Filippus

Filippus oli üks Jeesuse kaheteistkümnest apostlist.

El Greco on kujutanud Püha Filippust

Hilisem kristlik traditsioon on kirjeldanud Filippust apostlina, kes kuulutas kristlust Kreekas, Süürias ja Früügias. Ta suri märtrina Hierapolise linnas, kus ta löödi risti. Katoliku kirikus oli traditsiooniliselt Püha Filippuse päev 1. mail, 1955. aastal viidi püha üle 11. maile.

Meie aastatuhande esimestel sajanditel omistati talle hulk gnostilisi tekste, millest kuulsaim on Filippuse evangeelium.

Uues Testamendis

Johannese evangeelium kirjeldab Filippuse kutsumist Kristuse jüngriks (Jh. 1:43). Filippust kirjeldatakse olevat pärit Betsaida linnast, ta on koos Andrease ja Siimon Peetrusega, kes on samast linnast pärit.

Neljast evangeeliumist mainitakse Filippust kõige enam Johannese evangeeliumis. Jh. 12: 20-36 mainitakse teda suhtlemas kreeka keelt rääkivate juutidega, kes tahavad Jeesust näha. Jh 14:8-11, viimse õhtusöömaaja ajal ütleb ta veel ühe lause: "Issand, näita meile Isa, ja me jääme rahule!", mille peale õpetab Jeesus Isa ja Poja ühtsusest.

Kui loendatakse apostleid, siis Filippust on piiblis alati mainitud viiendana.

Kristlik traditsioon

Kristlikke lugusid Filippuse elust ja kuulutusest võib leida Uue Testamendi järgsetest mittekanoonilistest kristlikest kirjutistest. Üks usaldusväärsemaid lõike temast tuleb Aleksandria Kleemensilt, kes mainib, et Filippus oli abielus, tal olid lapsed ja üks tema tütardest oli abielus. Ülejäänud legendaarse materjali tõeväärtus on kaheldav, eriti kuna paljud kirjanikud on segi ajanud apostel Filippuse evangelist Filippusega, keda mainitakse Apostlite tegude 6. peatükis. Eusebius näiteks on seda teinud, koostades selle põhjal üsnagi ebaõige eluloo Filippusest.

Hilisemaid lugusid Filippuse elust võib leida ka anonüümsest teosest "Filippuse teod", 1974. aastal avastatud tekstist, mis on vist kirjutatud Eusebiuse kaasajal. Selles mittekanoonilises raamatus räägitakse Filippuse õpetusest ja imetegudest. Pärast Jeesuse ülestõusmist olevat Filippus saadetud oma õe Mariamme ja Bartolomeusega Kreekasse, Früügiasse ja Süüriasse rõõmusõnumit kuulutama. Tekst räägib ka Filippuse märtrisurmast Hierapolise linnas. Filippus pööras ristiusku Hieropolise prokonsuli naise. See ajas prokonsuli vihaseks ning ta lasi Filippust, Bartolomeust ja Mariammet piinata. Filippus ja Bartolomeus löödi seejärel tagurpidi risti. Filippus pidas ristil jutluse, mille tulemusena võeti Bartolomeus ristilt maha, aga Filippus nõudis, et teda ei vabastataks, ning suri märtrina.