Egon Schiele

Egon Schiele
	Autoportree 1914
Sünninimi	Egon Leo Adolf Ludwig Schiele
Sündinud	12. juuni 1890; Tulln
Surnud	31. oktoober 1918 (28-aastaselt); Viin
Rahvus	austerlane
Tegevusala	maalimine, joonistamine
Kunstivool	ekspressionism
Mõjutatud	Gustav Klimt
Mõjutanud	Oskar Kokoschka

Egon Schiele [ˈʃiːlə] (12. juuni 1890 Tulln – 31. oktoober 1918 Viin) oli austria kunstnik. Ta oli Gustav Klimti protežee.

Schiele oli üks 20. sajandi juhtivaid figuurijoonistajaid ja Austria ekspressionismi juhtkujusid. Ta oli märkimisväärne joonistaja, kes kasutas väljendusvahendina peenikest teravat joont ja tegi palju autoportreesid. Ta on tuntud oma teoste intensiivsuse, graafilise stiili ning väändunud figuuride poolest, mis panevad proovile klassikalise ilu mõiste^[1].

Tema lühikest elu saatsid konfliktid ja skandaalid, mis kajastusid tema kunstis erootika ja psühholoogilise pingena^[1]. Kuigi Schiele tegutses Viinis ajal, mil seal viljeleti Viini juugendstiili, on tema teosed ekspressionistlike tunnustega: figuuride moonutamine, väljakutsuvad vaatepunktid ja erksad värvid. Värvid ongi Schiele jaoks kõige ekspressiivsem vahend maalikunstis^[2].

Elu muuda

Egon Schiele sündis 12. juunil 1890 Tullnis, mis on väike linn Viini lähedal^[3].

Lapsepõlv ja teismeiga muuda

Egon Schiele oli raudteeülema Adolf Eugeni ja Marie Schiele (neiupõlvenimega Soukup) kolmas laps. Tal oli kaks vanemat ja üks noorem õde: Elvira, Melanie ja Gerti. (Gertiga olid tal verepilastuslikud suhted.) Schiele joonistamisanne ja loominguline viljakus avaldus juba lapsena, kui ta joonistas nii palju ronge, et isa Adolf otsustas tema visandiraamatud hävitada. Pärast vaimselt ebastabiilse isa surma 1905. aastal sai Schiele eestkostjaks onu Leopold Czihaczek, kes polnud küll tema kunstikalduvustest vaimustunud, ent tunnistas tema andekust. Koolis oli Schiele häbelik ja vaikne. Et ta oli kehv õpilane, käis ta endast nooremate klassis.

Varajases teismeeas näitas Schiele huvi üles vaid joonistamise vastu. Isa surma elas ta väga raskelt üle. Sel perioodil maalis ta arvukalt pilte, sealhulgas oma esimesed autoportreed. Arvatakse, et autoportreede maalimine pärast traagilist läbielamist oli ainus viis tegeleda leinaga ja täita kaotusest tekkinud tühimik. Oma emaga ta lähedane ei olnud, pigem oli nende suhtlus konfliktne terve Schiele elu^[3].

Loometee ja eraelu muuda

1906. aastal hakkas Schiele õppima Viini kunstkäsitöökoolis (Wiener Kunstgewerbeschule), kus tal soovitati astuda kunstiakadeemiasse (Akademie der Bildenden Künste). Seal sai tema peamiseks õpetajaks väga konservatiivne Christian Griepenkerl. Sealne akadeemilise laadi pealesurumine ei sobinud aga omanäolisele Schielele, nii et ta lahkus akadeemiast pärast kolme aastat koos mitme kaasõpilasega.

"Autoportree" (1906)

Schiele hakkas huvi tundma Klimti stiili ja Viini Setsessiooni kunstnike vastu^[3].1907. aastal tutvus Schiele Gustav Klimtiga, kes pidas noort kunstnikku väga andekaks ja hakkas tema mentoriks. Klimt tutvustas Schielele kunsti- ja käsitööettevõtet Wiener Werkstätte, mis oli tihedalt seotud Viini Setsessiooniga. Klimt pidas Schielet endast paremaks joonistajaks ja ostis mitu tema teost, et soodustada Schiele loomevabadust. Schiele varasemates teostes on tunda Klimti ja juugendi mõjusid, hiljem muutus stiil aga omanäolisemaks, jõulisemaks ja ekspressiivsemaks. 1907. aastal väljendub tema teostes esimest korda Klimti mõju. Tõsiasi, et Schiele võttis Klimti eeskujuks, oli juba iseenesest mässumeelne akt Griepenkerli ja akadeemia kui institutsiooni vastu. 1908. aastal eksponeeris ta esimest korda Klosterneuburgis oma teoseid^[3].

Klimt kutsus Schiele osalema Viini 1909. aasta näitusel, kus too vaimustus Edvard Munchi, Vincent van Goghi ja Jan Tooropi teostest. Edaspidi oli Schiele kunstimaastikul väga aktiivne. Ta asutas samal aastal koos nende koolikaaslastega kunstiakadeemiast, kes olid akadeemilises õpetamisstiilis pettunud, kunstnike rühmituse Neukunstgruppe. Schiele võttis osa Viini Setsessiooni ja Neukunstgruppe ühisnäitustest, tutvus kunstikaupmeeste ja kaasaegsete nimekate kunstnikega.

1909. aastal osales ta ka esimesel Neukunstgruppe näitusel Pisko galeriis, see oli Schiele esimene suur võimalus osaleda suuremal kunstinäitusel. Neli tema teost olid näitusel esindatud Oskar Kokoschka teoste kõrval. Pärast näitust, mis ei olnud kunstnikule kuigi menukas, lahkus kunstnik Neukunstgruppest. 1910. aastaks oli Schiele leidnud endale omase stiili. 1911. aastal avaldati Schiele kohta esimene publikatsioon^[3].

1911. aastal tutvus ta 17-aastase Walburga (Wally) Neuziliga, kellest sai tema kauaaegne armuke ja modell. Koos põgenesid nad Viini klaustrofoobilisest miljööst Český Krumlovi (Krumau) väikelinna Böömimaal. Linnaelanikud aga ei kiitnud heaks nende elustiili, sealhulgas fakti, et Schiele kasutas modellidena kohalikke teismelisi tüdrukuid, ning nad kolisid Wallyga Viini lähistele Neulengbachi. 1912. aastal süüdistati Schielet alaealise tüdruku ahistamises. Arreteerimise käigus leiti ateljeest suurel hulgal joonistusi, mida peeti pornograafilisteks. Ahistamissüüdistusest loobuti, aga ta mõisteti süüdi pornograafiliste joonistuste eest ja pidi kandma karistust 24 päeva vanglas, kus valmisid ka mitmed vangistust käsitlevad teosed.

Schiele kasutas tihti väga noori modelle, kes poseerisid alasti ebamoraalseks peetud poosides. Alates 13. aprillist 1912 oli Schiele kolm nädalat vahi all Neulengbachis ning tema erootilised joonistused konfiskeeriti. Kohtuotsusega ta küll vangistati kolmeks päevaks, aga lasteahistamise süüdistused tühistati^[3]. Kuigi tema erootilisi teoseid iseloomustati grotesksena, kutsuti Schielet siiski "pornograafiks"^[2].

1912. aastal avastasid Schiele ka mõned mõjukad kollektsionäärid ning tema rahaline seis paranes. Samal perioodil avastas kunstniku ka ajakirja Die Aktion asutaja Franz Pfemfert ning 1916. aastal ilmus ajakirjanumber, mis oli täies ulatuses pühendatud Schielele. See on oluline, sest nii jõudsid Schiele ja tema teosed väga laia lugejaskonnani^[3].

Egon Schiele 1914. aastal

1913. aastal toimus esimene Schiele isikunäitus Müncheni uue kunsti galeriis. Samal aastal liitus ta Austria kunstnike liiduga (Bund Österreichischer Künstler). Ta osales mitmel näitusel Budapestis, Kölnis, Dresdenis, Pariisis ja Roomas.

1914. aastal ajakirjas Die Aktion ilmunud manifestis kirjutas 19-aastane Schiele: "Uus kunstnik on ja iga hinna eest peab olema tema ise, ta peab olema looja, ta peab ise rajama aluse möödunud traditsioonist mõjutamata. Siis ta on uus kunstnik"^[3].

"Edithi portree" (kunstniku naine; 1915)

1914. aastal kohtus ta Viinis protestantliku kodanlasperekonna Harmsiga. Peres oli kaks tütart, kellest ühega otsustas Schiele abielluda. Kui ta teatas 1915. aastal enda ja Edithi kihlumisest elukaaslasele Wallyle, jättis viimane Schiele maha ja nad ei kohtunud enam kunagi. Wally Neuzil oli olnud tema kaaslaseks neli aastat, olles talle partner nii eraelus kui ka modell tema (enamasti erootilistel) maalidel. Schiele oli sellest väga murtud, kuna oli arvanud, et abiellumise järel kestab tema suhe Wallyga edasi. Schiele abiellus Edith Harmsiga 1915. aastal^[3].

Paar päeva pärast pulmi sai Schiele sõjaväekutse ja pidi kohe minema Prahasse, hiljem Mühlingisse. Tema töökohustuste hulka kuulus venelastest sõjavangide valvamine, keda ta ka maalis ja joonistas. Komandör Karl Moser andis sõdurist kunstnikule isegi ruumi, mida too sai ateljeena kasutada. Sõjaväekohustuste täitmise ajal osales ta siiski ka mitmel näitusel.

Alates 1915. aastast oli Schiele sõdur Prahas, hiljem Viinis. Märtsist novembrini 1916 kirjutas Schiele sõjapäevikut. On oluline rõhutada, et kuigi Schiele ei võtnud poliitilistel teemadel väga sõna, ei olnud ta apoliitiline. Juba fakt, et ta tegi tööd ka poliitilisele aktivistile Franz Pfemfetile ja tema ajakirjale, näitab Schiele poliitilisust. Ta ei olnud sõja poolt ega vaimustunud rahvusluse ega rassi diskrimineerimise ideedest. 1915–1917 maalis ta väga vähe^[3].

1917. aastal oli Schiele tagasi Viinis ja osales viiekümne teosega menukalt Setsessiooni 49. näitusel. Tema maalid olid väljas peasaalis ja näituseplakatil.

1918. aasta 6. veebruaril suri tema suur eeskuju Gustav Klimt. Märtsis saatis teda näitusel suur menu ja enamik tema näitusel eksponeeritud teostest leidis ostja^[3].

1918. aasta sügisel jõudis 20 miljonit inimelu nõudnud Hispaania gripi pandeemia Viini. Edith, kes ootas last, suri 28. oktoobril; Schiele kolm päeva pärast teda.

Schielet iseloomustatakse kui hüpertundlikku isiksust ja prohvetit, kes nagu oleks ette näinud Euroopa vältimatut katastroofi. Kunstniku ellu ja loomingusse tungis vägagi sageli surmatemaatika ning isegi tema erootiliste teoste kohta on öeldud, et need peegeldavad surma kohalolu^[2].

Looming muuda

Autoportreed muuda

Schiele lõi sadakond autoportreed. Reinhard Steineri arvates ei ole Schiele teosed autobiograafilised reportaažid ega kujuta kangelaslikkust ega enesejumaldamist (mõne erandiga varajastes teostes aastatel 1905–1907). Seda ebatavaliste pooside, tundeliste žestide ja ühtse "mina" (kunstnik versus kunstnik portreel) puudumise pärast. Varajase perioodi autoportreesid iseloomustab grandioosne ja ekshibitsionistlik enesevaade, mis Steineri sõnul kompenseerib Schielele kalli isa kaotust ja tema tunnustuse igatsust. Klimti perioodil tehtud autoportreedes (tinglikult 1910–1913) on rohkem pinget ning sellepärast võib olla neid raskem ka autoportreedena tuvastada. Selle perioodi kunstnik autoportreteeris end askeetlikult saledana, tema figuur on väändunud, näoilme sünge, veider ja võõras^[3].

Schielele on omane neutraliseerida pildi taust (loobuda ruumilisusest), mis teeb figuurid ühedimensiooniliseks ning seetõttu näevad kehad välja haavatavad ja liigutused närvilised. Kuigi Schiele mõnel autoportreel võib välja tuua objektiivselt erootilise sisu ning ihade käsitlemise, ei saa seda joont kõikidele (akt-auto)-portreedele omistada. Schiele oli pigem enese analüüsija/looja, kes otsis ennast ja oma spirituaalset substantsi^[3]. Schiele erootilised teosed (mitte ainult autoportreed) kirjeldavad seksuaalsusest põhjustatud kannatusi, mehe ja naise vahelise suhte patupoolt^[2].

"Autoportree" (1910)
"Põlvitav akt, autoportree" (1910)
"Autoportree kätega rinnal" (1910)
"Autoportree füüsaliga" (1912)
"Autoportree pruunil taustal" (1912)
"Autoportree tõstetud palja õlaga" (1912)
"Autoportree" (1912)
"Autoportree oranžis kuues" (1912)

Maastiku- ja linnavaated muuda

Pärast 1915. aastat hakkas senine süngus Schiele teostest taanduma. Tundub, nagu oleks kunstnik vastandunud verisele reaalsusele (I maailmasõda), pöördudes maalima linna- ja maastikuvaateid. Siiski ei saa Schiele puhul rääkida reaalsuse objektiivsest kujutamisest, vaid selle teatavast moonutamisest. Seda muidugi ka sellepärast, et Schielele oli tavaks maalida mälu, mitte vaate järgi. Kuigi selle perioodi varajased maastikukujutused on enamasti külmades toonides, siis see muutus hilisemal perioodil ning Schiele värvipaletile ilmuvad soojemad värvitoonid (näiteks 1917. aasta maal "Neli puud")^[3].

Ka Schiele linnavaated läbisid loodusvaadetega sarnase protsessi^[3]. Schiele linnavaated on rahulikuma kontrastsusega, isikupärase vaatepunktiga, mõtiskleva ja melanhoolse meeleoluga^[2]. Kunstnik jäi linnavaadete maalijana alati n-ö provintsipoisiks, sest ta armastas väikeseid linnu ja külasid ning eelistas oma ajast hoolimata kujutada just neid (selle aja moodsad kunstnikud kujutasid suurlinnu ja liiklust-liikumist). Schiele ei maalinud moodsaid linnu – tema piltidel puuduvad suitsevad korstnad, vabrikud, tehased ning üleüldse viited moodsale tehnoloogiale. Schiele kurva ilmega linnavaated kirjeldavad kunstniku enda siseelu, mitte objektiivset ajaloolist hääbumist. Linnade surnud väljanägemine tuleneb Schiele valitud linnusilma perspektiivist^[3].

"Väike puu hilissügisel" (1911)
"Loojuv päike" (1913)
"Sild" (1913)
"Majad kuivava pesuga" ("Äärelinn II") (1914)
"Sindelkatusega maja" ("Vana maja II"; 1915)
"Vana veski" (1916)
"Krumau maastik" (1916)

Schiele ja Klimt muuda

Schiele suhestus Klimti kunstiga stiili ja motiivide kaudu^[3]. Nende tutvuse algusaastatel võttis Schiele palju Klimti avangardistlikke stiilielemente üle ka oma teostesse. Ta andis klimtilikule erootikale oma teostes agressiivsema ja traagilisema kuju. Tema käe läbi omandas malbe Viini versioon art nouveau'st närvilise ja pöörase iseloomu ning lõpuks nurkliku teravuse^[2]. Klimt ja Schiele jagasid paljusid oma modelle ning ühest neist, Wally Neuzilist, sai Schielele partner ka pikemaks ajaks^[4]. Alates 1909. aastast jättis Schiele klimtiliku elegantse joonelise selguse seljataha ja alustas joonistamist stiilis, mille kohta isegi Klimt märkis, et tegemist on meistri stiiliga. Klimt ja Schiele tutvusid arvatavasti 1910. aastal. Schiele pakkus Klimtile, et kunstnikud võiksid omavahel teoseid vahetada – Schiele annaks mitu oma joonistust ühe Klimti oma vastu. Klimt olevat seepeale teinud komplimendi Schiele joonistamisoskuse kohta ja öelnud, et see on tema omast palju parem. Vahetus siiski toimus ja Klimt ostis isegi paar joonistust Schielelt juurde^[3].

Schiele vaatepunkt muuda

Palju on räägitud Schiele eripärast vaatepunkti valimisel. Ebatavaline vaatepunkt on tihti põhjus, miks figuurid tunduvad deformeerunud ja kummalised, poosid ebatavalised ja tulnukalikud. Väga harva vaatles Schiele oma modelle täies ulatuses või eestvaates. Vahel kasutas ta redelit, et saada vaatepunkt modellidele ülalt. Schiele modellide ebainimlike pooside taga ei nähta loomulikkust, vaid kunstniku korraldust. Modellid on kunstnikule haavatavalt paljastatud ning nad ei tundu tavaliselt lõõgastunud, vaid pinges. Tihti on modelli pilk suunatud vaatajale^[3].

Arvatakse, et Schielele võis tihti inspiratsiooniallikaks ja kehakeele joonistamisel aluseks olla vaimuhaigete inimeste patoloogiline kehakeel. Selle huvi tekitas temas sõber Erwin Osen, kes käis seda haigete pealt õppimas. Osen on ka oma isikliku ekspressiivsusega mõjutanud Schiele figuuride kujutamist. Lisaks leidis Schiele inspiratsiooni teatraalsusest ja tantsust. Kunstniku inspiratsiooniallikatest kõnelevad tema kollektsioneeritud kunstiteosed. Tema kogusse kuulus mõnel määral eksootilist või folkloorset kunsti, idamaiseid puulõikeid ning Viini suurim Jaapani pornograafia kogu^[3].