Fosforiidisõda
Fosforiidisõjaks nimetatakse Eestis 1987. aasta talvel alguse saanud ja kevadel kulmineerunud protestilainet Virumaale Toolsesse ja Kabalasse fosforiidikaevanduste rajamise vastu.
Fosforiidikaevanduste rajamise vastu astus ajakirjandus, toimus protestikirjade kampaania, korraldati meeleavaldusi ja samuti asutati selle käigus mitmed keskkonna(kaitse)organisatsioonid, teiste seas Eesti Roheline Liikumine. Juba enne protestide puhkemist ja paralleelselt nendega tegutsesid avalikkuse eest varjatuna fosforiidikaevanduste rajamise vastu ka mitmed teadlased ja ühiskonnategelased.
Fosforiidisõda lõppes kaevanduste rajamise plaanide külmutamisega.
Eellugu muuda
Kaevanduste rajamise plaanid muuda
Kavandatud kaevandused oleksid asunud Toolses, Kabalas ja Rakvere lähedal. Nende maardlate mõõtmistööd ja keskkonnamõjude hindamine algasid 1972. aastal. Vastavat projekti juhtis Eesti NSV Teaduste Akadeemia, kelle otsuse järgi oli plaan äärmiselt keskkonnavaenulik, mistõttu kaevanduste rajamine soikus.[viide?] 1975. aastal toimunud pleenumil rõhutasid Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni liikmed selle tugevat negatiivset keskkonnamõju Eestile.[1]
1979. aastast pärineb Eesti Projekti koostatud Toolse fosforiidikaevanduse töötajate elamurajooni projekt, millega oli ette nähtud ehitada 108 elamut 17 000 inimesele.[2] 1982. aastal kuulutati Nõukogude Liidus välja toitlusprogramm, millega kasvas surve Eesti fosforiidimaardlate kasutuselevõtuks. Nimelt kavatseti toitlusprobleemide lahendamiseks suurendada mineraalväetiste tootmist, mille toormeks oli vaja fosforiiti.[viide?]
11. septembril 1985 võtsid NLKP KK ja Ministrite Nõukogu vastu määruse nr 874, millega eraldati 18 miljonit rubla Eestisse fosforiidikaevanduste ehitamiseks aastatel 1989–1990. Sama aasta 20. novembrist pärineb EKP KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus nr 593, milles anti nõusolek mineraalväetiste tootmise arendamisele Eestis aastatel 1986–1990.[3]
Enne suuremaid proteste muuda
Keskkonnaprobleemidest avalikult kõnelemiseks lõi võimaluse Mihhail Gorbatšovi glasnosti poliitika. Esimest korda hakati Nõukogude Liidus avalikult keskkonnaga seotud küsimustest rääkima pärast Tšornobõli tuumaelektrijaamas toimunud katastroofi. Hiljem kajastati ulatuslikult näiteks Laadoga ja Baikali järvede reostust. Esimeseks suuremaks protestilaineks Nõukogude Liidus oli lätlaste vastuseis Daugava jõele hüdroelektrijaama rajamise vastu.[4]
Fosforiidikaevandamise ohte hakati Eestis laiemalt teadvustama 1986. aastaks. 1986. aastal toimus Rägaveres teadlaste ja ajakirjanike kohtumine, millel levis info kavandatavatest kaevandustest ja selle töötajatele planeeritavast elamurajoonist. Selle tulemuseks olid esimesed protestid. Sügisel 1986 tõstatas Kirjanike Liidu pleenumil fosforiidiküsimuse kirjanik Arvo Valton. Järgnevalt tõstatas küsimuse kirjanik Vladimir Beekman Gorbatšovi Eesti-visiidi ajal veebruaris 1987.[5]
Fosforiidisõja käik muuda
Meedias muuda
ETV saatesari "Panda" muuda
27. oktoobril 1986 oli eetris esimene saade Eesti Televisiooni saatesarjast "Panda" (saatejuht Juhan Aare), mis käsitles keskkonnaprobleeme.[6] 11. veebruaril 1987 käsitleti saates esimest korda fosforiiditeemat. Saates esinesid Mihkel Veiderma, Evald Mustjõgi, Leo Vallner, Guido Paalme, Alo Adamson ja Andrus Ristkok.[7] 25. veebruari "Pandas" avaldati intervjuu Üleliidulise Mäekeemiatoorme Koondise ülema Juri Jampoliga. Seitsme minuti pikkuses intervjuus avaldas Jampol seisukoha, et Virumaa fosforiidimaardlad "tuleb võtta kasutusele juba lähemas tulevikus". Jampoli sõnade järgi pidi kaevandamisega algust tehtama aastatel 1997–1998. Samuti pidid kaks kaevandust nõudma lisatööjõudu üle 10 000 inimese. Jampol tõi avalikkuse ette seni varjul olnud info, mida Eesti NSV juhtkond nimetas saate eetrissemineku järel ühe ametniku isiklikuks arvamuseks.[8] Väidetavalt pidi Aare saatma intervjuu videosalvestise koopia Moskvasse kontrolliks, et tegemist ei ole võltsinguga. Aare enda arvates oleks võltsingusüüdistus kergelt läbi läinud, kui tegemist oleks olnud ainult helisalvestisega.[9]
Trükiajakirjandus muuda
Päev pärast kaevandamisplaanid avalikustanud telesaadet "Panda" toimus Eesti Raadio ruumides pressikonverents, kus arutati fosforiidimaardlate kasutuselevõtuga seotud probleeme.[10] Juhan Aare kirjutas selle põhjal ajalehes Noorte Hääl 28. veebruaril avaldatud artikli "Stardipauk valges saalis".
1. juunil avaldasid üleliidulised ajalehed Literaturnaja Gazeta Lennart Meri fosforiiditeemalise artikli ja Nedelja 6.–12. juulil 1987 Vladimir Beekmani kirjutised. Nii sai teema ka üle Nõukogude Liidu avalikustatud.[11]
Protestiaktsioonid muuda
Protestikirjad muuda
Kevadel 1987 saadeti Eesti Televisioonile hulgaliselt kirju fosforiidikaevanduste rajamise vastu.
Meeleavaldused muuda
1987. aasta kevadel korraldasid Tartu tudengid kaks protestiaktsiooni, kus kandsid fosforiidikaevandamise vastaseid loosungeid ja särke.[4] Tudengite protestides omandasidki olulise rolli just kollased särgid trükitud kirjaga "Fosforiit? Tänan, ei?".[12]
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Tulemused muuda
Esimene selgem tagajärg protestidele oli 30. märtsil 1987 Eesti NSV Ministrite Nõukogu vastu võetud otsus, mille järgi ei tohtinud fosforiidikaevandamisega alustada enne, kui selle kahjulikud keskkonnamõjud ja võimalik majanduslik kasu Eestile pole selgeks tehtud.[3] 31. märtsil andis Ministrite Nõukogu esimees Bruno Saul pressikonverentsi, milles eitas tõsisemaid fosforiidikaevandamise plaane täielikult. Juhan Aare arvates mõjusid tema selgitused ebaveenvalt ja sellest pressikonverentsist sai alguse Sauli reitingu langus, mis viis tema tagandamiseni.[13]
22. aprillil 1987 kirjutasid Bruno Saul ja mineraalväetiste tootmise ministri asetäitja alla protokollile, mis peatas kaevanduse rajamise Toolsesse.[14] See olevat aga toimunud vaid seetõttu, et Rakvere ja Kabala ümbruses olid suuremad fosforiidivarud ja protestid otsuse tegemisele otsest mõju ei avaldanud.[10][15]
Juunis 1987 jättis Eesti NSV Ministrite Nõukogu kooskõlastamata Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu ettepaneku fosforiidimaardlate kasutuselevõtuks Eestis.[14] Lõplikult langes fosforiidiküsimus päevakorrast Ministrite Nõukogu 18. septembri otsusega, millega tehti Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogule ettepanek lükata fosforiidikaevandamise küsimusega tegelemine uude aastatuhandesse.[10]
Oletatavad tagajärjed muuda
Fosforiidikaevanduste tõttu oleksid tugevasti kannatada saanud nii Virumaa looduskooslused kui ka üldine maastik, samuti oleks kaevanduste ehitamine ja töökorras hoidmine sisse toonud arvukalt võõrtööjõudu, mis oleks võinud tekitada tollal veel Eesti NSV rahvastikustruktuuris suuri muutusi.
Hilisemad kaevandamisplaanid muuda
Alates 1996. aastast on Eesti fosforiidivarud loetud passiivseteks ja nende kasutuselevõtt keskkonnaohtlikuks ja majanduslikult ebaotstarbekaks.[10] Sellegipoolest on aeg-ajalt fosforiidikaevandamise küsimus uuesti päevakorda kerkinud.[16][17][18]
Viited muuda
- ↑ Laar, Ott, Endre, lk 150.
- ↑ Aare, lk 35.
- ↑ 3,0 3,1 Made, lk 23.
- ↑ 4,0 4,1 Olev Liivik. Fosforiidisõda Estonicas.
- ↑ Laar, Ott, Endre, lk 151–152.
- ↑ Aare, lk 81.
- ↑ Aare, lk 82.
- ↑ Aare, lk 90–92.
- ↑ Laar, Ott, Endre, lk 153.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 Ardo Kaljuvee. Fosforiidisõda päästis Kirde-Eesti looduse pöördumatust hävingust epl.delfi.ee, 26. mai 2007.
- ↑ Laar, Ott, Endre, lk 165.
- ↑ Marika Mägi. Kodanikuallumatuse sünd Eesti NSVs Sirp, 29. september 2017.
- ↑ Laar, Ott, Endre, lk 155.
- ↑ 14,0 14,1 Made, lk 24.
- ↑ Rein Raudsep. Kümme aastat fosforiidisõjast loodusajakiri.ee.
- ↑ Erik Puura. Eesti ei vaja uut fosforiidisõda Sirp, 11. aprill 2014.
- ↑ Andrus Karnau. VKG tahab hakata fosforiiti kaevandama Postimees, 30. august 2011.
- ↑ Liina Reinsaar. Kohalike elanike käsitlused Viru Keemia Grupi fosforiidiuuringute kohta bakalaureusetöö, Tartu 2013.
Kirjandus muuda
- Juhan Aare. Fosforiidisõda 1971–1989. Tallinn 1999
- Mart Laar, Urmas Ott, Sirje Endre. Teine Eesti: Eesti iseseisvuse taassünd 1986–1991. 2. tr. Tallinn 2000
- Tiit Made. Eestlaste vabanemise tee 1985–1994. Tallinn 2015