Ewald Hering

Karl Ewald Konstantin Hering (5. august 1834 – 26. jaanuar 1918) oli saksa füsioloog, kes uuris värvitaju ja ruumitaju.

Ewald Hering

Tema põhiliseks ideeks oli vastandlikkus, mille algebralise avalduseks on ühe suuruse lahutamine (subtraktsioon) teisest suurusest. Hering õppis Leipzigi Ülikoolis ja sai Praha Karli ülikooli professoriks.

Elulugu

Hering sündis 5. augustil 1834 Altgersdorfis. 19-aastaselt läks ta Leipzigi Ülikooli meditsiini õppima, kus ta oli mõjutatud füsioloogist Ernst Heinrich Weberist ja psühhofüüsika rajajast Gustav Fechnerist. 1860. aastal alustas ta tööd arstina ning hakkas kirjutama füsioloogia teemal. 1864. aastaks oli ta avaldanud viis osa ruumitaju uurimustest, mis on aasta varem kui ilmus Hermann von Helmholtzi kolmas psühhofüsioloogia optika käsiraamat – selles on osa, kus Helmholtz avaldab arvamust ruumitaju kohta. Sellega sai alguse Heringu ja Helmholtzi teinteisele vastandumine. Heringut peetakse nativistiks ja Helmholtzi empiristiks. Nende vahel oli tüli selle üle, milline on visuaalse horopteri tõeline kuju. Heringu publikatsioonid ruumitajust avaldasid nii suurt muljet, et ta kutsuti 1865. aastal Viini Josephs-Akademiasse professoriks. Viis aastat hiljem kutsuti ta Praha Karli ülikooli professoriks, kus ta hakkas huvituma värvitajuga seotud probleemidest. 1878. aastal avaldatud värvinägemise teooria viis ta uuest konflikti Helmholtziga, kes toetas Thomas Youngi väljatöötatud kolmeelemendilist teooriat. 1879. aastal esitas Hering temperatuuri tajumise teooria, mis sarnanes tema värviteooriaga, et soe ja külm on esile kutsutud vastandlike reaktsioonide paari poolt soojust tajuvale organile. Pärast 25 aastat Prahas töötamist kutsuti ta Leipzigi, kus ta võttis veelgi küpsema seisukoha nägemistaju kohta. Tema vaated nägemistaju kohta ilmusid neljas osas aastatel 1905–1920, neist viimane ilmus pärast Heringu surma. 1861. aastal kirjeldas Hering optilist illusiooni, mis kannab ka tema nime – Heringi illusioon. Hering uuris 1868. aastal koos Josef Breueriga ka hingamist ning näitas uitnärvi rolli hingamise reguleerimisel. Seda närviteed hiljem nimetatakse Heringi-Beueri refleksiks.

Värviteooria

Hering ei nõustunud Hermann von Helmholtzi ja Thomas Youngi juhtivate teooriatega. Helmholtzi teooria väitis, et kõiki värve kogetakse vaid 3 erineva valgustundliku "substantsi" kaudu. Hering esitas 1878. aastal oma teoses "Zur Lehre vom Lichtsinne" aga vastandprotsesside teooria, mis väidab, et on olemas kolm vastandvärvi paari: punane-roheline, sinine-kollane ja must-valge; paari ühe poole suhtes tundliku närviraku erutus pidurdab automaatselt neid närvirakke, mis on tundlikud teise poole suhtes. Antud teooria väidab, et on olemas kolme tüüpi kolvikesi, kuid sellest veel ei piisa õige värvitaju tekkimiseks, sest nendelt kolvikestelt saadav väljund töödeldakse seejärel läbi veel ühe kihi neuroloogiliste mehhanismide poolt; need mehhanismid kodeerivad signaali ümber kolme värvipaari põhjal. Vastandprotsesside teooria kohaselt sõltub värvitooni psühholoogiline taju kahest vastandprotsessi paarist – nendeks on punane-roheline ja sinine-kollane. Näiteks, kui kallutab punase-rohelise tasakaalu punase poole ja sinise-kollase tasakaalu sinise poole, siis tajume lillat värvitooni. Kui mõlemad värvitooni süsteemid on tasakaalus, siis puudub värvitoon ning saadav värv on akromaatiline (s.t ilma värvitoonita).

Tunnustus

• 1902 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks

Teosed

1861–1864 Beiträge zur Physiologie. 5 osa.

1868 Die Lehre vom binocularen Sehen

1872–1875 Outlines of a Theory of the Light Sense

1878 Zur Lehre vom Lichtsinne

1879 Der Raumsinn und die Bewegungen des Auges (Ludimar Hermann (toimetaja), Handbuch der Physiologie)

1880 Der Temperatursinn (Ludimar Hermann (toimetaja), Handbuch der Physiologie)

1931 Wissenschaftliche Abhandlungen (toimetanud M. Gildemeister)

Lisalugemist

Rignano, R. (2000) The Nature of Life. Routledge, lk 7

Välislingid

1. "Ewald Hering". International Encyclopedia of the Social Sciences. 1968.
2. "Ewald Hering". Encyclopædia Britannica.