Esimese koalitsiooni sõda

Esimese koalitsiooni sõda (1792–1797) oli Euroopa monarhiate esimene katse alistada revolutsiooniline Prantsusmaa. Prantsusmaa kuulutas Austria Habsburgide monarhiale sõja 20. aprillil 1792 ja Preisi kuningriik ühines Austria poolel mõni nädal hiljem.

Esimese koalitsiooni sõda
Osa Prantsuse revolutsioonisõdadest ja Koalitsioonisõdadest
Valmy lahing oli Prantsuse revolutsioonilisele armeele otsustav võit.
Toimumisaeg	1792–1797
Toimumiskoht	Prantsusmaa, Kesk-Euroopa, Itaalia, Belgia, Madalmaad, Hispaania, Lääne-India
Tulemus	Prantsusmaa võit; Baseli rahu, Campo Formio rahu Prantsuse vabariigi loomine ja ellujäämine Prantsusmaa annekteerib Austria Madalmaad, Reini vasakkalda ja muid väiksemaid territooriume Luuakse mitu Prantsusmaa tütarvabariiki Sõjategevus jätkus aastal 1798 Teise koalitsiooni moodustamisega Prantsusmaa vastu
Osalised
Esimene koalitsioon: Saksa-Rooma riik Austria Preisi kuningriik (aastani 1795) Suurbritannia Newfoundland (1796) Condé armee Hispaania (aastani 1795) Portugali kuningriik Sardiinia kuningriik (aastani 1796) Napoli ja Sitsiilia kuningriik Muud Itaalia riigid Hollandi Vabariik (aastani 1795) Prantsuse kuningriik (aastani 1792) Prantsuse vabariik (aastast 1792) Hispaania (aastast 1796) Bataavia Vabariik (aastast 1795) Prantsuse satelliitriigid Poola leegionid (aastast 1797)
Väejuhid või liidrid
Franz II Friedrich Wilhelm II William Pitt Carlos IV (aastani 1795) Maria I Vittorio Amedeo III Ferdinando IV & III Laurens Pieter van de Spiegel Ercole III Louis XVI (aastani 1792) Jacques Pierre Brissot (1792-3) Maximilien Robespierre (1793-4) Paul Barras (aastast 1795) Carlos IV (aastast 1796)

Need riigid tegid mitu sissetungi Prantsusmaale maalt ja merelt, kusjuures Preisimaa ja Austria ründasid Austria Madalmaadest ja Reinilt ning Suurbritannia toetas mässe Prantsusmaa provintsides ja piiras Touloni. Prantsusmaa kannatas tagasilöökide (Neerwindeni lahing 18. märtsil 1793) ja siserahutuse all (Vendée mäss) ning vastas drakooniliste meetmetega. Moodustati Rahvapäästekomitee (6. aprillil 1793) ja levée en masse kutsus teenistusse kõik 18–25-aastased potentsiaalsed sõdurid (augustis 1793). Uued Prantsuse armeed ründasid vastu, tõrjusid sissetungijad tagasi ja jõudsid Prantsusmaas piiridest kaugemale. Prantsusmaa rajas Bataavia Vabariigi kui satelliitriigi (mais 1795) ja haaras esimese Baseli rahuga Preisi Reinimaa. Campo Formio rahuga loovutas Saksa-Rooma riik Austria Madalmaad Prantsusmaale ja Põhja-Itaalia pöörati mitmeks Prantsuse "tütarvabariigiks". Hispaania tegi Prantsusmaaga eraldirahu (teine Baseli rahu) ja Prantsuse Direktoorium kavandas plaane vallutada rohkem territooriume Saksa-Rooma riigist (Saksamaa ja Austria).

Alpidest põhjas tasakaalustas aastal 1796 olukorda Austria ertshertsog Karl, kuid kindral Bonaparte haaras Sardiinialt ja Austrialt Põhja-Itaalia (1796–1797) Po oru, mis kulmineerus Leobeni vaherahu ja Campo Formio rahuga (oktoobris 1797). Esimene koalitsioon varises kokku, jättes Prantsusmaa vastu võitlema vaid Suurbritannia.

Taust

Revolutsiooniline vägivald Prantsusmaal

Juba aastal 1791 jälgisid teised Euroopa monarhiad murelikult arenguid Prantsusmaal ja kaalusid, kas nad peaksid sekkuma Louis XVI toetuseks või mitte. Võtmeisik, Saksa-Rooma keiser Leopold II, Prantsuse kuninganna Marie Antoinette'i vend, jälgis revolutsiooni esialgu rahulikult. Ta muutus üha rahutumaks, kui revolutsioon muutus radikaalsemaks, kuigi ta lootis ikka veel sõjast hoiduda. 27. augustil 1791 avaldasid Leopold ja Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm II pärast konsultatsioone Prantsusmaalt emigreerunud aadlikega Pillnitzi deklaratsiooni, milles tunnistasid Euroopa monarhide huvi Louis ja tema perekonna heaolu üle ja ähvardasid ebamääraste kuid tõsiste tagajärgedega, kui nendega peaks midagi juhtuma. Kuigi Leopold nägi Pillnitzi deklaratsioonis tegutsemisviisi, mis võimaldaks tal tegelikult Prantsusmaa suhtes mitte midagi teha, vähemalt hetkel, nägi Pariis deklaratsioonis tõsist ohtu ning revolutsioonilised juhid mõistsid selle hukka.

Lisaks ideoloogilistele erinevustele Prantsusmaa ja Euroopa monarhiate vahel jätkusid vaidlused keiserlike valduste staatuse üle Alsace'is ja Prantsuse võimud hakkasid muretsema välismaale emigreerunud aadlike kihutustöö pärast, eriti Austria Madalmaades ja Saksamaa väikeriikides. Lõpuks kuulutas Prantsusmaa esimesena Austriale sõja, Rahvuskogu hääletas sõja poolt 20. aprillil 1792, pärast pika kaebuste loendi esitamist äsjanimetatud välisministri Dumouriezi poolt.

Eelmäng

Prantsusmaa varajased tagasilöögid

Dumouriez kavandas sissetungi Austria Madalmaadesse, kus ta ootas kohaliku rahva tõusmist Austria võimu vastu. Revolutsioon oli põhjalikult lagundanud Prantsuse armee, millel oli ebapiisavalt sissetungiväge. Sõdurid põgenesid esimese lahingusignaaliga, deserteerudes en masse, mõrvates ühel juhul kindral Théobald Dilloni.

Kuigi revolutsiooniline valitsus kogus palavikuliselt värskeid vägesid ja oma armeesid ümber korraldas, kogunes liitlaste armee Braunschweigi hertsogi Karl Wilhelm Ferdinandi juhtimise alla Koblenzis Reinil. Juulis 1792 algas sissetung. Braunschweigi armee, mis koosnes peamiselt Preisi veteranidest, võttis Longwy ja Verduni kindlused. Hertsog andis 25. juulil 1792 välja deklaratsiooni, mille olid kirjutanud Louis XVI vennad, kes kuulutasid tema [Braunschweigi] kavatsust taastada kuningas kogu oma võimutäiuses ning kohelda iga selle vastu olevat isikut või linna mässajana, kes tuli sõjaseaduse järgi surma mõista. See ajendas revolutsioonilist armeed ja valitsust seisma sissetungijatele vastu mistahes tarvilikul moel ja viis peaaegu kohe kuninga kukutamiseni rahvahulga poolt, kes ründas Tuileries' paleed.

Liikumine Prantsusmaa suunas

Sissetungijad jätkasid edasiliikumist, kuid Valmy lahingus 20. septembril 1792 sattusid nad patiseisu Dumouriezi ja Kellermanni vastu, kus väga professionaalne Prantsuse suurtükivägi ennast tõestas. Kuigi lahing oli taktikaline viik, andis see prantslaste moraalile suure tõuke. Veelgi enam, preislased, seistes silmitsi eeldatust pikema ja kulukama kampaaniaga, otsustasid jätkuva võitluse kulukuse ja riski vastu ja määrasid oma armee säästmiseks Prantsusmaalt taganemise.

Vahepeal olid prantslased edukad mitmel teisel rindel, hõivates Savoia ja Nice'i Itaalias, samas kindral Custine tungis Saksamaale, vallutades piki Reini Speyeri, Wormsi ja Mainzi ning jõudes kuni Frankfurdini. Dumouriez läks taas kord pealetungile Belgias, võttes 6. novembril 1792 suure võidu austerlaste üle Jemappesi lahingus ja hõivates kogu maa talve alguseks.

Sõda

1793

Brittide evakueerumine Toulonist detsembris 1793

21. jaanuaril hukkas revolutsiooniline valitsus pärast kohut Louis XVI. See ühendas kõik Euroopa valitsused, sealhulgas Hispaania, Napoli ja Madalmaad revolutsiooni vastu. Prantsusmaa kuulutas sõja Suurbritanniale ja Madalmaadele 1. veebruaril 1793 ning Hispaaniale varsti pärast seda. 1793. aasta jooksul kuulutasid Saksa-Rooma riik, Portugali ja Napoli kuningad ning Toscana suurhertsog sõja Prantsusmaale. Seega oli esimene koalitsioon moodustatud.

Prantsusmaa võttis kasutusele uue sadade tuhandete meeste värbamise, algatades Prantsuse poliitika kasutada massilist ajateenistust suurema hulga elavjõu rakendamiseks, kui teised riigid suudaksid, ja jäädes ründavaks nii, et need massiarmeed suudaks end sõjamaterjalidega varustada oma vaenlase territooriumil. Prantsuse valitsus saatis Edmond-Charles Genêt Ühendriikidesse, et julgustada neid Prantsusmaa poolel sõtta astuma. Äsjaloodud riik keeldus ja jäi neutraalseks kogu konflikti ajaks.

1794

13. preriaali merelahing, 1. juuni 1794

1794. aasta tõi revolutsioonilistele armeedele suurema edu. Kuigi Piemonte sissetung nurjus, võttis Hispaania sissetung üle Püreneede San Sebastiáni ja Prantsusmaa võttis võidu Fleurusi lahingus, hõivates kogu Belgia ja Reinimaa.

Tegevus laienes Prantsuse kolooniatesse Lääne-Indias. Briti laevastik vallutas edukalt Martinique, Saint Lucia ja Guadeloupe, kuigi Prantsuse laevastik saabus samal aastal hiljem ja võttis viimase tagasi.

1795

Pärast Madalmaade hõivamist talvise üllatusrünnakuga rajas Prantsusmaa Bataavia Vabariigi kui nukuriigi. Juba enne 1794. aastat taandus Preisimaa kuningas aktiivsest tegevusest sõjas ja 5. aprillil 1795 sõlmis ta Prantsusmaaga Baseli rahu, mis tunnistas Prantsusmaa okupatsiooni Reini vasakkaldal. Uus Prantsuse-meelne Hollandi valitsus ostis rahu Hollandi territooriumi loovutamisega sellest jõest lõunas. Rahuleping Prantsusmaa ja Hispaania vahel järgnes aprillis. Toscana suurhertsog võttis tingimused vastu veebruaris. Seega koalitsioon hävines ja Prantsusmaa pärusvaldused olid paljudeks aastateks sissetungidest vabad.

Suurbritannia püüdis abistada Vendée mässulisi, maandades Prantsuse rojalistide väed Quiberonis, kuid ebaõnnestunult, ja katse valitsus Pariisis jõuga kukutada nurjati Napoleon Bonaparte juhitud sõjaväegarnisoni poolt, mille tulemusena loodi Direktoorium.

Reini rindel rääkides kindral Pichegru läbi paguluses rojalistidega, reetis oma armee ning sundis Mannheimist evakueeruma ja nurjas Mainzi piiramise Jourdani poolt.

1796

 Pikemalt artiklis 1796. aasta Reini sõjakäik

Strateegiline olukord Euroopas aastal 1796

Prantslased valmistasid ette suurt edenemist kolmel rindel, Jourdan ja Jean Victor Marie Moreau Reinil ning Napoleon Bonaparte Itaalias. Kolm armeed pidid ühinema Tiroolis ja marssima Viini peale.

1796. aasta Rein kampaanias ületasid Jourdan ja Moreau Reini jõe ja edenesid Saksamaale. Jourdan edenes augusti lõpuks kuni Ambergini, samas Moreau jõudis septembriks Baierisse ja Tirooli servale. Siiski kaotas Jourdan ertshertsog Karlile ja mõlemad armeed sunniti üle Reini taanduma.

Napoleon seevastu oli edukas julge sissetungiga Itaaliasse. Montenotte kampaanias eraldas ta Sardiinia ja Austria armeed, võitis kordamööda mõlemat ja sundis siis Sardiinia rahu sõlmima. Pärast seda vallutas tema armee Milano ja alustas Mantova piiramist. Bonaparte alistas järgmised tema vastu saadetud, Johann Peter Beaulieu, Dagobert Sigmund von Wurmseri ja József Alvinczi juhitud Austria armeed, jätkates samas piiramist.

Vendée mäss purustati Lazare Hoche poolt samuti aastal 1796. Hoche järgnev katse maanduda suure sissetungiväega Munsteris, et aidata ühinenud iirlaste ühingut, oli edutu.

1797

Napoleon Rivoli lahingus, 14. jaanuar 1797

2. veebruaril vallutas Napoleon lõpuks Mantova, austerlased alistusid 18 000 mehega. Austria ertshertsog Karl ei suutnud peatada Napoleoni tungimast Tirooli ja Austria valitsus palus aprillis rahu. Samal ajal toimus Moreau ja Hoche juhtimisel uus prantslaste sissetung Saksamaale.

22. veebruaril maabus 1400-meheline Prantsuse must leegion (La Legion Noire), ameerikaiirlasest koloneli William Tate'i juhtimisel Fishguardi lähistel Walesis. Nad kohtasid kiirelt kogutud rühma umbes 500 Briti reservväelasest, miilitsast ja meremehest John Campbelli juhtimisel. Pärast lühikest võitlust kohalike elanike ja lord Cawdori väega 23. veebruaril oli Tate 24. veebruaril sunnitud tingimusteta alistuma.

Austria sõlmis Campo Formio rahu oktoobris, loovutades Belgia Prantsusmaale ja tunnistades Prantsuse kontrolli Reinimaal ja enamuses Itaalias. Iidne Veneetsia vabariik jagati Austria ja Prantsusmaa vahel. See lõpetas Esimese koalitsiooni sõja, kuigi Suurbritannia ja Prantsusmaa jäid sõdima.

Vaata ka

• Teise koalitsiooni sõda

Kirjandus

• Hannay, David (1911). "French Revolutionary Wars". In Chisholm, Hugh. Encyclopædia Britannica (11th ed.). Cambridge University Press.
• Holland, Arthur William (1911). "French Revolution, The". In Chisholm, Hugh. Encyclopædia Britannica (11th ed.). Cambridge University Press.