Filipp Filippovitš Vigel (vene keeles Филипп Филиппович Вигель; 23. november (vana kalendri järgi 12. november) 1786 Simbuhhino1. aprill (vana kalendri järgi 20. märts) 1856 Moskva) oli Venemaa riigiametnik ja memuarist, Aleksandr Puškini sõber ning mõttekaaslane.

Filipp Vigel

Ajaloo ja kirjanduse seisukohalt omavad suurt väärtust Vigeli memuaarid pealkirja all "Märkmed" ("Записки"), mis ilmusid esimest korda trükis ajakirja Russkii Vestnik (Русский вестник) veergudel aastatel 18641865. Memuaarides on kirjeldatud põhjalikult 19. sajandi esimese poole Venemaa eluolu, kombeid ja väärtusi ning kajastatud tolleaegsete silmapaistvate isikute elu.

Elulugu muuda

Päritolu muuda

Ema poolt põlvnes Filipp Vigel Lebedevide aadlisuguvõsast, isapoolsed juured ei ole aga lõpuni selged. Arvanud ennast algselt rootslaseks, selgus Vigelile oma päritolu uurides, et pigem põlvneb ta kas eestlastest või soomlastest. Tema isapoolne vanaisa teenis Rootsi armees ja langes venelaste kätte vangi Poltava lahingus. Asunud Vene keisri teenistusse, suri ta 1764. aastal.

Filipp Vigeli isa, samuti Filipp, sündis 1740. aastal ja teenis kadetikorpuses, jõudes Jelizaveta Petrovna valitsusaja lõpuks lipniku auastmeni. Ta pälvinud Peeter III soosingu: viimase kuuekuulise valitsusaja kestel ülendati teda kolmel korral – esmalt nooremleitnandiks, seejärel leitnandiks ja kaptenleitnandiks. Talle oleks antud ka tiibadjutandi aukraad, kuid Peeter III kukutamine ja Katariina II tõus troonile viis Filipp Vigel vanema hoopis trellide taha. Peatselt ta küll vabastati ja lubati 1764 ka armeesse tagasi majori auastmes. Tema sõjaväeline karjäär jätkus kindralstaabis ja Narva polgus.

Lapsepõlv ja noorukiiga muuda

Filipp Vigel sündis tänase Penza oblasti territooriumil Simbuhhino külas perekonna valdustes. Juba tema varases nooruses kolis perekond Kiievisse, kuhu Filipp Vigel vanem saadeti linna ülemkomandandiks. Algul õpetas poissi sunnismaine talupoeg Aleksandr Nikitin, seitsmeaastase poisi kasvatamine läks aga üle sakslasest koduõpetajale Christian Muthile. Kui Filippi õde Natalja abiellus jaanuaris 1798 Moskva sõjaväelise kuberneri krahv Ivan Saltõkoviga ja kolis elama Moskvasse, otsustati suurlinnaga tutvuma saata ka väike Filipp. Moskvas pandi Vigel õppima prantsuse pansionaati, kus õpetati nii poisse kui ka tüdrukuid. Süveneva koduigatsuse tõttu suundus ta peatselt tagasi Kiievisse, kus tema kasvatamise võttis enda peale ema sõbranna vürstinna Golitsõna. Vürstinna juures töötas kümmekond koduõpetajat, kes õpetasid nii Golitsõnite lapsi kui ka siis noort Filippi. Üks tuntumaid isikuid nende õpetajate seas oli valmimeister Ivan Krõlov. Olles veetnud Golitsõnite majas Kiievi lähistel umbes kümme kuud, saadeti Vigel koos Mihhail Golitsõniga taas Moskvasse.

Veebruaris 1800 suundus Filipp Vigel Moskvast Peterburi, asudes elama oma vanema venna Paveli juurde. Peterburis külastas ta ka esimest korda elus teatrit, kusjuures eriti sügava mulje jättis talle ooper. Pärast viit kuud Venemaa pealinnas said vennad isalt käsu Moskvasse tagasi pöörduda ja juulis 1800 nad ka seda tegid. Filipp oleks pidanud alustama teenistust kürassiiripolgus, kuid et see teenistus leiti talle sobimatu olevat, sai temast õpilane Väliskolleegiumi arhiivis. Ta tõlkis ka dokumente prantsuse keelest vene keelde. Vaba aega veetis ta teatris, raamatuid lugedes ja balle külastades.

1802. aasta augusti lõpus lahkus Filipp Vigel koos oma vanema venna Paveliga Moskvast ning jõudis sama aasta septembris Peterburi, kus alustas teenistust riigiametnikuna.

Riigiteenistus muuda

Kohe Peterburi saabumise järel ei õnnestunud Vigelil tööd leida, kuid 1803. aastal sai temast ametnik siseasjade ministeeriumis. Esimestel aastatel maksti talle küll palka, kuid reaalselt oli tööd teha vähe, sest ministeerium ja selle struktuur olid alles loomisel. Nii reisis ta jätkuvalt üsna palju, külastades tihti Penzat ja Moskvat. Peatselt hakkas Vigelit vaevama aga rahapuudus.

Just rahapuuduse tõttu avaldas Vigel soovi osaleda suvel 1805 Hiina poole teele asunud diplomaatilise saatkonna töös. Erakorralise ja täievolilise suursaadikuna juhtis seda saatkonda krahv Juri Golovkin. Teekond kestis mitu kuud, pikem peatus tehti juulis Kaasanis. Saatkonna tegevus aga ebaõnnestus, Pekingisse neid ei lubatud ja nad pidasid vaid vähesel määral läbirääkimisi Hiina esindajatega Maimatšenis (Altanbulagis). Tagasiteed Peterburi alustati detsembris 1805. Golovkin, Vigel ja teised diplomaadid jõudsid pealinna tagasi märtsis 1806, olles teel olnud umbes kümme kuud.

Tagasipöördumise järel jätkas Vigel tööd siseasjade ministeeriumis Mihhail Speranski ja Viktor Kotšubei alluvuses. Kiiret karjääri tal teha ei õnnestunud ja suures osas süüdistas ta selles just suure reformaatorina tuntuks saanud riiginõunik Speranskit. 1808. aastal osales ta Tsarskoje Selo lütseumi avamisel, kus tutvus ka Puškiniga. Vigeli tööst ministeeriumis on võrdlemisi vähe teada, sest oma memuaarides ta sellel ei peatu. Eriti olulist rolli tal seal täita ei tulnud. Hiljem oli ta tegev ka rahandusministeeriumis ja Peterburi arhitektuurikomitees. 1818. aastal parandas ta kolm ja pool kuud Pariisis tervist.

Filipp Vigel liitus millalgi pärast 1808. aastat vabamüürlastega. Memuaaride kohaselt kuulus ta Peterburi prantsuse looži Amis du Nord.

Vigeli karjäär sai hoo sisse 1820. aastatel. 1823. aastal sai temast Bessaraabia asehalduri kantseleiülem, juba aasta hiljem aga Bessaraabia asekuberner. Sellel ametikohal oli ta aastatel 18241826. Bessaraabias kasvas tema senine tutvus Puškiniga üle sõpruseks ja sai alguse nende kirjavahetus. Seejärel teenis Vigel 1828. aasta lõpuni Kertši linnapeana ja suundus siis tagasi Peterburi, kus oli 18291840 usuasjade ministeeriumi välismaiste usutunnistuste direktor.

Riigiteenistusest läks Filipp Vigel erru aastal 1840, elas seejärel vaheldumisi Peterburis ja Moskvas ning pühendus oma memuaaride kirjutamisele. Ta suri 20. märtsil (1. aprillil) 1856 Moskvas.

Kirjanduslik tegevus muuda

Filipp Vigeli aktiivne osalus kirjanduselus sai alguse 1815. aastal, kui asutati kirjanduslik rühmitus Arzamass ("Aрзамас"). Selle ridadesse kuulusid nii silmapaistvad kirjandustegelased (näiteks Aleksandr Puškin ja Vassili Žukovski) kui ka kirjandushuvilised poliitikud, ametnikud ja teadlased (lisaks Vigelile näiteks Sergei Uvarov ja Dmitri Bludov). Rühmitus tegutses kolm aastat ja pidas regulaarseid kogunemisi igal neljapäeval. Vigel kuulus rühmitusse eelkõige hea kirjandusetundja ning teatrikriitikuna. Tema hüüdnimeks oli seal Ibykose kurg (Ивиков журавль).

Vigeli eluajal teda trükis ei avaldatud ja ajalukku on ta läinud eelkõige postuumselt ilmunud memuaaride kogumikuga "Märkmed" ("Записки"). Memuaaride kirjutamist alustas ta pärast lahkumist riigiteenistusest 1840. aastal ja need hõlmavad Venemaa ajalugu 18. sajandi algusest 19. sajandi keskpaigani. Põhitähelepanu on koondunud sündmustele, mis leidsid aset Vigeli enda eluajal, ja tema kaasaegsetele, kuid ajaloolist ning kultuurilist tausta vahendab ta tagasiulatuvalt Peeter I aegadesse. Oma memuaarides üritab ta kajastada kõiki ühiskonnaelu tahke, pöörates erilist tähelepanu poliitikale, kultuurielule ja Venemaa eri piirkondade eluolule. Kultuurilistes kirjeldustes domineerivad ülevaated Peterburi ja Moskva teatrielust. Isikliku elu ja tegevuse on Vigel jätnud memuaarides tagaplaanile, puudutades seda vaid seoses ühiskonnategelastega, kellega elu ja töö teda kokku viisid, ning seoses paikadega, kuhu ta sattus.

"Märkmed" ilmus ajakirja Russki Vestnik (Русский Вестник) veergudel aastatel 18641865, esimene täielik väljaanne ilmus aga seitsmes osas aastatel 18911893 raamatusarjas "Russki Arhiv" ("Русский Архив"). Hiljem on Vigeli memuaarid ilmunud kaheköitelise väljaandena 1928. aastal Moskva kirjastuses Krug (Круг) ja 2003. aastal Moskva kirjastuses Zahharov (Захаров).

Isiklikku muuda

Filipp Vigeli isiklikust elust ei ole palju kirjutatud, sest tema homoseksuaalsus oli laialdaselt teada juba tema kaasajal ja reeglina on üritatud sellest teemast mööda vaadata. Võimalik, et ajastu hukkamõistvast suhtumisest omasooarmastusse on tingitud ka tema isikliku elu väga pealiskaudne käsitlus tema memuaarides.

Üheks usaldusväärseks isikuks, kes Vigeli homoseksuaalsusele viitab, on tema sõber Puškin. Viimane on Vigelile pühendanud 1823. aastal kirjutatud luuletuse "Neetud linn Kišinjov" ("Проклятый город Кишинёв!"). Luuletuses võrdleb ta Chişinăud ehk Kišinjovi, kus Vigel sel ajal elas ja töötas, Soodomaga. Teos lõpeb sõnadega: "Тебе служить я буду рад – // Стихами, прозой, всей душою, // Но, Вигель, пощади мой зад!". Hiljem on Puškin oma päevikus kirjutanud: "Eile oli ta [Vigel] minu juures – mulle meeldib tema jutt – ta on tähelepanelik ja asjalik, kuid lõpetab alati mõtetega sodoomiast."

Kirjandus muuda

  • Вигель, Филипп. Записки. Москва: Захаров, 2000. ISBN 5-8159-0092-3
  • Долгова, Наталья. Альтернативный Пушкин. // Новая Газета : Рязанский выпуск, 20.08.2002.
  • Кирсанов, Владимир. 69. Русские геи, лесбиянки, бисексуалы и транссексуалы. Москва: Ганимед, 2005. ISBN 5-902333-04-0

Välislingid muuda