Efraim Zuroff
Efraim Zuroff (heebrea אפרים זורוף; sündinud 5. augustil 1948 New Yorgis) on Iisraeli ajaloolane, natsikütt, Simon Wiesenthali keskuse Jeruusalemma osakonna direktor.
.jpg)
Haridus muuda
Aastal 1970 sai ta New Yorgi Yeshiva ülikoolist bakalaureusekraadi ajaloo erialal. Seejärel emigreerus ta Iisraeli, kust sai Jeruusalemma Heebrea Ülikoolist magistrikraadi tänapäeva juudi ajaloos. 1997. aastal sai ta samast ülikoolist filosoofiadoktori kraadi (lõputöö teema "Ameerika Ühendriikide ortodokssete juutide reaktsioon holokaustile").
Tegevus muuda
1978. aastal kutsuti ta Los Angeleses asutatud Simon Wiesenthali keskuse esimeseks direktoriks. Tal oli juhtiv roll keskuse arhiivi ja raamatukogu rajamisel. Samuti oli ta keskuse dokumentaalfilmi "Genocide" ajalooküsimuste konsultant. 1980. aastal läks ta Iisraeli, kus töötas Ameerika Ühendriikide justiitsministeeriumi eriuurimisbüroos (Office of Special Investigations) ametnikuna. Tema ülesandeks oli aidata Ameerika Ühendriikides elavate natsistlike sõjakurjategijate vastu süüdistuste koostamisel.
1986. aastal määrati ta Simon Wiesenthali Keskuse Jeruusalemma osakonna direktoriks.
Suhted Eestiga muuda
Zuroff hakkas juba enne Eesti taasiseseisvumist süüdistama Harry Männilit juutide vastu inimsusvastaste kuritegude toimepanemises. 1989. aastal saatis ta Nõukogude Liidu prokuratuurile kirja, paludes andmeid väidetava natsikurjategija Männili kohta. 1990. aastal teatas Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) ülem Rein Sillar Moskvasse, et Männili kohta puuduvad materjalid. 1993. aasta detsembris saatis Zuroff president Lennart Merile protestikirja, milles nõudis, et Männil astuks tagasi Balti Strateegiliste Uuringute Instituudi juhatusest. 1995. aastal kinnitas Kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl, et Wiesenthali keskuse süüdistused on alusetud. 2001. aastal nõudis Zuroff Eestilt uue juurdluse alustamist, kuid Eesti vastas sellele, et uusi tõendeid ei ole leitud. Uurimist jätkas Kaitsepolitsei.[1] 2001. aasta märtsis algatas Kaitsepolitsei Zuroffi avalduse põhjal kriminaalasja, et uurida, kas Männil on seotud tsiviilisikute tagakiusamise ja tapmisega aastail 1941–1942, kuid Saksamaa ja teiste riikide arhiivides tuhandeid lehekülgi läbi töötanud ning kümneid tunnistajaid üle kuulanud kaitsepolitsei töötajad ei leidnud mingeid tõendeid, mis seostanuks Männilit inimsusvastaste kuritegudega, ning Männili kriminaalasi lõpetati.[2] Zuroff ja Wiesenthali keskus ei olnud selle otsusega rahul. Zuroff süüdistas Eesti riigiprokuratuuri ebakompetentsuses ja korruptsioonis ning Eesti võime poliitilise tahte puudumises.[3]
2007. aasta septembris kritiseeris Eesti ajakirjanik Heiki Suurkask Zuroffi õigusriigi põhimõtete vastu eksimise pärast, sest Zuroff ootas Eestilt Harri Männili süüdimõistmist inimsusvastastes kuritegudes olukorras, kus puuduvad asitõendid. Samuti süüdistas Suurkask Zuroffi selles, et ta usub eestlaste kollektiivsesse süüsse, ning kommunismikuritegude suhtes kaastunde puudumises.[4] Zuroff vastas sellele artiklile, et ta tunneb "täielikult kaasa kommunismiohvritele" ning toetab "täielikult kommunistlike kurjategijate kohtu alla andmist, hoolimata nende usust ja/või rahvusest". Kollektiivsesse süüsse uskumise kohta ütles ta, et "me ei aktsepteeri mitte kuidagi sellist kontseptsiooni". Ta lisas, et Harri Männil ja Mihhail Gorškov jäetakse Eestis kohtu alla andmata mitte asitõendite, vaid poliitilise tahte puudumise tõttu.[5]
12. juulil 2009 avaldati Iisraeli ajalehes The Jerusalem Post artikkel, milles Zuroff mõistis hukka Euroopa Parlamendi 23. septembril 2008 tehtud otsuse, millega 23. august kuulutati Euroopa stalinismi ja natsismi ohvrite mälestuspäevaks. Zuroff märkis artikli lõpus, et "selle kampaania" taga on Eesti, Läti ja Leedu, kes soovivad leevendada oma süüd holokaustis ning tõrjuda selle ainulaadset seisundit.[6]
27. juulil 2009 pidas ta Tallinnas meediaklubi Impressum kokkukutsutud konverentsil ettekande Simon Wiesenthali tegevusest. Samal üritusel esinesid teiste seas veel Kristina Norman, Dimitri Klenski, Dmitri Linter, Maksim Reva ja Johan Bäckman.[7]
29. juulil 2009 teatas ta Delfile antud videointervjuus, et Männil võidakse kohtu alla anda väljaspool Eestit, kuid keeldus riigi nime nimetamast. Samuti rõhutas ta, et ei nõustu natsionaalsotsialismi ja kommunismi võrdsustamisega: "Kui holokaust kaotab oma unikaalse positsiooni inimkonna ajaloos, on tegemist tragöödiaga."[8]
Isiklikku muuda
Zuroff on abielus, tal on neli last (2 poega ja 2 tütart) ja seitse lapselast[viide?].
Teosed muuda
- Occupation: Nazi-Hunter. Los Angeles 1994.
Viited muuda
- ↑ Pekka Erelt. Sonnenfeldi needus - Eesti Ekspress, 05.01.2006
- ↑ Riigiprokuratuur lõpetas Männili kriminaalasja - ERR, 30.12.2005
- ↑ Wiesenthali keskus peab Männilit kurjategijaks - SL Õhtuleht, 03.01.2006
- ↑ Heiki Suurkask. Zuroffi sõda Eestiga - Eesti Päevaleht, 05.09.2007
- ↑ EFRAIM ZUROFF: kommunismikuritegudega pole minu missioon - Eesti Päevaleht, 06.09.2007
- ↑ Efraim Zuroff. A combined day of commemoration for the victims of Nazism and communism? - The Jerusalem Post, 12.07.2009
- ↑ FOTOD: Efraim Zuroff pidas Tallinnas kõnet - Delfi, 27.07.2009
- ↑ Efraim Zuroff: Esitame Männilile süüdistuse välisriigis - VIDEOINTERVJUU Rain Kooli, www.DELFI.ee, 29.07.2009
Välislingid muuda
- Dr. Efraim Zuroff Wiesenthali keskuse lehel
- EFRAIM ZUROFF: võitlus kommunismikuritegudega pole minu missioon, 6. september 2007
- Zuroff: paljud metsavennad tapsid juute, 8. november 2007
- Efraim Zuroff tuleb Tallinna, et esineda klubis Impressum, Kesknädal 20. juuli 2009
- Aro Velmet. Efraim Zuroff esitles Tallinnas raamatut ERR.ee, 27. juuli 2009
- Zuroff: genotsiid puudutas vaid juute, 30. juuli 2009
- Efraim Zuroff: Esitame Männilile süüdistuse välisriigis, 30. juuli 2009