Emergentsus (ka: emerdžentsus) on mingi asja (entiteedi; sealhulgas omaduse või seaduse) omadus, mis seisneb selles, et ta ilmneb tänu mingite muude (tavaliselt fundamentaalsemate) asjade olemasolule, kuid ei taandu nendele asjadele.

Keeruliste sümmeetriliste ja fraktaalsete mustrite kujunemine lumehelvestes on näiteks emergentsusele füüsikalises süsteemis
Termiidikoloonia poolt rajatud keerulise ehitusega pesad on näiteks emergentsusele looduses

Emergentsete asjade olemasolu on filosoofias vaieldav. Seda pooldavat seisukohta nimetatakse emergentismiks.

Emergentsuse mõistel ei ole ühtset üldtunnustatud määratlust, kuid emergentseid asju peetakse uuteks ja taandumatuteks ning sageli võetakse neid teooria põhjal ennustamatute ja seletamatutena. Samuti peetakse neile sageli iseloomulikuks globaalseid omadusi. Tähtsaim omadus on neil see, et nende olemasolu on sõltuv millegi muu olemasolust ja baseerub sellel.

Eristatakse staatilist ehk sünkroonilist ja dünaamilist ehk diakroonilist emergentsust: esimese puhul eksisteerivad emergentsed asjad samal ajal asjadega, millel nad baseeruvad, teisel juhul kujunevad nad välja aja jooksul (viimasel juhul eeldatakse tavaliselt, et baseerumine ei ole ainult põhjusliku iseloomuga).

Emergentsust vaadeldakse kas asjade objektiivse omadusena (ontoloogiline emergentsus) või tulenevana meie tunnetusvõime piiratusest (epistemoloogiline emergentsus). Viimase erijuht on mõisteline emergentsus, mis pannakse meie teoreetilise ja keelelise maailmapildi arvele.

Ontoloogilise emergentsuse olemasolu korral oleks ontoloogiline reduktsionism, mis ehitab maailma üles algelementidest ja nende deterministlikest mõjudest, (näiteks füsikalism) väär. Epistemoloogilise emergentsuse olemasolu korral puudub meil võimalus saada ülevaadet episteemilistest õigustussuhetest.

Ontoloogiline emergentsus muuda

  Pikemalt artiklis Ontoloogiline emergentsus

Kaasumisemergentism muuda

  Pikemalt artiklis Kaasumisemergentism

Kaasumisemergetism, ontoloogilise emergentismi traditsiooniline vorm (selle uuemad pooldajad selgitavad ontoloogilise emergentsuse mõistet kaasumise mõiste abil).

Näiteks James van Cleve (1990) järgi on süsteemi P omadus emergentne siis ja ainult siis, kui P kaasub süsteemi osade omadustega nomoloogilise paratamatusega, kuid mitte loogilise paratamatusega ning mõned baasomadusi P-ga siduvad kaasumisprintsiibid on alusseadused.

Selle lähenemise pooldajad (näiteks David Lewis (1986:ix–xvi) peavad tavaliselt kaasumist kõrgemate tasandite omaduste seletamiseks piisavaks.

Emergentsus on selle lähenemise korral tavaliselt taandumatu ja uudne; globaalsus, ennustamatus ja seletamatus olenevad kasutatavast kaasumise mõiste variandist.

Jaegwon Kim muuda

  Pikemalt artiklis Making Sense of Emergence

Jaegwon Kim vastandab artiklis "Making Sense of Emergence" (1999) "taanduvust" ja emergentsust. Kõrgema tasandi omadus P on taanduv, kui

  1. P on "funktsionaliseeritav" (oma põhjusliku rolli kaudu määratletav);
  2. omaduse P kandjaid leidub ka mõnel madalamal tasandil ja 3) on olemas teooria, mis seletab P kandjate toimumist madalamal tasandil. Omadus on emergentne, kui ta ei ole füüsiline omadus ega füüsilistele omadustele taanduv.

Selline emergentsus on taandumatu, uudne, teoreetiliselt ja ennustamatu. Sellisele emergentsusele saavad aga pretendeerida üksnes kvaalid ja teadvus.

Kirjandus muuda

Vaata ka muuda

Välislingid muuda