Finantskriis
Finantskriis ehk rahanduskriis on olukord, milles [1]
- raha nõudluse-pakkumise vahekord on paigast ära ja turutehingute teostamine on raskendatud või muutunud võimatuks;
- raha kasutajad pole valmis seda enam maksevahendina tunnistama usalduse kaotuse tõttu.
Raha nõudluse-pakkumise vahekorda rikutakse, kui Keskpank – iseseisvalt või valitsuse survel – hakkab kontrollimatult emiteerima sularaha või keskpanga digiraha ning seda kopteriraha põhimõttel välja jagama, kommertspankadele laenama või nendelt võlakirju kokku ostma (nn kvantitatiivse lõdvendamise poliitika raames). Raha nõudluse-pakkumise vahekorda rikuvad ka kommertspangad, kui nad väljastavad suurel määral krediiti (tänapäeval on see muutunud eriti lihtsaks tänu panga enda digiraha emissioonile) ja seda tagasi nõudes vähendavad turu likviidsust (vt võlaraha). Rahanduskriis võib tekkida ka panganduskriisi järelmina.
Totaalne rahanduskriis tekib siis, kui turuosalised keelduvad ametlikult käibiva raha (valuuta) vastuvõtmisest. Selline olukord tekib reeglina hüperinflatsiooni järelmina olukorras, kus käibel oleva raha hulk ületab kordades saadaolevate kaupade ja teenuste koguväärtuse.
Finantskriisi olukorras kaotavad finantsvarad suure osa oma nominaalväärtusest. 19. ja 20. sajandi alguses olid paljud finantskriisid seotud pangajooksudega või olid põhjustatud üldisest majanduslangusest. Finantskriisina võidakse käsitleda ka börsikrahhe, finantsmullide lõhkemist, rahakriise või riigi maksejõuetust.[2][3] Finantskriisid vähendavad otseselt ainult teoreetilist rikkust ja ei mõjuta tingimata reaalmajandust. Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel toimus aastatel 1970–2010 maailmas 208 finantskriisi, mis tähendab et keskmiselt oli igal aastal kümnel riigil probleeme oma rahasüsteemiga!
Finantskriisiga kaasneb üleriigiline majanduslangus, mis omakorda toob ettevõtetele kaasa negatiivseid majandustulemusi. Näiteks kannavad eksportivad ettevõtted valuutakursi muutumise tõttu kahjumit, mis omakorda mõjub negatiivselt kogu ettevõtte jõudlusele.[4] Tegelikult on finantskriis hoopis majanduslanguse tagajärg, mitte aga selle põhjustaja. Kuigi esialgne krahh saab alguse just finantssektorist, siis kriisi käigus on suurem rõhk just teistel majandussektoritel.[5]
Finantskriisil on kaks peamist põhjust.
- Juhuse tahtel võtab suur osa hoiustajatest korraga oma raha pangast välja. Selle tagajärjel ei suuda hoiustajad enam ratsionaalselt mõelda, tekivad paanikaolukorrad, mistõttu satub pank raskustesse.
- Finantskriis on majandustsükli loomulik osa. Allakäik majanduses põhjustab pankade vara vähenemist ja pangad ei suuda endale võetud kohustusi enam täita. Siiski ei ole finantskriisid täiesti juhuslikud majandussündmused, vaid need tulenevad hoiustajate infoteadlikkusest ja ohutundest. Piisava koguse negatiivse informatsiooni korral tunnevad hoiustajad, et nende vara on ohus, ning see suunabki neid raha hulgi pangast välja võtma.[6]
Finantskriisi käigus tekib eri finantssektorites krahhiolukord.
- Panganduskriis on selline olukord, kus ettevõtete ja eraisikute võlakohustused kasvavad suureks ning laenude tagasimaksmisega satutakse rahalistesse raskustesse. Selle tagajärjel langevad kinnisvara ja väärpaberite hinnad, laenuintressimäärad tõusevad mitu korda ja kapitalivood aeglustuvad.
- Kinnisvaramullide puhul on tegemist olukorraga, kus varade hind kasvab kõrgemaks, kui on nende oodatava tulu nüüdisväärtus. Sellega kaasneb mulli lõhkemise oht, mille korral kinnisvara hinnad kukuvad järsult ja turuosaliste hulk väheneb.
- Valuutakriis kujutab endast olukorda, kus fikseeritud valuutakursiga riik on sunnitud devalveerima oma riigivaluutat. Selle tagajärjel ei pruugi riik olla võimeline maksma tagasi endale võetud finantskohustusi, mis omakorda põhjustab riigi maksevõimetust.[7]
Finantskriisi lahendamiseks pakub riik koos keskpangaga likviidsuse ja kapitalituge. Eraldi tehakse seda vaid siis, kui erasektoris leitud lahendused ei ole viljakad või piisavalt tõhusad. Esmase kahju kriisidest kannavad finantsraskustes krediidiasutuse omanikud, juhatus ja nõukogu. Eestis lahendavad finantskriise Eesti Pank, Rahandusministeerium ja Finantsinspektsioon.[8]
Paljud majandusteadlased on välja pakkunud teooriaid finantskriiside tekkimise ja vältimise kohta. Nende vältimise meetodite osas puudub aga konsensus, mistõttu ei õnnestu finantskriise alati vältida. Mitte ükski kriis ei ole aga kaugelt äratuntav.
Näiteid muuda
Suur depressioon muuda
Pikemalt artiklis Ülemaailmne majanduskriis
Tänapäevaks on peaaegu iga riik läbinud kergemaid või raskemaid finantskriise, kuid üks esimesi suuri üleilmseid kriise oli 1930. aastate suur depressioon. Üleilmne majanduslangus sai alguse 1929. aasta oktoobris, kui New Yorgi börsi tabas aktsiasurve ja selle tagajärjel langes börsiindeks ühe päevaga 11,7%.
Suur depressioon tõi endaga kaasa väheneva nõudluse ja seeläbi hindade järsu languse turul. Selle tagajärjel vähenes eksport, suurendades tööpuudust, vähendades ostuvõimet ja alandades inimeste elatustaset märgatavalt. USA sisemajanduse koguprodukt (SKP) langes ligi poole võrra, mistõttu jäi endise 3% asemel nüüdseks töötuks juba veerand (25%) USA elanikkonda. Ka Eesti majandus kannatas pikalt suure depressiooni laastava mõju all, kuid 1932. aastast oli suurem kriis kogu maailmas seljatatud ning majandus oli taas tõusuteel.[9]
Suure depressiooni üheks peamiseks põhjuseks loetakse sellele eelnenud perioodil liiga suure vaba raha hulga olemasolu. Pangast võeti välja palju raha, mis aga vähendas vaba raha hulka turul.[7]
Kriis aastatel 2007–2009 muuda
- Pikemalt artiklites 2007.–2008. aasta finantskriis ja Suur majandussurutis
Pärast suurt depressiooni oli majanduses pigem rahulik, ilma suuremate kõikumisteta ajastu, mis kestis kogu maailma tabanud järgmise suure kriisini. 2007. aastal alguse saanud ja põhiliselt maailma majandust 2008. aastal laastanud üleilmne finantskriis on ajaloolises plaanis suure depressiooni järel kõige rohkem kahju teinud sündmus nii USA kui ka kogu maailma majanduses, mõjudes Euroopale laastavamalt kui USA-le.[10]
2008. aasta kriisi põhjused sarnanevad olulisel määral suure depressiooni peamise põhjusega. Nimelt oli kriisile eelnenud perioodil raha ringlus turul väga suur. Seda põhjustasid väga madalad intressimäärad ja välisinvestorite suur huvi. Lisaks seostatakse 2007.–2009. aasta kriisi ka hüpoteekpettustega, mille korral petsid hüpoteekide koostajad laenuvõtjaid laenutingimuste ja toetuse osas. Koostajad teadsid, et müüdavad laenud olid puudujäägis. Pangad, kes need hüpoteegid väärtpaberitesse pakendasid, hindasid valesti hüpoteeklaenude kvaliteeti ja hoolsuskohustuse ulatust.[11]
Eesti muuda
Eesti kui väikese majandusega riigil möödus 2007.–2009. aasta kriis võrdlemisi lihtsalt, kuna Eestis tegutsevad kommertspangad on enamasti Skandinaavia pangasüsteemide tütarettevõtted ning seeläbi on Eesti finantsturg tugevalt seotud Skandinaavia finantsturuga. Seetõttu Eestis klassikalises mõistes finantskriisi aastatel 2007–2009 ei esinenudki. Eesti olukorda võib pigem iseloomustada üldise majanduslangusega ning meil tegutsevaid kommertspankasid puudutas kriis vaid kinnisvaraturu muutuste kaudu, sest kinnisvara kui laenude tagatisvara väärtus oli märkimisväärselt vähenenud ja selleks, et vältida suuremaid kahjusid, enam uusi laene ei väljastatud.[6]
Eestini jõudis kriis 2008. aasta teises pooles, kui sisemajanduse kogutoodangu (SKT) kasvutempo kvartalis langes juba kaks kvartalit järjest. Taas tõusuteele saadi 2009. aasta neljandas kvartalis, kuid veel ka 2010. aasta esimeses kvartalis oli sisemajanduse kogutoodangus (SKT) miinuskasv.[12]
Peale selle sajandi majanduskriisi saab Eestiga seostada ka möödunud sajandil üle elatud pangakriise. Esimene pangakriis, mida nimetatakse ka panganduse siirdekriisiks, leidis aset 1992. aasta novembris sularahapõhises majanduses, kus rahandussüsteemi peamine ülesanne oli maksete vahendamine. Selle tagajärjel kukkus raha pakkumine 40%. 1992. aasta kriisis said kannatada kolm suuremat panka: Tartu Kommertspank, Balti Ühispank ja Põhja-Eesti Aktsiapank, ning kaheksa väiksemat panka, kes kõik muutusid maksejõuetuks. Kriisi lõppedes läks Tartu Kommertspank pankrotti. Teiste suuremate pankade päästmiseks ühinesid Balti Ühispank ja Põhja-Eesti Aktsiapank. Pärast ühinemist hakati kandma uut nime – Põhja-Eesti Pank.
Teine ajalooliselt suur panganduskriis leidis aset 1990. aastate lõpus. Seda kriisi peetakse pigem väikepankade kriisiks, kuna suuremad pangad olid ühinenud välismaiste pankadega. Väiksematel pankadel ei olnud enam seetõttu süsteemset rolli ja nende vajadus eksisteerida kadus.[13]
Liigid muuda
Panganduskriisid muuda
- Pikemalt artiklis Pangajooks
Pangajooksuks nimetatakse olukorda, kui ootamatult palju hoiustajaid võtab korraga pangast raha välja. Kuna pangad laenavad enamiku hoiustatud rahast välja, on neil raske kõigile hoiustajatele raha välja maksta. Selline olukord muudab panga maksejõuetuks ja hoiustajad võivad oma varadest ilma jääda. Pangajooksude korral võetakse raha tihti välja kõikidest pankadest korraga.[14]
Rahakriis muuda
Rahakriisi kohta pole laialt levinud definitsiooni. Tavaliselt peetakse selle all silmas olukorda, kus rahaturu osalised eeldavad, et raha väärtus kukub kiirelt, ja toovad rahavahetusega kaasa väärtuse veel kiirema kukkumise.
Spekulatiivne mull muuda
Spekulatiivne mull tekib siis, kui mõne varaklassi hind on püsivalt ülehinnatud.[15] Üks mullide tekkele kaasa aitav tegur on ostjad, kes ostavad vara ainult kõrgema hinnaga edasimüügi peale mõeldes, kaalumata vara toodetavat reaalset tulu. Mullidel on oht lõhkeda: kui paljud vara omanikud üritavad korraga müüa, kukub hind kiirelt. Kuna on raske hinnata, kas vara on hinnatud reaalselt, on ka mulle raske usaldusväärselt avastada.[16]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ "Financial crisis definition". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. mai 2017. Vaadatud 3. mail 2017.
- ↑ Charles P. Kindleberger and Robert Aliber (2005), Manias, Panics, and Crashes: A History of Financial Crises, 5th ed. Wiley, ISBN 0-471-46714-6.
- ↑ Luc Laeven and Fabian Valencia (2008), 'Systemic banking crises: a new database'. International Monetary Fund Working Paper 08/224.
- ↑ Yu, S., Lee, N. Financial Crisis, Politically Connected CEOs, and the Performance of State-Owned Enterprises: Evidence from Korea – Emerging Markets Finance and Trade, 2016, Vol. 52, No. 9, pp. 2087–2099.
- ↑ Friedman, M., Friedman, R. Valikuvabadus. Tallinn, Olion, 1992, 279 lk.
- ↑ 6,0 6,1 Kiveste, L. Kinnisvarakriisi põhjustanud tegurid ja seos majanduskriisiga – TÜ digiarhiiv, bakalaureusetöö, 2015.
- ↑ 7,0 7,1 Taim, A. Majanduskriiside põhjuste kirjeldav – võrdlev analüüs viie majanduskriisi näitel – TÜ digiarhiiv, bakalaureusetöö, 2012.
- ↑ Koostöö kokkulepe kriiside haldamiseks, 2006.
- ↑ "Stern, K. Suur depressioon Eestis – Estonica entsüklopeedia, 2010". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. mai 2018. Vaadatud 3. mail 2017.
- ↑ Sekmen, T., Hatipoğlu, M. Financial Crises and Stock Market Behaviors in Emerging Markets – IUP Journal of Applied Finance, 2016, Vol. 22, No. 4, pp. 5 – 26
- ↑ Fligsteina, N., Roehrkasse, A.F. The Causes of Fraud in the Financial Crisis of 2007 to 2009: Evidence from the Mortgage-Backed Securities Industry – American Sociological Review, 2016, Vol.8, No. 41, pp. 617–643.
- ↑ Laus, L. Arrak: majanduskriis lõppes Eestis juba tunamullu – Postimees, 2011. [1]
- ↑ Pikk üleminek: Eesti valuutakomitee 1992 – 2010. Tallinn, Eesti Pank, 2014, lk 61–63.
- ↑ Fratianni, M. and Marchionne, F. 2009. The Role of Banks in the Subprime Financial Crisis available on SSRN: http://papers.ssrn.com/sol3/papers.cfm?abstract_id=1383473.
- ↑ Markus Brunnermeier (2008), 'Bubbles', in The New Palgrave Dictionary of Economics, 2nd ed.
- ↑ Peter Garber (2001), Famous First Bubbles: The Fundamentals of Early Manias. MIT Press, ISBN 0-262-57153-6.