Vikipeedia

Ervin Abel

eesti näitleja

Ervin Abel (8. november 1929 Narva – 16. märts 1984 Tallinn) oli eesti näitleja.

Ervin Abel
Ervin Abel (paremal) Kadrioru pargi kõlakojas 1974. aastal
Sünniaeg 8. november 1929
Sünnikoht Narva
Surmaaeg 16. märts 1984 (54-aastaselt)
Surmakoht Tallinn
Abikaasa

Asta Lott (1951–1966)

Tamara Gaenko (1966–1984)
Lapsed Tiina, Margus, Kersti Engeli
Ervin Abeli haud Metsakalmistul

1953. aastal lõpetas ta Moskvas GITIS-e eesti stuudio. Temaga samal kursusel õppisid teiste seas ka Ita Ever, Kaljo Kiisk, Jaanus Orgulas ja Grigori Kromanov.

Pärast teatrikooli lõpetamist asus Ervin Abel tööle Viktor Kingissepa nimelises Tallinna Riiklikus Akadeemilises Draamateatris. Aastatel 1966–1984 kuulus ta Eesti NSV Riikliku Filharmoonia koosseisu.

1964. aastal anti talle Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus.

Lisaks koomiku ja estraadinäitleja tööle tegi Abel viis filmirolli, mis jäädvustasid ta nime kultuurilukku. Need filmid olid "Viini postmark" (1967), "Mehed ei nuta" (1968), "Kevade" (1969), "Noor pensionär" (1972), "Suvi" (1976) ja "Siin me oleme!" (1979).[1]

Ervin Abel oli kogu oma elu vältel väga töökas inimene ning isegi oma elu viimastel kuudel ei lakanud ta töötamast. Ta suri 54-aastaselt maovähki. Teda on nimetatud üheks Eesti suurimaks koomikuks.[2]

Elukäik muuda

Lapsepõlv muuda

Perekond kolis Rakverre, kuid Ervin ja Hillar külastasid tihti oma vanavanemaid Narvas. Vanaisa töötas teatri Võitleja garderoobis. Ervin nägi etendusi ja isegi lavatagust tegevust. Talle meeldis ballett "Luik", mis oli loodud Camille Saint-Saënsi muusika põhjal.[3]

Juba kolmeaastane Ervin Abel sai tunda end näitlejana, kui Rakvere eralasteaias valmistuti peoks. Tema esimeseks rolliks oli mängida jaaniussi.[3]

Kaheksa-aastaselt luges Ervin Abel Oskar Lutsu romaani "Kevade". Tema lemmiktegelane oli Toots, kellega ta end samastas. Ta valmistas endale supikontidest kooljaluud, kardinapuust ahjuroobi ja lambikuplist maakera. Ervin püüdis kinni naabri kassi ja ristis ta Pitsuks. Kahjuks ta salakaval plaan ebaõnnestus ja kass põues ei püsinud. Ta nimetas kassi ümber Raja Teeleks, sest kass oli sama isekas ja pirtsakas kui Teele. Kui noor Ervin mängib läbi Tootsi rolli, siis ta asub tutvuma Arno, Kuslapi ja Tõnissoni rollidega. Lapsepõlves Ervin üldse ei sallinud Kiirt.[4]

Koolielu muuda

Ervin Abel alustas õpinguid Rakvere 3. algkoolis, mis oli noorukile küll vastumeelt. Seejärel õppis ta Rakvere 1. gümnaasiumis, kuid sõja tõttu oli koolitöö takistatud. Õppetöö jätkus 1944. aastal Rakvere keskkoolis. Juba 15-aastaselt paistis Ervin Abel silma Rakvere teatrijuhile, ning talle pakuti õpilase roll Marcel Pagnoli komöödias "Eluaabits." Ervin Abelist sai kommunistlik noor, hiljem kooli algorganisatsiooni sekretär. 1947. aastal mängis 17-aastane Ervin Abel Rakvere teatri esietenduses "Geiša."[5]

GITIS muuda

1949. aastal 19-aastaselt astus Ervin Abel GITIS-e teatrikõrgkooli ja lõpetas selle 1953. aastal. Koos temaga lõpetasid stuudio Virve Aruoja, Virve Kiple, Harry Karro, Tõnis Kask, Kaljo Kiisk, Vello Rummo, Grigori Kromanov, Arvo Kruusement, Asta Lott, Karin Sepre, Endla Hermann, Tamara Erglis, Leili Bluumer, Benjamin Drui, Aasa Käsi, Olev Kitsas, Jaanus Orgulas, Ellu Puudist, Silvia Laidla, Kalju Karask, Erich Jaansoo, Aksel Orav, Ilse Ever, Lembit Anton. Nad suunati tööle Draamateatrisse.[6]

Draamateater muuda

1953. aasta sügisel alustas Ervin Abel tööd Draamateatris koos oma esimese naise Asta Lotiga. Noored gitislased peavad ennast tõestama ja otsustavad välja tuua Oskar Lutsu "Kevade". Ervin Abel sai Kiire ja Asta Teele rolli. Oluliseks peab pidama, et Ervin Abelile ei olnud tema roll esialgu üldse meeltmööda. Järk-järgult hakkas ta üles ehitama Kiire rolli ning ta enda sõnade järgi: "Hakkasin endas otsima halbu külgi, mis on olemas igas inimeses, aga mida me näha ei taha." 23. veebruaril 1954 esietendub "Kevade", mis osutub väga menukaks ja sellest saab alguse Ervin Abeli tähelend Kiirena. Kümne aasta jooksul mängitakse "Kevadet" 300 korda. Sealhulgas esineti lisaks Eestile ka Moskvas, Lätis ja Moldaavias. Peale Kiire suutis Ervin ka väga menukalt mängida Pastellit Oskar Lutsu "Tagahoovis". Lisaks näidendile otsustati teha samanimeline film, mis linastus 1956. aastal.[7]

Filharmoonia muuda

1965. aastal kirjutas humorist Romulus Tiitus Ervinile ja Jaanus Orgulasele uue estraadikava "Terekest kah". Etendusega hakati kohe tegelema, kuid mitte Draamateatris, vaid hoopis Filharmoonias. Filharmoonias maksti neile ühe kontserdi eest 40 rubla, samal ajal kui nende kuupalk oli olnud 60 rubla. Sama aasta juulis toimus Filharmoonias "Terekest kah" kontrolletendus, mis osutus väga menukaks. Ervin Abel hakkas Filharmooniaga rohkem koostööd tegema ning juba 1965. aasta 23. septembril kirjutas ta oma elu ainsa lahkumisavalduse Draamateatris. Lahkumisavaldus rahuldati alles 7. veebruaril 1966, kuna Draamateater ei tahtnud Ervin Abelist loobuda.[8]

Filharmoonias töötades muutus Ervin Abeli elu suureks ringreisiks. Igal aastal toodi välja üks tükk, millega Ervin Abel ja tema trupp teevad Eestile paar tiiru ümber. Iga kuu on ta vähemalt 20 päeva kodust eemal. Filharmoonia koosseisu jäi Ervin Abel elu lõpuni.[1]

Perekond muuda

Ervin Abel oli Aleksandri ja Meta teine laps. Ta sündis 8. novembril 1929 Narva Kreenholmi sünnitusmajas. Tema vanem vend oli Hillar Abel (1926–2012). Aleksander Abel (1902–1975) oli klarnetimängija Rakvere omakaitse 1. diviisis. Ervini isa oli hea huumorimeelega ja järjekindel. Meta Abel (1904–1962) oli koduperenaine ja hooliv ema. Ta eelistas vaikust.[9]

1951. aasta kevadel abiellus Ervin Abel Asta Lotiga. Tütar Tiina sündis 30. detsembril 1951. Tiina Abel on kunstiteadlane.[10]

1966. aasta 27. juulil abiellus Ervin Tamara Gaenkoga. Nende poeg Margus Abel on näitleja. Tütar Kersti Engeli Abel on õpetaja.[1]

Isiklikku muuda

Ervin Abeli riietumisstiil oli alati laitmatu. Pärast oma esimese naise Astaga tutvumist hakkas ta kandma kingi, kaabut ja lipsu. Sellest ajast alates võis teda alati kohata triiksärgi, lipsu, ülikonna, kaabu ja mantliga.[11]

Kooliajal oli Ervin Abelil kaht hüüdnime: Aabli-Toddi ja Sibul. Esimene tulenes ingliskeelsest väljendist teddy bear, mis tähendab kaisukaru. Kui koolis peeti kostüümipidu, siis Ervin riietus end naiseks ja suutis ninapidi vedada oma klassikaaslasi. Teda hakati kutsuma sibulaks, millel on mitu kihti nagu Ervinilgi, sest ta on osav näitleja.[12]

Kooliajal Ervin Abel oli väga sportlik ja tegeles poksiga, kuid mitte kaua, sest talle ei meeldinud teistele liiga teha.[4]

Ervin Abel oli ka tulihingeline kalamees, ta hobiks oli spinninguga kalapüük.[13] Ervin Abeli lahutamatuks kaaslaseks sai valge malta-prantsuse bolonka Rolf, kelle tema poeg Margus salaja oli kutsikana koju toonud. Ervin saigi endale lemmiklooma, kes oli temaga kuni elupäevade lõpuni.[14]

Ervin Abel: Ideaalsest rollist "Meeldivad rasked osad, millest midagi välja tuleb ja mille kallal palju töötada saab. Ideaalne etendus oleks see, mis kõiki vaatajaid haaraks."[15]

Lemmikretsept: 1 purk hapukoort, 1 purk konservherneid, sibulaid, segada ja süüa.[16]

Rollid ja lavastused muuda

Eesti Draamateatris[17] muuda

  • 1954 – Pierre de Beaumarchais "Figaro pulm" – don Basilio
  • 1954 – Aleksandr Korneitšuk "Eskaadri hukk" – kolmas komendor
  • 1955 – Ion Luca Caragiale "Kaotatud kiri" – Brõnzovenescu
  • 1955 – Oskar Luts "Tagahoovis" – hiromant Pastelli (alias Pastel)
  • 1955 – Aadu Hint "Kaugatoma kuningas" – Franz Hanschmidt
  • 1956 – Juhan Smuul "Atlandi ookean" – Raffael Suurvärav
  • 1957 – Alfred Gehr "Kuues majakord" – Robert
  • 1957 – Aleksei Faiko "Ära loo endale ebajumalat" – meesüliõpilane
  • 1957 – Eduardo de Filippo "Filumena Marturano" – advokaat Nocella
  • 1958 – Bertolt Brecht "Härra Punttila ja tema sulane Matti" – atašee
  • 1958 – Maksim Gorki "Jegor Bulõtšov ja teised" – pasunapuhuja
  • 1959 – George Ciprian "Mees hobusekronuga" – Varlam
  • 1959 – Oskar Luts "Nukitsamees" – Metsamoor
  • 1960 – Viktor Rozov "Ebavõrdne võitlus" – Mitja
  • 1960 – Oskar Luts / Andres Särev "Suvi" – Kiir
  • 1961 – Oskar Luts / Andres Särev "Tootsi pulm" – Kiir
  • 1961 – Mart Raud "Suveöö ilmsi" – Kirilind
  • 1962 – Anton Hansen Tammsaare / Voldemar Panso "Inimene ja jumal" – Kulebjakov
  • 1962 – Ardi Liives "Millest vaikis prohvet" – Potivar (oli ka näitejuht)
  • 1963 – Vladimir Majakovski "Lutikas" – David Ossipovitš
  • 1964 – Juhan Smuul "Kihnu Jõnn" – Jaan
  • 1965 – Egon Rannet "Karikas ja madu" – patsient

Filharmoonias[18] muuda

  • 1965 – Arne Oit "Imeilus Galatea" (lavastaja)
  • 1968 – Romulus Tiitus "Oh sa issand ütleb kiir tootsile kolhoosivirtsahvti studeerides" (mängiti 450 korda)
  • 1968 – Uno Laht "Maailm vestitaskus ehk ilma viisata Nuustakult Nukiraagiasse" (Arved Haugi muusika)
  • 1971 – Uno Laht "Hingede ränd ehk räim tomatis" (Arved Haugi muusika)
  • 1972 – "Ervin Abel ja Sulev nõmmik estraadil"
  • 1972 – Uno Laht "Pisar põske ja... puu otsa" (monoloogid; muusika Hans Hindpere, Villi Veskimäe ja Viisiveljed)
  • 1974 – Ervin Abel "Olgu tööl või kodus" (koos Tamara Abeliga)
  • 1975 – Ervin Abel, Priit Aimla "Infarkt saapasääres"
  • 1976 – Priit Aimla "Trips-traps-trull ehk 17 segast seika"
  • 1977 – Jüri Tuulik "Elulained – Nuustaku 78"
  • 1978 – "Surmasõlmed olmetsirkuses" (koos Tamara Abeliga)
  • 1978 – "Jöukal järjel Jöusikveres ehk..."
  • 1979 – "Kikerikii tibukene"
  • 1980 – Ervin Abeli juubelikontsert
  • 1980 – Jüri Tuulik "Elulained – Nuustaku 79"
  • 1982 – monotükk "Hõissa"
  • 1983 – Ervin Abel "Naeruravi"

Lavastused[19] muuda

  • 1962 – Juri Oleša "Kolm Paksu"

Estonias[19] muuda

Filmis[19] muuda

  • 1957 – "Tagahoovis" – hiromant Pastelli. Režissöör Viktor Nevežin
  • 1964 – "Lõoke" – saksa ohvitser. Režissöörid Nikolai Kurihhin ja Leonid Menaker, Lenfilm
  • 1971 – "Noor pensionär" (tummfilm) – noor pensionär. Režissöör Sulev Nõmmik
  • 1973 – "Noor pensionär" (mängufilm) – noor pensionär Pukspuu. Režissöör Sulev Nõmmik
  • 1976 – "Suvi" – papa Kiir. Režissöör Arvo Kruusement

Raadiokuuldemänge ja estraadikavu[20] muuda

1953–1959 muuda

  • 1954 – Vladimir Ljovšin "Kass-kiidukukk" – episood
  • 1955 – Aadu Hint "Kaugatoma kuningas" (romaani "Tuuline rand" 2. osast) – Franz Hanschmidt
  • 1955 – Charles Dickens "Polüüpide maal" (romaani "Väike Dorrit" ainetel) – Ametnik
  • 1955 – Holger Pukk "Kaks punast kaelarätti" – Kala-Mihkel
  • 1955 – Vladimir Beljajev "Kevadine hommik" – episood
  • 1955 – Aleksandr Korneitšuk "Tiivad" – Ovtšarenko
  • 1956 – Jaroslav Hašek "Vahva sõduri Švejki seiklused I. Tagalas" – Kohtuarst
  • 1956 – Harri Külvand "Wolfgang Amadeus Mozarti lapsepõlv" – episood
  • 1956 – Nikolai Pogodin "Kremli kellad" – episood
  • 1956 – Harri Vasar "Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi" – pöialpoiss
  • 1957 – Boriss Lavrenjov "Murrang" – episood
  • 1957 – Eduardo de Filippo "Filumena Marturano" – advokaat Nocella
  • 1957 – Jüri Järveti raadiokompositsioon "Klaverihäälestaja Kaarel" – esitaja
  • 1957 – Toomas Rood "Seiklusrikas näärikarneval" – kõrvalosa
  • 1957 – "Võlukingad", inglise muinasjutu ainetel – episood
  • 1957 – Juhan Smuul "Atlandi ookean" – Raffael Suurvärav
  • 1957 – Jaroslav Hašek "Vahva sõduri Švejki seiklused II. Teele rindele" – kohtuarst
  • 1958 – Nikolai Virta "Piiritud kaugused" – Nikita Strežnov "Eitaja"
  • 1959 – Irene Jurgelevitš "Pik ja Funio" – Hädaohtlik ja Tigu
  • 1959 – Jüri Järveti raadiokompositsioon "Mehed" – esitaja
  • 1959 – Vitali Gubarev "Suur võlur" – Lõhkine Kõrv
  • 1959 – David Samoilov "Elevandipojal on sünnipäev" – Kaamelivarss
  • 1959 – Mihhail Šolohhov "Ülesküntud uudismaa" – osatäitja
  • 1959 – Elar Kuus "Mida linnud laulavad" – kõrvalosa

1960–1969 muuda

  • 1960 – G. Diezmann "Lend Pipramaale" – osatäitja
  • 1960 – Frank Baum "Elli ja tema sõbrad" – Raudne Puuraiuja
  • 1960 – Agnia Kuznetsova "Komsomoli ausõna" – Senka
  • 1960 – August Kitzberg "Rätsep Õhk ja tema õnneloos" – Silk, külakaupmees
  • 1960 – Gert Ledig "Duell" – Rein
  • 1960 – Maksim Gorki "Jegor Bulõtšov ja teised" – Protopei, nõdrameelne
  • 1961 – estraadikava "Laupäevaõhtu kõigile" (autor Uno Laht), ametkondlike laulude võistlus – esitaja
  • 1961 – B. Davidson "Pööris" – osatäitja
  • 1961 – Max Frisch "Härra Biedermann ja tulesüütajad" – Eisering
  • 1962 – "Moodne muinasjutt hundist ja Punamütsikesest" – esitaja
  • 1962 – Jaan Rannap "Mikrofon on avatud" – Ülemmeister
  • 1963 – Konstantin Kondrja "Lapsed ja õunad" – osatäitja
  • 1963 – "Kirjanduslik kolmapäev", Koidula ja Kreutzwaldi õhtu. "Kilplased" – esitaja
  • 1963 – Zajaitski "Robin Hood" – šerifi sekretär
  • 1963 – Paul Kuusberg "Inimesed sõdurisinelis. I" – osatäitja
  • 1963 – Gumilevskaja "Muinasjuttude saarel" – õpetlane Siirius noorem
  • 1963 – "Naistepäeva õhtuks". Z. Robani följeton "Loeng" – esitaja
  • 1964 – estraadistseene. "Haige mees" – esitaja
  • 1964 – estraadikava "Laupäevaõhtu kõigile": "Tahaksin olla hobune", "Protsess". "Pulmad Aatomlas" – esitaja
  • 1964 – vene huumori ja muusika õhtu. J. Petrov "Lugu grammofonist" – esitaja
  • 1964 – Heinrich Altov "Purustatud Lõualuu saare lõpp" – osatäitja
  • 1965 – Eero Sepling "Raadio parandamine", humoreske – esitaja
  • 1965 – estraadisaade. V. Katajev "Enesetapja vastu tahtmist" – esitaja; "Ideaalne naine" – professor; agronoom
  • 1965 – William Irish "Aeg saab täis koidikul" – Arthur Holmes
  • 1965 – Rakov "Mida küll homme öeldakse" – Teodor Luisk
  • 1965 – Pongracz Galasi humoresk "Eelmise teose meister" – esitaja
  • 1965 – Günter de Bruyn "Tunnistus vande all" – Gustav Herwich
  • 1965 – Steila Adorjani humoresk "Kirjaniku kohtumine lugejatega" – esitaja
  • 1965 – "Ilusal sinisel hommikul", humoreske – esitaja
  • 1966 – Peedu Ojamaa humoresk "Üks pesuehtne suusasõit" – esitaja
  • 1966 – V. Aljonin "Pihtimus" – esitaja
  • 1966 – Ion Luca Caragiale "Küpsustunnistus" – esitaja
  • 1966 – Arne Oit "Imekaunis Galatea ehk armunud jumalad" – Zeus
  • 1966 – V. Aljonin "Kuidas ma kirjandusse sattusin" – esitaja
  • 1966 – estraadisaade "Perekondlik küsimus" – esitaja
  • 1968 – Leo Kerge "Liigaasta", satiirilised stseenid – esitaja
  • 1969 – R. Nazarov "Võõras õnn" – osatäitja

1970–1980 muuda

  • 1970 – Peter Hein "Õhtu kahele", raadiovarietee Els Himma ja Ervin Abeliga
  • 1970 – Priit Aimla "Skeptiku sõnavõtt tervisepäeval" – esitaja
  • 1971 – Priit Aimla ja Toivo Tootsen "Säraküünlad", lühipalad – esitaja
  • 1971 – Priit Aimla "Need naised, need naised", naistepäeva estraadisaade – esitaja
  • 1972 – "Naerumeister Jaroslavlist", Kemoklidze satiiri- ja huumorilugusid – esitaja
  • 1972 – "Nõukogude naerumeistreid. Feliks Kamov" – esitaja
  • 1972 – "Kummaline Harms", huumorit Daniil Harmsilt, tema elust ja asjastust – esitaja
  • 1972 – "Olmelaulud", 1971. aasta ER huumorivõistluse tööd – esitaja
  • 1972 – Priit Aimla ja Toivo Tootsen "Nääritrall", vana-aastaõhtu estraadisaade. Peategelased Sulev Nõmmik ja Ervin Abel.
  • 1972 – "Assortii Eeva"", naistepäeva meelelahutussaade – esitaja
  • 1972 – Vladimir Poljakovi mälestusõhtu – esitaja
  • 1972 – Priit Aimla "Kaks kõigi eest" – osatäitja
  • 1972 – "Mees "Rohelises portfellis"", Viktor Slavkini satiiri- ja huumorilood – esitaja.
  • 1973 – "Tumanovski – Abel – Nõmmik", Ratmir Tumanovski ja Danil Rudolõi humoreske – esitaja
  • 1973 – "Ei mina kaeba midagi", estraadikuuldemäng naistepäevaks – esitaja
  • 1974 – Šargorodskite, Klimovitši, Žvanetski humoreske – esitaja
  • 1974 – Harri Lehiste "Tom ja Tõnn", estraadikuuldemäng – esitaja
  • 1975 – "Suurseeria avamuigeid", Eesti autorite originaalhuumorit – esitaja
  • 1975 – Priit Aimla "Ja lõpuks ometi me sõidame Pariisi!" – esitaja
  • 1975 – "Üks lihtne aastavahetuse lugu," estraadietendus – esitaja
  • 1975 – Boriss Laskin "Lahutusprotsess" – lavastaja ja esitaja
  • 1976 – Suveraadio "Meelejahutaja") NSV Liidu ja Rootsi humoristide loomingut – esitaja
  • 1976 – Suveraadio ("Meelejahutaja"), Sukontsev "Konsultatsioon" – esitaja
  • 1976 – Priit Aimla "Operatsioon "Sitikas"" – esitaja
  • 1978 – "Kanäe kus konks!", huumorit ÜR saatekavast – esitaja
  • 1979 – "Neljasilma naljajuttu", estraadisaade – esitaja
  • 1979 – Sulev Nõmmiku ja Priit Aimla lühijutte – esitaja
  • 1980 – "Kas te ei võiks mulle öelda", ÜR hoomereske – esitaja
  • 1980 – Lydia Mölder "Haritud abielumees", estraadisaade – esitaja
  • 1980 – "Helesinine diagonaal", estraadikava – esitaja

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Vainküla 2010, lk 88.
  2. ↑ Vainküla 2010, lk 9, 170, 172, 173.
  3. ↑ 3,0 3,1 Vainküla 2010, lk 12.
  4. ↑ 4,0 4,1 Vainküla 2010, lk 16.
  5. ↑ Vainküla 2010, lk 13, 18, 19, 20.
  6. ↑ Vainküla 2010, lk 24, 26.
  7. ↑ Vainküla 2010, lk 54, 55, 57, 61, 70.
  8. ↑ Vainküla 2010, lk 74–77.
  9. ↑ Vainküla 2010, lk 10–18.
  10. ↑ Vainküla 2010, lk 35.
  11. ↑ Vainküla 2010, lk 34, 49.
  12. ↑ Vainküla 2010, lk 10.
  13. ↑ Vainküla 2010, lk 54.
  14. ↑ Vainküla 2010, lk 131–133.
  15. ↑ Vainküla 2010, lk 191.
  16. ↑ Vainküla 2010, lk 197.
  17. ↑ Vainküla 2010, lk 198–200.
  18. ↑ Vainküla 2010, lk 206.
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 Vainküla 2010, lk 200.
  20. ↑ Vainküla 2010, lk 200–206.

Kirjandus muuda

  • Vainküla, Kirsti (2010). Ervin Abel. Siin ma olen. Tallinn: Menu. ISBN 9789949904907.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ervin_Abel&oldid=6554197"