Eidapere

Eidapere
Pindala	1,0 km² (2020)
Elanikke	235 (31.12.2021)
EHAK-i kood	1550
Koordinaadid	58° 46′ N, 24° 57′ E

Eidapere on alevik Rapla maakonnas Kehtna vallas.

Läbi Eidapere kulgeb laiarööpmeline Lelle–Pärnu raudtee ja Lelle–Vändra maantee. Alevikus asus kuni 2018. aasta detsembrini Eidapere raudteepeatus (14 km Lellest), kus peatusid viimati Elroni reisirongid liinil Tallinn–Pärnu.

Aleviku keskele on metskond viimastel aastakümnetel istutanud liigirohke pargi, mida ilmestavad väikesed veesilmad.

Alevikus tegutsevad Eidapere Kool ja Eidapere raamatukogu.

Eidapere lähedal Mukre rabas asub Eidapere järv.

Eidaperest on pärit Taavi Veskimägi.^[4]

Ajalugu muuda

Eidaperet on kirjalikult esmamainitud 1530. aastal. 1828. aastal rajati Eidaperre karjamõis, mis 1885. aastal muudeti rüütlimõisaks. Rüütlimõisast on nüüdisajaks säilinud park tiikidega.

Eidapere klaasivabrik muuda

19. sajandi algupoolel (1812–1815) ehitas Lelle mõis Eidapere mõisa Saarepõllu küla maadele Eidapere klaasivabriku. 1853. aastal ehitati Eidaperre kivist vabrikuhoone aknaklaasi ja õllepudelite tootmiseks, mis oli oma aja kohta harukordne – kauni arhitektuuriga kompleks oli Eesti suurim klaasivabrik, mille toodangu moodustasid pudelid ja eriti suur sortiment klaasnõusid. 1920. aastal moodustati Eesti Klaasitööstuse Osaühisus „EKO” (kaubamärk EKO). Suurosanike hulka kuulusid Johan Laidoner, Johan Kull, Karl Lausson ja Johan Rumberg.

Eidapere oli ainuke paik Eestis, kus koolitati klaasipuhujaid. Vabrikul oli oma söökla, vabriku territooriumil oli oma raudtee ja depoo. Raudtee Tallinnast ehitati just klaasivabriku tõttu ja esialgu ainult Eidapereni, hiljem edasi Pärnuni. Klaasivabrikus toodeti aastatel 1921–1929 üle 400 tooteartikli: pudeleid, purke, vaase, lambikupleid, joogi- ja napsiklaase, taldrikuid, aluseid jne. 1929. aastal klaasivabrik pankrotistus. Praegu meenutab olnut mälestuskivi.