Passion, Poison and Power. London: Wildy, Simmonds & Hill. 2010. ISBN 978-0-85490-077-0

Välislingid muuda