Frakkimine (saksa die Frakturierung) on kõrgsurve meetodiga vedeliku surumine maa-alustesse kivimitesse, et avada olemasolevad lõhed ja ekstraheerida gaasi või naftat. Frakkimine on optimaalne meetod kildagaasi ammutamiseks maapõuest.

Kildagaasi varud muuda

Kildagaasi (sks k das Schiefergas) leidub kõikjal maailmas. Uuringuid on tehtud eelkõige Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Euroopas, Kagu-Aasias, Austraalias ning Põhja- ja Lõuna-Aafrikas. Kildagaasi varud on ka Põhja- ja Ida-Eestis.

Kildagaasi ammutamine muuda

Kildagaasi varude aktiivsemad kasutajad on USA, Kanada ja Hiina. Euroopas on suuremad varud Suurbritannias, Prantsusmaal, Saksamaal, Poolas ja Rumeenias. Samas on keskkonnariskide tõttu kildagaasi ammutamine frakkimise teel Euroopas keelatud Prantsusmaal, Saksamaal, Austrias, Tšehhis ja Bulgaarias, Šotimaal, Iirimaal. Kildagaasi ei ammutata Eestis frakkimismeetodi abil ega muul viisil.

Frakkimise meetod muuda

Kildagaasi varudeni jõudmiseks (keskmiselt 2…3 km sügavusel) puuritakse pinnasesse puuraugud. Vesi koos kvartsiliiva ja paksendusainega juhitakse suure surve all kivimisse tehtud puuraukudesse, millega laiendatakse kivimi lõhesid. Lõhedest väljuv gaas kogutakse mahutitesse. Kemikaalidega saastunud vesi kogutakse puuraukudest maapealsetesse veehoidlatesse ning käideldakse.

Frakkimise teel saadud gaasi majanduslik väärtus muuda

Gaas on fossiilkütustest puhtaim. Kildagaas on seotud kivimisse, seetõttu on frakkimise meetod gaasi ammutamiseks optimaalne. Gaasi leiukohtade mastaapsus üle maailma võimaldab seda maavara ammutada suurtes kogustes.  

Frakkimisega kaasnevad riskid muuda

Frakkimine vajab palju vett, mis kasutamise käigus see keemiliselt saastub ning kaasneb pinnase, sh pinna- ja põhjavee saastumise oht. Mikrolõhed maapinnas võivad tekitada kaskaadina levivaid seismiliselt ebastabiilseid olukordi. Frakkimise käigus lenduv metaan muudab õhu koostist. Nimetatud protsessid muudavad keskkonna inimese tervisele ohtlikuks.

Välislingid muuda