Emiliano Chamorro Vargas

Emiliano Chamorro Vargas (11. mai 1871 – 21. veebruar 1966) oli Nicaragua poliitik, kahel korral Nicaragua president.

Emiliano Chamorro Vargas

Elulugu

Emiliano Chamorro Vargas sündis 11. mail 1871 Managuas. Tema isa oli Salvador Chamorro, ema Gregoria Vargas Báez. Oma poliitilistelt vaadetelt oli ta konservatiiv.

Riigi varasema presidendi José Santos Zelaya võimuloleku ajal oli ta konservatiivide juht. Koos Adolfo Díazega alustasid nad ülestusu, mille tagajärjel loobus Zelaya võimust, andes riigijuhtimise üle José Madriz Rodriguezele.

Zelaya võimult lahkumine aga konflikti muutusi ei toonud. Moskiitorannikul alguse saanud Revolución de la Costa Atlántica haaras üha suuremat osa riigist. 19. augustil 1910 hõivasid ülestõusnute väed Luis Mena, Adolfo Díaze ja Emiliano Chamorro Vargase juhtimisel Managua ning Rodriguez loobus võimust. Mõlema konfliktipoole läbirääkimiste tulemusel sai presidendiks lõpuks Juan José Estrada, kes kuulus küll liberaalide parteisse, aga toetas siiski USA poliitikat ja valmistas ette võimu ülemineku Adolfo Díazele, kes seni tegutses asepresidendina. Luis Menast sai aga uue valitsuse juures riigi relvajõudude ülemjuhataja. 21. juulil 1912 kõrvaldas president Diaz Mena relvajõudude ülemjuhataja kohalt, asendades ta Emiliano Chamorro Vargasega. Mena oli sunnitud pealinnast pagema ja koos liberaalist kindrali Benjamín Zeledóniga alustasid nad sõda president Diaze vastu.

Esimene ülestõusnute pealetung lõppes küll edutult, kuid Diaz ja Chamorro mõistsid, et oma jõududega nad toime ei tule. Diaz andis USA saadikule George T. Weitzelile 200 000 dollarit, see aga tagas vastutasuks USA merejalaväelaste saatmise Nicaraguasse. Mena kaotas konflikti ja pagendati Panamasse. 4. oktoobril 1912 õnnestus valitsusjõududel koostöös USA ekspeditsioonikorpusega ülestõusnute jõud lõplikult purustada.

Hiljem oli Vargas Nicaragua saadik USA-s, kus sõlmis lepingu, milles andis Ameerika Ühendriikidele õiguse ehitada Nicaragua territooriumile kanal Vaikse ja Atlandi ookeani vahele. Aastal 1917 lahkus Diaz poliitikast ja Vargas sai tema asemel riigipeaks. Oma ametiajal keskendus ta riigi välisvõlgade tasumisele ja arendas koostööd USA-ga. Selles ametis oli ta aastani 1921, seejärel jätkas ta oma tööd riigi esindajana Ameerika Ühendriikides.

Konfliktide tõttu Bartolomé Martínezega lõhenes konservatiivide partei ja Bartolomé Martínezest sai sellest eraldunud Partido Conservador Republicano juht.Aastal 1923 kandideeris Vargas presidendiks, kuid kaotas eraldunute kandidaadile Carlos José Solórzanole. Aastal 1925 korraldas Vargas putši, mille tulemusel ta võttis riigis võimu enda kätte. Solórzano jäi alguses formaalselt presidendiks edasi, kuid aastal 1926 sundis Vargas ta ametist lahkuma. USA tema võimu ei tunnistanud. Pärast seda, kui ta USA surve tõttu võimult lahkuma pidi, andis presidendi kohusetäitjaks saanud Sebastián Uriza presidendi ametiposti üle mitte presidendiks valitud Carlos José Solórzanole, vaid Adolfo Diazele.

Vargas tegutses edasi Nicaragua saadikuna Euroopa riikides. Aastast 1933 oli ta konservatiivide partei üks liidritest, hoolimata sellest, et oli eksiilis. Hiljem oli ta Anastasio Somoza García valitsuse tuline kriitik. Aastal 1950 sõlmis ta siiski koos Partido Conservadoriga viimasega lepingu (Pacto de los Generales), millega tagas parteile Kongressis mitmeid lisakohti. Partei rikkamad liikmed olid taolise lepinguga rahul, radikaalsemad liikmed aga pöördusid Vargase vastu.

Emiliano Chamorro Vargas suri 21. veebruaril 1966 Managuas.

Viited

Eelnev Adolfo Díaz	Nicaragua president 1. jaanuar 1917 – 31. detsember 1920	Järgnev Diego Manuel Chamorro
Eelnev Carlos José Solórzano	Nicaragua president 17. jaanuar 1926 – 30. oktoober 1926	Järgnev Sebastián Uriza