Elatustase

Elatustase (ka elustandard, elatusstandard) on riigi, rahva või mõne rahvastikurühma (kogukonna) vaimsete ja aineliste vajaduste rahuldamise üldine ja keskmine tase. Elustandardi puhul arvestatakse isiklikke sissetulekuid, haridustaset, toiduainete tarbimist, tervisekaitset, toimetulekut ja väljavaateid ootuste täitumiseks. Samuti arvestatakse juurdepääsu moodsale tehnoloogiale ja loodusvarade kasutusele.

Elatustasemeid saab ka võrrelda, näiteks võrreldes kõikides riikides toodete ja teenuste hindu elanike sissetulekuga, mida nimetatakse ostujõu standardiks.

Kõige kõrgem elatustase on Šveitsis, Norras ja Taanis.

Ajalugu

Eesti elatustase on aastate jooksul peamiselt kasvanud. Tagasilangus toimus vaid aastatel 2009–2010, mis langes kokku ülemaailmse majanduskriisiga.

1992. aasta oli Eesti jaoks keeruline, kuna varasem Edgar Savisaare valitsus ei suutnud Eestit distantseerida kiiresti langeva väärtusega rublast ning minna kroonile üle. Savisaare valitsus lagunes 29. jaanuaril 1992.

30. jaanuaril 1992. aastal tuli asemele Tiit Vähi esimene valitsus, mille teeneks jääb 20.–22. juunil 1992 toimunud rahareform, mil rublad vahetati välja kroonide vastu kursiga 10 rubla 1 krooni eest.

Keskmine brutopalk oli 1992. aastal umbes 469,40 krooni (natuke üle 30 euro).

Ajalehes Videvik avaldatud Juhan Sillaste hinnangul hakkas elatustase 1992. aasta teisel poolel veidi tõusma, kuid 1994. aastal tõus peaaegu seiskus. 1995. aastal hakkas elatustase langema ning 1997. aastal natuke tõusis. 1998. aasta teisel poolel hakkas see uuesti langema. 1999. aastast on elatustase hakanud järk-järgult paranema.

1996. aastal oli umbes 45 000 inimese palk oli alla 600 krooni kuus ja 120 000 töötaja palk oli keskmiselt 600–1200 krooni kuus.

Elatustase maakonniti

2006. aastal oli kõige kõrgem elatustase Harju maakonnas, kus elaniku keskmine kuupalk oli 5127 krooni. Madalaim elatustase oli Võru maakonnas, kus elaniku keskmine kuupalk oli 3177 krooni. Kui vaadata aastaid 2004–2006, siis Harju maakonna elatustase on igal aastal olnud Eesti keskmisest kõrgem. 2005. ja 2006. aastal oli ka Tartu maakonna elatustase kõrgem Eesti keskmisest elatustasemest.

Aastatel 2005–2015 seadis Eesti regionaalarengu strateegia kriitiliseks piiriks, et mitte ühegi maakonna elatustase ei tohiks olla madalam kui 61% kõrgeimast maakondlikust näitajast. 2002. aastal oli sellest madalam elatustase kolmel maakonnal, 2003. aastal samuti kolmel maakonnal ja 2004. aastal ühel maakonnal. 2005. ja 2006. aastal läks kõigil maakondadel hästi, kuna polnud ühtegi maakonda, mille elatustase oleks olnud madalam kui keskmise elatustaseme kriitiline piir.

Eesti ja Soome elatustaseme võrdlus

Kuigi 2017. aastal moodustas Eesti tööealise elanikkonna palgatase Soome omast 40%, oli Eesti elatustase võrreldav sellega, mis oli Soomes 1990. aastate keskel.

2018. aastaks oli Eesti elatustase jõudnud 80%-ni Euroopa Liidu keskmisest.

2017. aastal tehtud prognoosi järgi jõuaks Eesti elatustase Soome omale järele teoreetiliselt 30 aasta jooksul, kui Eesti sisemajanduse koguprodukti kasv oleks igal aastal vähemalt 3%. Et majandus on tsükliline, võib selle perioodi jooksul ette tulla majanduse aeglustumist, mis niisugust prognoosi ei toeta.

Euroopa riikide võrdlus

2014. aasta seisuga, asuvad Euroopa riikide palgavõrdluses esikohtadel Šveits, Norra ja Taani. Šveitsis elav inimene teenib keskmiselt 6247 eurot kuus ja Norras elanik teenib keskmiselt 5091 eurot kuus. Šveitsis võib olla küll kõige kõrgem keskmine palk, kuid seal on ka kõige suurem palgalõhe naiste ja meeste vahel. Šveitsi naised teenivad peaaegu kolmandiku võrra vähem kui Šveitsi mehed. Šveitsist suurem palgalõhe valitseb ainult Eestis. Palgavõrdluse tabeli allosas paiknevad Rumeenia ja Bulgaaria, kus keskmine kuupalk on vastavalt 323 ja 327 eurot. Eesti keskmine kuupalk on 849 eurot kuus.

Vaata ka

• elukvaliteet
• eluviis
• suhteline vaesus
• õnnelikkus