Vikipeedia

Fiat-raha

Fiat-valuuta on maksevahend (esindusraha), millel puudub oma- või tegelik väärtus. Mõiste "fiat" pärineb ladina keelest ja tähendab „laske seda teha“, kuid tänapäeval on see omandanud tähenduse "Nii on!", s.t paberraha väärtust märgib number, mis sellele on trükitud.[1]

1905. aasta kullatagatisega dollar, mis ei olnud fiat-valuuta.

Erinevalt kauprahast (teravili, loomad, oravanahad jms), millel on tarbimisväärtus ja väärismetallidega (hõbe või kuld) tagatud esindusrahast, pole paber- või virtuaalrahal oma kasutusväärtust.

Territoriaalriigi valitsus kuulutab fiat-raha seaduslikuks maksevahendiks (riiklikuks valuutaks) ja tekitab nõudluse selle järel maksude tasumise kohustusega. Kui tegemist on paternalistliku riigikorraldusega, siis rakendab valitsus oma sunnivõimu rahamonopoli kehtestamiseks ja kuulutab selle seaduslikuks maksevahendiks. Kui tegemist on totalitaarse režiimiga, siis keelustab see kõigi teiste, alternatiivsete maksevahendite kasutamise. Globaalne võim kehtestab ennast oma valuutaga, s.t sunnib teisi riike kasutama rahvusvaheliste maksete tegemiseks vaid oma raha. Võimu allikaks ongi õigus emiteerida raha.[2]

Fiat-raha institutsionaalne rakendus lähtub panga intressi- ning riigikassa maksu- ja eelarvepoliitikast ning sellega luuakse puudusel põhinev majandusmudel. Rahapuudujääk tekib võlarahast (s.t pank nõuab laenajatelt, s.t turult tervikuna tagasi rohkem raha, kui sinna kunagi üldse välja antud on) ja valitsusvõimu teostajate võimetusest täita kõiki oma alamatele antud lubadusi. Fiat-valuuta võetakse reeglina kasutusele modernses riigis, olukorras kus enam ei jätku väärismetalle kauparaha valmistamiseks sest kaupade hulk on kasvanud nii suureks, et väärismetallidega pole enam võimalik tagada esindusraha väärtust.[3]

Fiat-valuuta on defineeritud järgmistel viisidel:

  • Raha, mille riigi keskvalitsus on kuulutanud seaduslikuks maksevahendiks.[4]
  • Riigi emiteeritud raha, mida saab vahetada teiste asjade vastu, kuid mille ostujõud ei ole fikseeritud ühegi objektiivse väärtusstandardi suhtes.[5]
  • Olemuslikult väärtusetu raha, mida kasutatakse vahetustehingutes riigi seadusandliku sunnivõimu tõttu.[6]
  • Väärtusetu asi, mida kasutatakse vahetusinstrumendina[7], nimetatakse ka usaldusisiku rahaks.[8]

Ajalugu muuda

Tagatiseta paberraha võeti esmakordselt kasutusele Hiinas 11. sajandil.

Euroopas arenes paberraha välja vekslitest, mida alates 1661. aastast hakkas väljastama Stockholms Banco vastena sinna toodud müntide eest, kuna suuremad vasest "mündid" olid liiga rasked (kuni 15 kg) kaasaskandmiseks. Samasugust praktikat hakkas rakendama ka 1609. aastal loodud Amsterdam Wisselbank. Inglise kuninga William III dekreediga 1694 loodud Bank of England anti õigus väljastada paber-rahatähti võlana (võlaraha) intressimakse kohustusega.[9]

Väärismetallist müntidelt tagatiseta fiat-rahale üleminekuprotsessis mängisid olulist rolli järgmised sündmused:

1913 – uue seaduse alusel asutati Föderaalreservi Süsteem.

1922 – Genova konverentsiga võrdsustati kulla tagatis Ameerika Ühendriikide dollari ja Suurbritannia naela tagatisega.

1929 – USA börsikrahh pani aluse kümne aasta pikkusele majandussurutise perioodile.

1930 – Rahvusvaheliste Arvelduste Panga (Bank of International Settlement, BIS) asutamine. Sellega taheti lihtsustada Versailles' rahulepinguga Saksamaale kehtestatud kompensatsiooninõudest tulenevate rahaliste ülekannete tegemise süsteemi. Tänapäeval ühendab see organisatsioon riikide keskpankasid, koordineerib rahvusvahelist rahanduspoliitikat ja riikidevaheliste maksete süsteemi arengut.  

1933 – ametisse valitud president Franklin D. Roosevelt algatas „New Deali“ programmi majandussurutise lõpetamiseks. Samal aastal andis ta välja täidesaatmisele kuuluva korralduse (nr. 6102), millega keelati riigi mandriosas kuldmüntide, kullakangide ja kuldsertifikaatide eraomand ning kohustati kõiki isikuid müüma nende omanduses oleva kulla Riigikassale hinnaga 20,67 USD/unts.

1934 – kehtestati kullareservi seadus, millega: 1) konfiskeeriti kogu Föderaalreservile kuuluv kuld ja anti see üle Riigikassale; 2) keelati lunastada dollareid kulla vastu; 3) asutati Börsi Stabiliseerimisfond, mis määras dollari väärtuse ilma Föderaalreservi osaluseta; 4) Presidendile anti õigus määrata kullale selle hind – uueks hinnaks määrati 35 USD/unts, s.t kulla hinda tõsteti 69% võrra.

 
Kulla hinna muutumine USA turul pärast Bretton Woodsi süsteemi lõpetamist

1944 – kehtestati Bretton Woodsi süsteem, millega 1) muudeti USA dollar ülemaailmseks reservvaluutaks, s.t kõikide valuutade vahetuskurss USD suhtes fikseeriti ja vaid USD sai vahetada kullaks hinnaga 35 USD/unts. Fikseeritud kurssi sai muuta kokkuleppel, kui tekkis „fundamentaalse tasakaalutuse“ olukord. 2) Asutati Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), mille ülesandeks sai koordineerida keskpankade tegevust ülemaailmse valuutakursside stabiilsuse kindlustamiseks; 3) Asutati Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (täna on see Maailmapanga allüksus), mis hakkas jagama rahalist abi majanduse II maailmasõja järgseks ülesehituseks.

1971 – Ameerika Ühendriikide president Richard Nixon tühistas Bretton Woodsi lepingu, sidus USD lahti kullatagatisest, tõstis imporditollide tariife 10% võrra ning külmutas 90 päevaks kaupade hinnad ja palgad eesmärgiga parandada riigi töötute olukorda ja teha lõpp inflatsioonikeerisele.[10]

Sellest ajast peale on peaaegu kõik maailma riigid võtnud kasutusele fiat-valuuta.

Fiat-valuuta emissioon muuda

Fiat-valuuta tekib, kui keskpank trükib erilisele paberile õigusaktidega määratud pildid, s.t loob selle mittemillestki! Seda raha väljastab keskpank väärismetalli või teise riigi valuuta vastu või laenab selle erapankadele edasilaenamiseks.

Erapangad laenavad keskpangalt saadud fiat-valuuta omakorda suurema intressi eest lõpptarbijatele. Suured erapangad, millel on palju kliente, võivad pakkuda neile ka krediiti (mis on samuti omamoodi fiat-valuuta) nii, et selleks pole tegelikku raha üldse vaja, s.t arveldused toimuvad panga halduses olevate kontode vahel arvestuslikult. Nii tekib erapankadel võimalus väljastada rohkem raha (kordistada), kui nende valduses seda tegelikult on. Ainus piiraja on see, et pank peab suutma teha reaalses rahas väljamakseid kõigile, kes oma raha tagasi nõuavad, s.t säilitama likviidsuse.

Juba Bank of Englandi asutamisel lubas kuningas panga asutamisaktiga väljastada selle asutajatel kümme korda rohkem paberraha, kui selle asutanud eraisikud kullas sisse maksid. 2008. aasta finantskriisi ajal selgus, et Lehman-Brothers Holdings Inc. oli väljastanud krediite 31 korda rohkem, kui neil oli omavahendeid. Selle panga pankrotist jäi järele 600 miljardit dollarit võlgu. Belgia Dexia pank (Belfius Bank and Insurance), mis laenas valdavalt kohalikele omavalitsustele ja riikidele, jõudis oma kapitali kordistada 60 korda, enne kui kaotas 2011. aasta majanduskriisi ajal maksevõime.

Fiat-rahaga kaasneb rahakülluse fenomen. Näiteks ületas Föderaalreservi andmetel 2019. aasta septembris Ameerika Ühendriikides väljastatud väärtpaberifondide võlakirjade, lühiajaliste ja säästuhoiuste (M2) kogumaht (15 003 miljardit dollarit) ligi neli korda käibel olevate müntide ja paberraha (M1) mahtu (3873 miljardit dollarit).[11] Baselis asuv Rahvusvaheliste Arvelduste Pank (ingl. Bank for International Settlements, BIS) on alates 1985. aastast „Punase raamatu“ nime all tuntuks saanud aruannet, milles tuuakse välja ringluses olevate pangatähtede ja müntide kogus kokku (aasta lõpu seisuga, USA dollaritesse arvestatuna) ja antud riigi elanike arvuga jagatuna (keskmine inimese kohta).[12] 2015. aasta lõpus varieerus see inimese kohta Šveitsi 9213 USA dollarist Lõuna-Aafrika 113 USA dollarini, keskmiselt 1558 dollarit. Kui sama summa jagada antud riigi SKP-ga, siis varieerus raha hulk Jaapani 19,4%-st Rootsi 1,7%-ni, sel ajal kui keskmiselt oli seda 8,9%.

Bloomberg märkis 2019 aasta jaanuaris, et maailma (ametlik) koguvõlg on kasvanud 244 triljoni (244 000 000 000 000) dollarini.[13] Maailma derivatiivide turu maht ületas samal ajal juba 600 triljoni dollari piiri.[14] Kui seda võrrelda maailma SKP-ga, mis oli CIA World Factbooki andmetel 82 triljonit (varasemates allikates miljardit) dollarit, siis ilmneb, et võlakohustused ületavad olemas olevat vara 3 korda ja tulevikutehingute maht 8 korda aastas toodetavat tulumahtu. BIS on andnud välja prognoosi, mille järgi aastaks 2040 on maailma kõigi riikide võlakoormus kokku suhtes SKP'sse vahemikus 300–600%.

Intress, inflatsioon ja likviidsuskriisid muuda

Intressi või kasviku nõudmise tava tekkis iidses Sumeris, kus laenuks anti seemneid ja loomi. Kuna mõlemad paljunevad (ühest nisuterast kasvas vanasti 5–10, tänapäeva isegi kuni 50 tera), siis tuli osa saagist anda laenu väljastajale.

 
Inflatsiooni-deflatsiooni rütm alates pangandusel põhineva rahasüsteemi tekkest Ameerika Ühendriikides

Kui keskpank ja erapangad nõuavad laenuna väljastatud raha eest intressi tasumist, siis küsivad nad turult tagasi rohkem raha, kui sinna on välja antud. Probleemid tekivad sellest, et raha ei paljune! Seega nõudes turult tagasi rohkem raha, kui sinna välja anti, tekitatakse likviidsuskriis. Kui pangad tegutsevad koordineeritult, s.t väljastavad üheaegselt palju krediiti, siis põhjustab see perioodiliselt korduvaid majandusbuume (raha üleküllus) ja likviidsuskriise. Seda väidet ilmestab suurepäraselt juuresolev pilt Ameerika Ühendriikide rahasüsteemi ajaloost.

 
Föderaalreservi bilansimahu muutumine aastatel 2004–2019

Kui riigi rahasüsteemi valitsejad tahavad piirata likviidsuskriisi mõju majandusele ja seeläbi pehmendada majanduse tsüklilisest arengust tulenevaid probleeme, siis peavad nad kogu aegraha juurde trükkima. See aga tähendab, et katteta raha hulk kasvab ning see omakorda põhjustab raha väärtuse vähenemise – inflatsiooni. Vaadates juuresolevat diagrammi näeme, et alates riikidevahelise Bretton Woodsi lepingu sõlmimisest 1944. aastal, kadus deflatsioon ning dollarite kogus rahaturul hakkas järjekindlalt kasvama ning muutus eriti kiireks pärast sama lepingu tühistamist 1971. aastal.

 
Euroopa Keskpanga bilansimahu muutumine pärast 2008. aastal alanud ülemaailmset likviidsuskriisi

Kui Ameerika Ühendriikide Föderaalreservi rahapoliitika eesmärgiks on sõnastatud tööhõive maksimeerimine, siis Euroopa Keskpanga (EKP) rahapoliitika eesmärgiks on määratletud vähemalt 2% inflatsiooni hoidmine.[15] Mõlemal juhul tähendab see, et keskpangad peavad likviidsuskriisi vältimiseks emiteerima kogu aeg raha juurde. Kuid iga-aastane 2% inflatsioon tähendab, et inimeste käes oleva või pangakontol seisva raha väärtus väheneb igal kuul 0,17% ning 50 aasta pärast on tänavu emiteeritud raha väärtus muutunud nulliks!

Fiat-valuuta emiteerimine muutus eriti suuremahuliseks 2008. aastal Ameerika Ühendriikides alanud ja seejärel ülemaailmseks kasvanud finantskriisi ajal. Kuna sellele finantskriisile panid aluse kinnisvara investeeringud ja mahhinatsioonid väärtpaberitega, siis ongi seda maailmas hakatud märkima väljendiga subprime mortgage crisis. Nimetatud kriisil oli kaks lahendit: kustutada laenudeks antud summad ulatuses, mida kunagi tagasi ei maksta või siis emiteerida fiat-valuuta nii palju juurde, et laenusid väljastanud pankade likviidsus taastuks. Nagu juuresolevalt Föderaalreservi (Ameerika Ühendriikide Keskpank) ja Euroopa Keskpanga bilansi mahtu kirjeldavatelt diagrammidelt ilmneb, valisid mõlemad keskpangad teise lahendi.

Nagu juuresolevalt diagrammilt ilmneb, on kriisieelsest 2008. aastast peale Föderaalreservi rahaemissioon kasvanud maksimaalselt 5 korda. 2019 aasta lõpu seisuga on see algupärasest ikka veel 4,5 korda suurem – s.t võlakirjade sisseostu kaudu on turule paisatud 4,5 korda rohkem raha, kui seda oli enne kriisi. Samasugune pilt ilmneb ka juuresolevalt Euroopa Keskpanga bilansimahtu kirjeldavalt diagrammilt – kriisieelse perioodiga võrreldes on fiat-valuuta kogus turul kokku kasvanud 4,5 korda. Eriti kiire katteta raha hulga kasv algas 2015. aasta märtsis, mil EKP alustas „kvantitatiivse lõdvendamise programmi“[16] mahus, mis vastaks u 250 eurole iga eurotsooni inimese kohta ühes kuus ja kuna see jätkus ka 2019. aastal, siis on nüüdseks emiteeritud juba iga inimese kohta vähemalt 12 000 eurot. Ja seda olukorras, kus tootmine ei ole ületanud veel kriisieelset mahtu. Kogu nimetatud raha laenati erapankadele intressivabalt, kuid kuna erapangad laenavad selle välja intressi eest, siis võib arvata, et järgmise rahanduskriisi mastaap ületab vastavalt eelmise kriisi oma mitmekordselt.

Vastavaid näiteid olukordadest, kus riikide keskpangad on hakanud raha kontrollimatult emiteerima võib tuua nii ajaloost kui ka tänapäevast. Euroopa ajaloost on tuntuimad näited fiat-valuuta odavnemisest Weimari Vabariigi hüperinflatsioon 1923. aastal ning pärast II maailmasõda Ungari forinti väärtuse sulamisest. Viimaste aastakümnete tuntuim näide on Zimbabwe dollari väärtuse vähenemisest pärast riigi iseseisvumist ning selle hüperinflatsioonist aastatel 2000–2008 ning Venezuela boliivari väärtuse kadumine.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Goldberg, Dror (2005). "Famous Myths of "Fiat Money"". Journal of Money, Credit and Banking. 37 (5): 957–967. doi:10.1353/mcb.2005.0052.
  2. ↑ Marcus M. Dapp; Dirk Helbing; Stefan Klauser. Finance 4.0—Towards a Socio-Ecological Finance System. A Participatory Framework to Promote Sustainability. Springer. 2021. ISBN 978-3-030-71399-7. p 7-10
  3. ↑ Walsh, Carl E. (2003). Monetary Theory and Policy. The MIT Press. ISBN 978-0-262-23231-9. https://archive.org/details/monetarytheorypo0000wals
  4. ↑ Montgomery Rollins (1917). Money and Investments. George Routledge & Sons. ISBN 9781358416323. Archived from the original on December 27, 2016. Fiat Money. Money which a government declares shall be accepted as legal tender at its face value; https://books.google.com/?id=GqRlvgAACAAJ&dq=Money+and+Investments+Montgomery+Rollins
  5. ↑ John Maynard Keynes (1965) [1930]. "1. The Classification of Money". A Treatise on Money. 1. Macmillan & Co Ltd. p. 7. Fiat Money is Representative (or token) Money (i.e something the intrinsic value of the material substance of which is divorced from its monetary face value) – now generally made of paper except in the case of small denominations – which is created and issued by the State, but is not convertible by law into anything other than itself, and has no fixed value in terms of an objective standard.
  6. ↑ N. Gregory Mankiw (2014). Principles of Economics. p. 220. ISBN 978-1-285-16592-9. fiat money: money without intrinsic value that is used as money because of government decree“. https://books.google.com/books?id=3ubKAgAAQBAJ&pg=PA220
  7. ↑ Blume, Lawrence E; (Firm), Palgrave Macmillan; Durlauf, Steven N (2019). The new Palgrave dictionary of economics. Palgrave Macmillan (Firm), (Living Reference Work ed.). United Kingdom. ISBN 9781349951215. OCLC 968345651. https://www.worldcat.org/oclc/968345651
  8. ↑ "The Four Different Types of Money - Quickonomics". Quickonomics. September 17, 2016. Archived from the original on February 13, 2018. Retrieved February 12, 2018. https://quickonomics.com/different-types-of-money/
  9. ↑ Nichols, Glenn O. (1971). "English Government Borrowing, 1660-1688". Journal of British Studies. 10 (2): 83–104.
  10. ↑ Dapp, Marcus, Helbing, Dirk. Finance 4.0 – Towards a Socio-Ecological Finance System. Springer. 2021. ISBN 978-3-030-71399-7. p 6.
  11. ↑ https://www.federalreserve.gov/RELEASES/h6/current/default.htm#t2tg1link
  12. ↑ "BIS – Red Book: CPMI countries". www.bis.org. http://www.bis.org/list/cpmi/tid_57/
  13. ↑ https://www.bloomberg.com/news/articles/2019-01-15/global-debt-of-244-trillion-nears-record-despite-faster-growth
  14. ↑ https://www.marketwatch.com/story/this-is-how-much-money-exists-in-the-entire-world-in-one-chart-2015-12-18
  15. ↑ ECB homepage, Monetary Policy. 13.10.2019. https://www.ecb.europa.eu/mopo/html/index.en.html
  16. ↑ http://www.europarl.europa.eu/news/et/headlines/eu-affairs/20150320STO36308/kvantitatiivne-lodvendamine-mida-soovib-ekp-sellega-saavutada

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Fiat-raha&oldid=6061579"