Emanuel Lasker
Emanuel Lasker (24. detsember 1868 – 11. jaanuar 1941) oli Saksa juudi soost maletaja, matemaatik ja filosoof. Lasker oli järjekorras teine male maailmameister ja püsis maailmameistrina rekordiliselt 27 aastat. Ta oli omal ajal üks kõige domineerivamaid meistreid ja teda peetakse siiamaani üheks ajaloo tugevaimaks maletajaks.
Tema mängukaaslased on öelnud, et Lasker mängis tihti psühholoogiliselt ning vastaste sõnul tegi ta selleks kohati isegi meelega nõrgemaid käike, et neid segadusse ajada. Hilisem analüüs on näidanud, et ta oli oma ajast eespool ning kasutas mitmekesisemat stiili kui teised temaaegsed mängijad. Lasker tundis avangute teooriat hästi, kuid ta ei olnud tihti sellega päri. Ta avaldas maleajakirju ja viis raamatut. Lasker tegeles muudegi mängude arendamisega: ta oli suurepärane bridžimängija ning kirjutas mitmest muust mängust, näiteks go'st. Lasker tegeles matemaatikaga ja on tuntud kaastöö poolest kumulatiivse algebra vallas. Tema filosoofilised tööd jäid aga suurema tähelepanuta. Lasker suri 72-aastaselt New Yorgis neerupõletiku tagajärjel.
Elulugu muuda
Lapsepõlv ja noorus muuda
Emanuel Lasker sündis Berlinchenis (praegune Barlinek) Preisimaa kuningriigis juudi soost kantori lapsena. 11-aastaselt saadeti ta Berliini matemaatikat õppima. Berliinis elas ta koos oma venna Bertholdiga, kes õpetas teda malet mängima. Kuna Berthold oli omal ajal tugev maletaja, oli ta ka Laskerile hea õpetaja ning juba varsti osales Lasker kohalikel auhindadega kaardi- ja maleturniiridel. Tema ema ja isa olid aga mures, et noor Lasker kulutab liiga palju aega male mängimisele ja liiga vähe õppimisele ning soovitasid Bertholdil talle uus kool otsida. Laskeri uue kooli direktoriks osutus aga kohaliku maleklubi president, kes ei kavatsenudki Laskeri malekirge taltsutada. Nii näitas Lasker ka keskkoolis suurepäraseid male- ja matemaatikaoskusi.[1] Lasker tõusis kiiresti tippu, võites Kaiserhofi kohviku 1888.–1889. aasta talveturniiri ja Hauptturnieri turniiri, mis peeti Saksa Maleföderatsiooni kongressil Breslaus. Sellega teenis ta meistritiitli ja sai hakata mängima meistriturniiridel. Algas Laskeri kõrgem malekarjäär.
Heade tulemuste jätkuks osales ta rahvusvahelisel Amsterdami turniiril ja saavutas seal teise koha, olles eespool isegi tugevast Isidore Gunsbergist. Oma esimest turniirivõitu jagas ta oma venna Bertholdiga Berliini turniiril. Aastal 1893 võitis ta New Yorgi turniiril kõik 13 mängu ning seega ka turniiri.[2] See on üks vähestest kordadest, kui keegi on nii tugeval turniiril kõik mängud võitnud. Aastail 1889–1893 võitis ta kõik peetud matšid selliste tuntud nimede nagu Curt von Bardelebeni, Jacques Miesesi, Henry Birdi, Joseph Blackburne'i ja Berthold Englischi vastu. 1892. aastal asutas Lasker oma esimese maleajakirja The London Chess Fortnightly, mida anti välja 1892. aasta 15. augustist kuni 1893. aasta 30. juulini. Pärast seda suundus ta Ameerika Ühendriikidesse, kus veetis kaks aastat. Lasker soovis korraldada matši ka Siegbert Tarraschiga, kuid too keeldus.
Maailmameistriks saamine muuda
Pärast seda, kui Tarrasch oli matšist keeldunud, korraldas Lasker matši hoopis valitseva maailmameistri Wilhelm Steinitziga. Matš mängiti kümne võiduni ning see toimus New Yorgis, Montrealis ja Philadelphias. Steinitz oli varem kuulutanud, et tema võidus pole kahtlustki, aga Lasker võitis esimese mängu. Steinitz võitis omakorda teise mängu. Järgnes 4 viiki, kuid siis võitis Lasker viis mängu järjest ja Steinitz palus nädal aega puhkust. Matši jätkudes võitis Steinitz kaks mängu, kuid lõpuks võitis Lasker matši 10 võidu, 4 viigi ja 5 kaotusega. Nii sai temast teine ametlikult tunnustatud maailmameister. Tiitlit Steinitzi vastu kaitses ta 1896.–1897. aastal, siis kui saavutas 10 võitu, 5 viiki ja 2 kaotust.[3]
27 aastat maailmameister muuda
1894. aasta matši tulemusena ei hinnatud Laskeri tugevust veel kuigi kõrgelt, mille üheks põhjuseks peeti ka seda, et Lasker polnud kahe teise tugevama maletajaga, Siegbert Tarraschi ja Mihhail Tšigoriniga veel mänginud. 1894. aasta mängu kommenteerides arvas Tarrasch, et Lasker võitis vaid seetõttu, et Steinitz oli juba vana.
Hoolimata kriitikast võitis Lasker peaaegu kõik ajavahemikul 1896–1914 peetud matšid, millest kolmes kaitses ta ka oma maailmameistritiitlit. Kõigepealt tegi ta seda Marshalli vastu 1907. aastal. Marshalli agressiivne mängustiil ei toonud talle Laskeri vastu mitte ühtegi võitu ning Lasker võitis üldskooriga 11½:3½ (8 võitu, 7 viiki).[3] 1908. aastal kaitses ta maailmameistritiitlit Tarraschi vastu. Tarraschi arvates olid males kindlad printsiibid, mille järgi peab mängima. Tema meelest oli males tugevusemõõdikuks loogika, mitte tõhusus. Nende põhimõtete tõttu pidas ta Laskerit teise järgu mängijaks, kes võitis mänge vaid kahtlaste trikkide abil. Matš algas Laskeri jaoks hästi, võites esimesest viiest mängust neli. Ta mängis malet Tarraschile tundmatul viisil. Lõppkokkuvõttes võitis Lasker matši pärast 8 võitu, 5 viiki ja 3 kaotust.[3] Tarrasch aga süüdistas oma kaotuses ilma.[4]
Lasker mängis 1910. aastal maailmameistritiitli matši ka Carl Schlechteriga, kes oli tuntud oma rahumeelse loomu ja agressiivsuse puudumise poolest. Tema karjääri jooksul lõppesid pea 80% mängudest viigiga. Matš pidi algselt koosnema 30 mängust, kuid rahaliste probleemide tõttu lühendati see kümnele. Võitja pidi olema see, kes saavutab esimesena kahepunktilise edu. Matši alguses püüdis Lasker rünnata, kuid Schlechteril ei olnud kaitsmisega raskusi ja neli esimest mängu lõppesid viigiga. Viienda mängu võitis aga Schlechter ning järgnesid neli viiki. Enne viimast mängu oli skoor 5:4 Schlechteri kasuks. Schlechter jõudis ka viimases mängus eduseisu, kuid mängis selle maha, kaotades mängu ning matš jäi lõpuks viiki.[5] Lasker jäi edasi maailmameistriks. 1910. aastal kaitses Lasker Pariisis taas oma maailmameistritiitlit, mängides Dawid Janowski vastu. Lasker tundis Janowski stiili, mis oli väga agressiivne ja ründav. Lasker kasutas seda tema vastu ning valis kindla kaitsvama stiili. Ta võitis matši kindlalt, laskmata Janowskil võita ainsatki mängu. Lõppskooriks jäi 9½:1½ (8 võitu ja 3 viiki).[3] Janowski ei mõistnud Laskeri käike ning pärast oma kolme kaotatud mängu oli ta Edward Laskerile kurtnud: "Teie nimekaim mängib nii idiootselt, et ma ei suuda tema mõtlemise ajal isegi malelauale pilku heita."[6] Järgnenud esimese maailmasõja aastatel Lasker malega eriti ei tegelenud, mängides vaid ühe matši ja ühe turniiri.
Maailmameistritiitli kaotamine muuda
1920. aastal leppisid José Raúl Capablanca ja Lasker kokku maailmameistritiitli matši korraldamises aasta hiljem. Matš toimus 1921. aasta märtsist aprillini. Pärast nelja viiki tegi Lasker lõppmängu ajal rumala vea ning Capablanca sai esimese võidu. Capablanca kindel stiil tagas talle veel 4 viiki. Kümnendas ja üheteistkümnendas mängus võitis Capablanca taas Laskerit. Pärast kahte viiki ja Capablanca neljateistkümnenda mängu võitu andis Lasker alla ning kaotas oma maailmameistritiitli.[3]
Hilisemad aastad muuda
Pärast maailmameistritiitli kaotamist oli Lasker juba 53-aastane ja ei pidanud enam ühtegi tõsist matši. Ta mängis edasi vaid turniiridel, võites 1924. aasta New Yorgi turniiri ning jäädes Jefim Bogoljubovi järel 1925. aastal Moskvas teiseks. Pärast seda teatas ta, et teeb tõsise malemängimisega lõpparve. Hiljem andis ta välja mitu teost, näiteks "Lehrbuch des Schachspiels" (hiljem inglise keeles "Lasker's Manual of Chess"), "Das verständige Kartenspiel", "Mängude entsüklopeedia", "Brettspiele der Võlker ja Das Bridgespiel". Hiljem mängis ta professionaalsel tasemel bridži ning esindas Saksamaad rahvusvahelistel võistlustel. Pärast Hitleri võimuletulekut ja juutide diskrimineerimise algust lahkus Lasker koos naisega Saksamaalt. Nad suundusid algul Nõukogude Liitu, kus Lasker ütles Saksa kodakondsusest lahti ning sai Nõukogude Liidu kodakondsuse. Lasker hakkas taas malega tegelema ning võttis osa ka turniiridest, et raha teenida. Ta ei võitnud ühtegi turniiri, küll aga saavutas kõrgeid kohti. Laskeri saavutust Moskva 1935. aasta turniiril, kus ta ei kaotanud kordagi ning sai Mihhail Botvinniku järel teise koha, on nimetatud bioloogiliseks imeks, kuna Lasker oli siis juba 66-aastane.[7]
1937. aastal asusid Laskerid elama Ameerika Ühendriikidesse. Emanuel Lasker suri 11. jaanuaril 1941. aastal 72-aastaselt New Yorgis.
Mängustiil muuda
Lasker kasutas psühholoogilist mängumeetodit[8], mille käigus arvestas ta mängides mitte ainult hetkeseisu mängulaual, vaid ka vastase subjektiivsete isiksuseomadustega. Richard Réti analüüsis Laskeri mängustiili tema mängude põhjal ning kirjutas pikalt sellest, kuidas Lasker mängis meelega nõrgemaid käike, et oma vastast heidutada[9]. Lasker eitas sellist käitumisviisi ja suurem osa kaasaegsetest malekirjanikest on temaga nõus. Tema tollal teistele imelikuna tundunud käigud on praegu tavaline malepraktika. Nende hulka kuuluvad näiteks g2-g4 etturi edasilüke Sitsiilia kaitse draakonivariandis või ohverdused positsioonilise edu saavutamiseks. Taolised taktikalised liigutused ei olnud tollal ajakohased ja põhjustasid tihti sarnaseid reaktsioone nagu Tarraschil ja Janowskil.
Capablanca sõnul tundis Lasker avanguid hästi ning pööras erilist tähelepanu Steinitzi edasiarendustele, kuna ta ei nõustunud suurema osaga tolleaegsest avanguteooriast. Capablanca arvates polnud Laskeril tegelikult kindlat väljakujunenud stiili, kuna ta oli nii paindlik, et suutis mängida ükskõik mismoodi: ta oli suurepärane kaitsja, aga ka efektiivne ründaja.[10] Lisaks tugevusele matšides oli ta veelgi tugevam turniiride. Kaotanud maailmameistritiitli, edestas Lasker turniiridel siiski Capablancat. Alles 1936. aastal, kui Lasker oli 67-aastane ja nende maailmameistrivõistluste matšist oli möödunud 15 aastat, võitis Capablanca teda ka turniiril.
Pärand malemaailmale muuda
Lasker ei asutanud ühtegi malekooli, aga tema mängustiil on avaldanud tugevat mõju hilisematele maletajatele nagu Mihhail Tal ja Viktor Kortšnoi. Ta on andnud oma panuse avanguteooriasse ning temanimelised variatsioonid esinevad nii lipugambiidis, Evansi gambiidis kui ka Prantsuse kaitse McCutcheoni variandis.
Akadeemilised saavutused muuda
Laskeri talent ei peitunud ainult males. Vanemad nägid temas intellektuaalsed võimed, eriti matemaatika vallas, ning saatsid teismelise Laskeri Berliini õppima. Ta lõpetas keskkooli Landsberg an der Wartes (praegune Gorzów Wielkopolski linn Poolas). Edasi õppis ta matemaatikat ja filosoofiat Berliini, Göttingeni ja Heidelbergi ülikoolides. 1895. aastal avaldas Lasker kaks matemaatikateemalist artiklit ajakirjas Nature. 1901. aastal kaitses ta David Hilberti juhendamisel Erlangenis doktoritöö "Über Reihem auf der Convergenzgrenze", mis avaldati samal aastal Londoni Kuningliku Seltsi kaudu. Doktorikraadi matemaatikas sai ta 1902. aastal. Tema kõige tähtsam töö matemaatika vallas on teoreem, millest sai hiljem tänu Emmy Noetheri edasiarendustele praeguse algebra ja algebralise geomeetria fundamentaalse tähtsusega osa.[1] Lasker on lühikest aega olnud matemaatika õppejõud New Orleansi Tulane'i ülikoolis ja Manchesteri Victoria Ülikoolis.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 J J O'Connor, E F Robertson. "Emanuel Lasker" (inglise).
- ↑ "Ready for a big chess match". The New York Times (inglise). 11. märts 1894.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Margus Sööt. "Kirev male maailmameistrivõistluste ajalugu". Eesti Maleliit.
- ↑ Giffard Niolas. Le Guide des Échecs (Prantsuse kl), Éditions Robert Laffont, 1993. lk 394
- ↑ "Laskeri ja Schlechteri mäng".
- ↑ Giffard Niolas. Le Guide des Échecs (Prantsuse kl), Éditions Robert Laffont, 1993. lk 400
- ↑ Reuben Fine (1976). "The World's Great Chess Games" (inglise). lk 51
- ↑ Smirnov Ilja (23. oktoober 2011). "Male maailmameistriks tulevad vaid omamoodi hullud".
- ↑ Réti, Richard. Masters of the Chessboard (Inglise kl), Dover Publications, 1976. lk 133
- ↑ José Raúl Capablanca (mai 1927). "The Ideal Style of the Masters". Mundial (Inglise tõlge Hispaania keelest). Uruguay.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)