Eesti vanglad

Eesti vanglad on Eesti alal asuvad või asunud vanglad. 2017. aastast on Eestis kolm tegutsevat vanglat: Tallinna vangla, Tartu vangla, Viru vangla.

Tartu Vangla

Viru vangla (2019)

Eesti vanglateenistus

Eesti vanglateenistuse keskasutus, mis juhib ja arendab vanglate tööd on Justiitsministeeriumi vanglate osakond, mis asub Jaama tänav 7, Jõhvis. Osakonda juhib justiitsministeeriumi asekantsler vanglate alal ning selles on neli talitust, mida juhtivad talituse juhatajad on ühtlasi asekantsleri asetäitjad, ja peakaplan. Eesti vanglateenistuse kaadri väljaõpe ja koolitus toimub Sisekaitseakadeemia vanglateenistuse kolledžis.

• Karistuse täideviimise talituse esmaülesanne on tagada vanglate turvalisus. Selleks ta jälgib, et valve vanglates oleks tõhus ja kord kindel ning vangide paigutamisel oleks arvestatud kõikide turvariskidega. Peale selle peab talitus arvestust vangide üle ja korraldab vanglate relvastatud üksuse tegevust. Talituse juhataja annab vanglatele korraldusi vangistuse täideviimise ja järelevalve ning julgeoleku valdkonnas.
• Taasühiskonnastamise talitus kannab hoolt selle eest, et vangid oleksid pärast karistuse ärakandmist ühiskonda naasmiseks võimalikult hästi ette valmistatud. See hõlmab vangide haridust, sotsiaaltööd, tervishoidu ning uimastiennetust ja ­rehabilitatsiooni. Talituse teine suur valdkond on kõik kriminaalhooldusega seonduv. Talituse juhataja annab vanglatele korraldusi sotsiaaltöö, kriminaalhoolduse ja tervishoiuteenuse osutamise valdkonnas.
• Õiguse ja arenduse talitus on keskendunud vanglate organisatsiooni ja töötajaskonna arendamisele: seisab hea selle eest, et vanglatöö oleks igakülgselt sujuv (töötades vajaduse korral välja asjakohased õigusaktid), korraldab töötajate värbamist ja koolitamist, lahendab vanglate eelarvega seotud küsimusi, tegeleb rahvusvahelise koostöö ja välissuhtlusega, aga ka arendab avavangistust. Talituse juhataja annab vanglatele korraldusi finants-, majandus ja üldosakonna töö valdkonnas.
• Sisekontrolli talituse ülesanne on tagada vanglateenistuse usaldusväärsus, jälgides, et vanglateenistuses töötaksid sellele kohale kõige sobivamad inimesed. Talitus kannab hoolt, et vanglatöötajad ei paneks toime õigusrikkumisi: kontrollitakse nende inimeste tausta, kes tahavad vanglasse tööle või vanglaametniku erialale õppima asuda. Selle kõrval lahendatakse õigusrikkumisi, kusjuures talituse töö hõlmab järelevalvet vanglate üle ning jälitustegevust ja kriminaalmenetlust vanglates, samuti teabe kogumist ja analüüsi. Talituse juhataja annab vanglatele korraldusi jälitustegevuse, riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse ning uurimisvaldkonnas.

Endised Eesti territooriumil tegutsenud vanglad

19. sajandi lõpuni allusid kinnipidamiskohad (üldised kriminaalvanglad, arestiroodud, parandus- ja töömajad, võlavanglad) Venemaa keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangule. 1879. aastal loodi nende valitsemiseks spetsiaalne Vanglate Peavalitsus (Главное тюремное управление). 1880. aastatel lõpetasid tegevuse arestiroodud, parandus- ja töömajad ning võlavanglad. 1895. aastal allutati kõik vanglate inspektorid Venemaa Keisririigi Justiitsministeeriumile, kus moodustati Vanglate Peavalitsus, vanglate osakond allus ka Eestimaa ja Liivimaa kubermanguvalitsusele. Tallinnas asus Tallinna 1. kubermanguvangla Toompea lossis ja Tallinna 2. kubermanguvangla Mere puiesteel endises suurtükitornis Paks Margareeta.

 Pikemalt artiklites Toompea vangla, Lasnamäe vangla ja Vene tänava eeluurimisvangla ning vangla Paksu Margareeta tornis ja selle kõrvale 1885. aastal ehitatud hoones, Eestimaa karistusvangla, Eestimaa kubermanguvangla

Keskvangla, Kalaranna fordis

1918. aastal allutati vanglad Eesti Vabariigis Kohtuministeeriumi Vangimajade Talitusele ja hiljem Vangimajade talitusele. Vangimajade Talitusele allusid: Keskvangimaja, Tartu (Ülikooli tänav 54), Viljandi, Rakvere (Rohuaia tänav 6), Narva, Pärnu (Sillutuse tänav 1), Valga (Riia tänav 7), Haapsalu (Wiedemanni tänav 16), Võru (Aleksandri tänav 26), Paide (Pikk tänav 30), Kuressaare (Tallinna tänav 14) ja Harku vangimaja ning Harku alaealiste parandusasutus Tallinna Karistusvangla, hilisema nimetusega Tallinna Lasnamäe Vangla.

1919. aasta jaanuaris moodustati Eesti Vabadussõjas sõjavangi langenud punaarmeelaste ning neid aktiivselt abistanud isikute kinnipidamiseks mitu sõjavangilaagrit: Allika (Naissaarel), Pääsküla, Tartu ja Rahumäe vangilaagrid. Laagrid likvideeriti järk-järgult 1920. aasta alguses.

Endine Tallinna vangla, Magasini tänaval

Murru vangla

Eesti NSV ajal tegutsesid: endistest maakondlikest vanglatest vangla nr 2 (Lasnamäe vangla, Tartu maanteel); vangla nr 3 (Tartu vangla); vangla nr 4 (Paide vangla); vangla nr 5 (Rakvere vangla); vangla nr 6 (Pärnu vangla); vangla nr 7 (Viljandi vangla); vangla nr 8 (Kuressaare vangla); vangla nr 9 (Valga vangla); vangla nr 10 (Võru vangla); vangla nr 11 (Narva vangla) ja vangla nr 12 (Haapsalu vangla). Senine Harku vangla nimetati Parandusliku Töö Kolooniaks nr 1. Eesti NSV Siseministeeriumi Eesti NSV Siseministeeriumi Paranduslike Tööde Valitsuse Eeluurimisvangla nr 1; Üldrežiimiga koloonia JUM 422/1; Range režiimiga koloonia JUM 422/2; Tugevdatud režiimiga koloonia JUM 422/3; Range režiimiga koloonia JUM 422/4; Üldrežiimiga koloonia JUM 422/5; Asunduskoloonia JUM 422/6 Rapla maakonnas Laudna alevis; Asunduskoloonia JUM-422/7, Viljandi maakonnas Karksi-Nuial; Asunduskoloonia JUM-422/8, Rummu alevis; Tallinna süüdimõistetute haigla JUM 422/9; Üldrežiimiga Viljandi Kasvatusliku Töö Koloonia (alaealised); Harku ravi-tööprofülaktoorium (M+ N); Tallinna ravi-tööprofülaktoorium (M) Pae tänaval; Maardu ravi-tööprofülaktoorium (M); Pärnu ravi-tööprofülaktoorium.

Eesti NSV aegsed kinnipidamisasutused allusid ENSV Siseministeeriumi vabariikliku alluvusega allüksusele – Parandusliku Töö Valitsusele. Vangla oli vabadusekaotusega karistatud isikute või eeluurimise all olevate isikute kinnipidamiskoht. Levinuim oli koloonia tüüpi vangla (nimetused nt ITK-2, ITU-2, JUM-422/2), mis oli jagatud elutsooniks ja töötsooniks. Olid ka eeluurimisisolaatorid ning kasvatusliku töö koloonia alaealiste õigusrikkujate kinnipidamiseks. Eesti NSV aegsed kinnipidamisasutuste nimetused muudeti ENSV Siseministeeriumi 17.05.1990. a käskkirjaga nr 67, uus nimetus – parandusliku töö koloonia. Sama käskkirjaga moodustati Parandusliku Töö Valitsuse baasil Kohtuotsuste Täitmise Amet ja anti tema alluvusse parandusliku töö kolooniad, parandusliku töö asunduskolooniad, eeluurimisisolaator nr 1, Harku, Maardu, Pärnu ja Tallinna ravi- ja tööprofülaktoorium, Tallinna süüdimõistetute haigla ja rajoonide täitevkomiteede siseasjade osakondade paranduslike tööde inspektsioonid ning erikomandatuurid. Kohtuotsuste Täitmise Ameti õigusjärglase Riikliku Kinnipidamiskohtade Ameti peadirektori 03.05.1994. a käskkirjaga nr 81 nimetati kinnipidamisasutused vanglateks.

Pärnu vangla

Taasiseseisvunud Eesti aegsed vanglad:

• Maardu vangla (liideti 2004. aastal Tallinna vanglaga)
• Keskvangla (nn Patarei vangla, suleti 2005. aastal ja selle koosseisus olev Vanglate keskhaigla liideti Tallinna Vanglaga)
• Pärnu vangla (suletud 2007. aastal)
• Rummu avavangla (1. aprillil 2004 liideti Rummu avavangla Murru vanglaga )
• Viljandi vangla (suleti 1. mail 2008 ja lammutati septembris 2011)
• Ämari vangla (suleti 1. novembril 2007 )
• Harku vangla, liideti 15. jaanuaril 2011 Murru vanglaga Harku ja Murru vanglaks
• Murru vangla, liideti 15. jaanuaril 2011 Harku vanglaga Harku ja Murru vanglaks
• 1. juunil 2016 liideti Harku ja Murru vangla Tallinna vanglaga ning Harku alevikus asuvate vanglahoonete kasutamine lõpetati

Vanglasse paigutamine

Pärast süüdimõistva kohtuotsuse või vahistamismääruse jõustumist tuleb süüdimõistetud või vahistatud vanglasse paigutada. Kohtuotsuse ja -määruse jõustumist ja täitmisele pööramist, samuti karistuse täitmisele pööramist reguleerib kriminaalmenetluse seadustik. Sealt tuleneb, et kui süüdimõistetu ei ole võetud kohtumenetluse ajaks vahi alla, saadab kohtulahendit täitmisele pöörav maakohus süüdimõistetule täitmisplaani järgi koostatud teatise selle kohta, mis ajaks ja millisesse vanglasse peab ta karistuse kandmiseks ilmuma. Vangistuse kandmise alguseks loetakse sel juhul süüdimõistetu vanglasse saabumise aeg.

Täitmisplaan on justiitsministri määrus, mille alusel toimub vanglasse paigutamine. Kinnipeetavate paigutamisel lähtutakse üldjuhul piirkondlikkuse põhimõttest. Sellest tulenevalt paigutatakse Tartu Vanglasse Lõuna-, Lääne- ja Kesk- Eestis elavad kinnipeetavad, Tallinna Vanglasse Põhja-Eestis elavad inimesed ja Viru Vanglasse Ida-Eestis elavad kinnipeetavad. Kinnipeetavad paigutatakse vanglatesse aga ka tulenevalt vangla spetsialiseerumisest. Juhul kui piirkondlikkuse ja spetsialiseerumise põhimõte satuvad vastuollu, lähtutakse spetsialiseerumise põhimõttest. Tartu Vanglasse paigutatakse seega sõltumata elukohast kinnipeetavad, kellel on narkootiliste ainete tarvitamisest tingitud sõltuvushäired, ning kinnipeetavad, kes on toime pannud seksuaalkuritegusid. Viru Vanglasse paigutatakse noored meessoost kinnipeetavad ning narkokuritegusid toime pannud kinnipeetavad. Kui isik on toime pannud narkokuriteo, kuid tal on sõltuvushäired, paigutatakse ta Tartu Vanglasse, kuna tähtsustatakse sõltuvusest vabanemist. Harku ja Murru Vangla Murru vangistusosakonda paigutati madala retsidiivsusriski ja madala ohtlikkuse tasemega kinnipeetavad või üle 55 aasta vanused kinnipeetavad. Harku ja Murru Vangla Harku vangistusosakonda paigutati naissoost, sh noored naissoost kinnipeetavad ja üle 57 aasta vanused meessoost kinnipeetavad, keda ei olnud karistatud seksuaalkuriteo toimepanemise eest.

Teatud juhtudel kaldutakse paigutamise üldreeglitest kõrvale, nt juhul, kui vangla on ülekoormatud või kui kinnipeetava julgeoleku huvides tuleks ta paigutada mujale. Sellise erandliku paigutamise üle otsustab Justiitsministeerium.

Vahistatud paigutatakse üldjuhul selle järgi, milline kohus on nende suhtes kriminaalmenetluses tõkendina vahi all pidamist kohaldanud. Näiteks kui Tartu Maakohus kohaldab nimetatud tõkendit, paigutatakse vahistatu Tartu Vanglasse. Erandina paigutatakse alaealised vahistatud Viru Vanglasse sõltumata selles, milline kohus nende suhtes vahi all pidamist kohaldas. Sellisest üldisest korrast võib aga kõrvale kalduda, kui see peaks olema vajalik kriminaalmenetluse või vahistatu julgeoleku huvides või muudel erandlikel asjaoludel.

Vanglasse paigutamisest tuleb eristada ümberpaigutamist ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise. Ümberpaigutamisest saab rääkida siis, kui kinnipeetava esialgne paigutamine vanglasse on toimunud, st ta on juba suunatud oma karistuse täitmiseks määratud vanglasse. Ümberpaigutamine toimub juhul, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Justiitsministeerium otsustab vangla direktori taotluse alusel ümberpaigutamise üle. Kinnipeetava nõusolekut pole ümberpaigutamiseks vaja. Riigikohus on leidnud, et kuigi kinnipeetaval puudub õigus valida endale karistuse kandmiseks konkreetne vangla, on tal teatud juhtudel õigus vaidlustada tema suhtes tehtud ümberpaigutamise otsus. Riigikohus on ka selgitanud, et välistatud pole kinnipeetava õigus pöörduda ümberpaigutamise taotlusega vangla direktori poole, kui ümberpaigutamine on kinnipeetava arvates vajalik tema põhiõiguste tagamiseks, nt õiguse elule või tervise kaitsele

Lisaks ümberpaigutamisele ühest samaliigilisest vanglast teise, on võimalik ka kinnipeetava ümberpaigutamine kinnisest vanglast avavanglasse ning vastupidi. Kinnipeetava ümberpaigutamiseks kinnisest vanglast avavanglasse näeb seadus ette kolm alust: individuaalsest täitmiskavast järelduv kinnises vanglas karistuse kandmise ebaotstarbekus, reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse lühidus (vähem kui üks aasta) ja ärakandmata vangistuse aja lühidus (maksimaalselt 18 kuud veel kanda). Nimetatud alustel on võimalik paigutada kinnipeetav ümber, kui võib oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õiguserikkumisi ning kui kinnipeetav on enda ümberpaigutamisega nõus. Uueks õigusrikkumiseks võib olla näiteks vanglast põgenemine, mistõttu tuleb kinnipeetava avavanglasse paigutamisel hinnata ka põgenemisohtu.

Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse võib toimuda juhul, kui kinnipeetav ei täida vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või sooritab uusi õiguserikkumisi, samuti juhul, kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks.

Distsiplinaarkaristused vanglas

Kinnipeetavatele võib kohaldada vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest järgmisi distsiplinaarkaristusi: noomitus, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine, töölt eemaldamine kuni üheks kuuks, kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Noort kinnipeetavat võib kartserisse paigutada kuni 20 ööpäevaks. Tegemist on ammendava loeteluga, mis tähendab, et nimetamata karistusi ei ole lubatud kohaldada.

Vangistusseaduse § 63 lg 3 sätestab, et distsiplinaarkaristuse määramisel võetakse arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. Säte keelab mitme distsiplinaarkaristuse määramise ühe ja sama rikkumise eest ning kollektiivse karistamise. Samas kui kinnipeetav pärast distsiplinaarkaristuse määramist jätkab rikkumist, ei loeta seda samaks rikkumiseks ning on lubatud määrata uus distsiplinaarkaristus. Kollektiivse karistamise all peetakse silmas teatud grupi isikute karistamist mõne isiku või muu grupi tegevuse eest. See tähendab, et ei pöörata tähelepanu sellele, kas karistatud isik saatis isiklikult rikkumise korda.

Vahistatutele kohaldatakse järgmisi distsiplinaarkaristusi: noomitus, isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamine kuni kaheks kuuks ja kartserisse paigutamine kuni 30 ööpäevaks. Nooremat kui 18-aastast vahistatut võib kartserisse paigutada kuni 15 ööpäevaks.

Kuivõrd vangistusseadusest, vangla sisekorraeeskirjast, vanglate kodukordadest ja vangla direktori käskkirjadest tuleneb väga palju erinevaid nõudeid, võivad ka rikkumised olla väga erinevad. Näiteks võivad distsipliinirikkumiseks olla suitsetamine selleks mitteettenähtud ajal ja kohas, tubakatoodete enda juures hoidmine, ametnike korraldustele mitteallumine, ametnike solvamine, vägivald ametnike või kaaskinnipeetavate suhtes, keelatud esemete hoidmine, aga ka keelatud eseme leidmisest koheselt mitteteatamine.

Kartserisse paigutamine

Kartser peab vastama kinnipeetava kambrile sätestatud nõuetele, st kinnipeetaval peab olema piisavalt õhku ja valgust, et ööpäevaringselt ruumis viibida, samuti peab temperatuur olema elutegevuseks sobilik. Vangla sisekorraeeskirjas on määratud, millised esemed kuuluvad kartseri sisustusse. Nendeks on WC, pesemiskoht, riidenagi, laud, istekohad, kõvad lavatsid ning võimalusel valjuhääldi.

Kartseris viibijale on lubatud kartseris omada ka teatud isiklikke asju (nt pühakiri, hambapasta, kamm), kuid nende asjade loetelu on piiratum kui kambris viibival kinnipeetaval (vaata selle kohta vangla sisekorraeeskirja § 60). Kartseris viibijale võimaldatakse tema soovil viibida vähemalt üks tund päevas vabas õhus.

Riigikohtu praktikas esineb mitmeid juhtumeid seoses kartserisse paigutamisega. Näiteks on Riigikohus leidnud, et isiku õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks on üldjuhul 100 krooni (6,39 eurot) iga kartseris viibitud ööpäeva eest. Kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb käsitleda isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralist kahju võib isik nõuda riigivastutuse seaduse § 9 lõike 1 alusel. Tegemist on olulise isiku põhiõiguse rikkumisega ning kohaseks kahju hüvitamise vahendiks on üldjuhul rahaline hüvitis. Hüvitise suuruse määramisel arvestatakse õiguste rikkumise ulatust, kartserisse paigutamisega kaasnevaid täiendavaid piiranguid, samuti seda, et vabaduses viibivate isikutega võrreldes on kinnipeetavate õigused ja vabadused nagunii juba oluliselt kitsendatud. Hüvitist saab suurendada, kui kaebaja toob esile mingid erandlikud asjaolud, mis selle tingiksid.

Riigikohus leiab ka, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Inimväärikust alandav võib see olla juhul, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. Lahendis 3-3-1-2-06 on Riigikohus öelnud, et peab kartserisse paigutamist intensiivselt põhiõigusi riivavaks. Viitega Euroopa Vanglareeglistikule leiab Riigikohus samas lahendis, et kartserisse paigutamist tuleks kohaldada üksnes erandlikel juhtudel.

Elutingimused vanglas

Vangistusseaduse (VangS) alusel jagunevad vanglad kinnisteks ja avavanglateks. VangS § 7 lõike 1 kohaselt on kinnine vangla valvatava müüri või muu piirdega vangla, mis võimaldab pideva järelevalve kinnipeetavate üle. Seevastu avavanglat iseloomustab vangistusseaduse § 9 lõige 1 kui selgelt nähtavate tähistega märgistatud territooriumiga vangla. Peamisteks erinevusteks nimetatud vanglatüüpide vahel on ehitustehnilised kui ka julgeolekuga seotud nõuded. Kõige rohkem kasutatakse põgenemisvastaseid abinõusid kinnises vanglas, mis ehitustehniliselt kujutab endast muust maailmast nähtavalt müüriga eraldatud vanglat, kus lisaks müüridele kasutatakse põgenemise takistamiseks ka valveposte, video- ja elektronvalvet, trelle, piiratud liikumisvabadust jne. Avavanglas ühtegi füüsilist põgenemisvastast abinõud, sh lukustatud uksi ja eriväljaõppe saanud valvepersonali ei kasutata. Avavangla territooriumi ümbritseb madal piirdeaed, kuid sellegi eesmärgiks pole julgeoleku tagamine, vaid vangla ala markeerimine maastikul.[

Lisaks eelnevale, erinevad kinnine ja avavangla kinnipeetavate majutamisvõimaluste poolest. VangS § 7 lõike 2 kohaselt on kinnises vanglas kinnipeetavate majutamiseks kambrid, mis võimaldavad kinnipeetavate pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. VangS § 9 lõige 2 sätestab, et avavanglas on kinnipeetavate majutamiseks elamud tubadega. Kinnises vanglas asuvad kambrid tagavad suurema julgeoleku, samas kui avavanglas asuvatesse elamutesse majutatakse eelkõige kinnipeetavaid, kelle puhul on põgenemisoht madal.

Ühiselamu tüüpi vanglates elavad vangid enam kui kahekohalistes tubades ning koridoris asuvad ühised pesu- ja tualettruumid. Kambervanglad on nüüdisaegsed kinnipidamiskohad, kus vangid on paigutatud ühe- või kahekohalistesse kambritesse, mis on varustatud nii dušinurga kui ka tualettruumiga. Eesti vanglatest asub Tartu Vanglas ainult kinnine kambervangla. Viru vanglas asub kinnine kambervangla koos avavangla osakonnaga. Tallinna Vanglas asub kinnine kambervangla ja ühiselamu tüüpi vangla. Harku ja Murru Vanglas asus kinnine kamber- ja ühiselamu tüüpi vangla kui ka avavangla osakond. seega uuemates vanglates eelistatakse kambervangla tüüpi lahendusi. Kamber peab olema väljastpoolt lukustatav. Kambri sisustusse kuulub kohustuslikuna voodi, isiklike asjade hoiukoht, laud, riidenagi ja istekoht igale kinnipeetavale. Võimaluse korral on kamber varustatud pesemiskoha, WC ja valjuhääldiga (VSkE § 7). Kambri sisustusele sätestab täpsemad nõude vangla sisekorraeeskiri § 7.

Vahistatud kannavad eelvangistust vangla eelvangistushoones või arestimajas. Vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Vahistatu kamber peab vastama käesoleva seaduse § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise.

Kinnipeetava riietus

Kinnipeetava riietusega seotut reguleerib VangS § 46. Kinnipeetavate riietuse tagab vangla. Kinnipeetaval on kohustus kanda riietusel nimesilti. Vanglariietus ei tohi olla inimväärikust alandav. Vangla riietus peab välistama selle, et riietus paistaks eriliselt silma ning soodustaks kinnipeetava diskrimineerimist. Vangla poolt väljastatud riiete puhtuse ja korrasoleku eest vastutab vangla. Samuti toimub vangla kulul voodipesu pesemine ja korrashoid. Kinnipeetava isiklike riiete puhtuse ja korrasoleku eest tuleb kinnipeetavatel endal hoolt kanda. Selle jaoks on vanglates pesumaja teenused, mille eest tasumine jääb kinnipeetava enda kanda. Lisaks on võimalik vangla kauplusest soetada pesemisvahendeid. Enamasti on riiete pesemise täpsem regulatsioon ja tingimused kehtestatud vangla kodukorras.

Erisused on vahistatu riietuse osas. Vahistatu riietusega seotut reguleerib VangS § 93. Selle kohaselt kannab vahistatu isiklikke riideid, välja arvatud juhul, kui vahistatu neid kanda ei soovi või vahistatul puuduvad kandmiskõlbulikud riided.

Toitlustamine vanglas

Vangistatute toitlustamisel järgitakse üldisi toitumistavasid. Kehtestatud on päevane toidunorm, mis peab vastama kinnipeetava optimaalsele energia- ning vitamiinivajadusele ja toit peab olema korralikult serveeritud. Lisaks nimetatud üldnormidele on ette nähtud eri toidunormid erivajadustega kinnipeetavatele, samuti noortele kinnipeetavatele. Toitlustamine peab olema korrapärane. Samuti võimaldatakse kinnipeetavatel järgida religioosset toitumistava. Arsti ettekirjutusel kindlustatakse kinnipeetavale dieettoitlustamine (VangS § 47 lg 3). Toitumiseks ei saa tarvitada toiduaineid, mis kuuluvad keelatud esemete hulka. Muid, keelatud ainete hulka mittekuuluvaid toiduaineid võib kinnipeetav muretseda endale sisseostude korras. Sisseostude tegemist ja nende eest tasumist reguleerib vangla sisekorraeeskiri (VSkE) § 74.

Samasugused toitlustustingimused ja sisseostude tegemise võimalus on tagatud ka vahistatutele.

Tervishoiukorraldus vanglas

Lisaks on vangla poolt tagatud hügieeniteenused (pesemisvõimalused ja juuksuriteenus) ning korraldatud üldine tervishoid. Kinnipeetavatel on võimalik vanglas arsti külastada ning vajadusel saada eriarstiabi väljaspool vanglat. Vangla meditsiiniosakonnas on kinnipeetavatele võimaldatud ambulatoorne üld- ja eriarstiabi. Eriarsti juurde suunab vangla arst. Lisaks läbib kinnipeetav tervisekontrolli enne vanglasse vastuvõtmist VangS § 14 lõike 1 kohaselt.

Eriarstiabi osutamine vanglas toimub vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seadusele koos vangistusseadusest tulenevate erisustega. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise otsustab üksnes vangla arst (tervishoiutöötaja), lähtudes tervishoiuteenuse osutamise vajadusest ehk sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte. Kinnipeetaval endal puudub subjektiivne õigus nõuda meditsiiniliste uuringute läbiviimist vastavalt enda soovile (Riigikohtu lahend 3-3-1-53-10 p 7). Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see suhet avalik-õiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingupooleks siiski vangla. See ei muuda aga õigussuhte olemust. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab VangS § 52 lõikele 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine (Riigikohtu lahend 3-3-1-69-10 p 9).

Tervishoiuteenuse rahastamist reguleerib justiitsministri määrus 19.12.2003 nr 330 "Vangistusseaduse" alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord. Lisaks on nimetatud korra lõpus ära toodud konkreetne nimekiri tervishoiuteenustest, mis vangla kaudu riigieelarvest hüvitatakse. Iga vangla puhul on üldjuhul eraldi välja toodud, milline personal meditsiiniteenust osutab. Vanglate kodulehel on iga vangla meditsiiniosakonna põhimäärus. Tartu Vanglas on eraldi reguleeritud sõltuvushäiretega kinnipeetavate vangistuse täideviimine ning samuti on Tartu Vanglal eraldi psühhiaatriaosakond.

Lisaks sellele toimub tervishoiuteenuse käigus tekitatud kahju hüvitamine võlaõigusseaduse 41. ptk sätete alusel (Riigikohtu lahend 3-3-1-69-10 p 9).

Eelnevast nähtub, et kinnipeetava ja meditsiiniteenuse osutaja vahelisele suhtele kohaldatakse võlaõigusseaduse 41. ptk sätteid. Muuhulgas on nimetatud sätetega reguleeritud ka tervishoiuteenuse osutamise kvaliteet (Võlaõigusseadus (VÕS) § 762, § 763), patsiendile teabeandmise kohustus (VÕS § 764), patsiendi teavitamise ja nõusoleku saamisega seotu (VÕS § 766), tervishoiuteenuse osutaja vastutus (VÕS § 770) jm.

Tervishoiuteenuse osutamist kinnipeetavale reguleerib ka vangla sisekorraeeskiri (VSkE) § 9 ja 9¹, kuid nendest sätetest tulenevad üksnes spetsiifilised kohustused, mis on seotud vanglaga. Üldised tervishoiuteenuse osutamise nõuded tulenevad tervishoiuteenuse osutamise lepingut reguleerivatest sätetest.

VangS § 54 lõike 1 kohaselt sisustatakse vanglas eraldi ruum rasedate naiste jaoks ning korraldatakse laste eest hoolitsemine.

Tervishoiuteenuse korraldamist vahistatute puhul reguleerib VangS § 93 lg 6. Vahistatu tervishoiu korraldamisel ja rahastamisel lähtutakse samadest põhimõtetest, mis kinnipeetava puhul. Lisaks vanglas osutatavatele tervishoiuteenusele, on ka vahistatul vajadusel võimalik pöörduda eriarsti poole.

Hariduse omandamine vanglas

VangS ja vangla sisekorraeeskiri (VSkE) näevad kinnipeetavatele ette mitmeid võimalusi vangis veedetava aja sisustamiseks. Kinnipeetavatel on võimalik omandada haridust (sh kutseharidust), töötada vanglas või väljaspool vanglat, osaleda sotsiaalprogrammides ning tegeleda kehakultuuriga. täpsem tegevuskava koostatakse iga kinnipeetava jaoks eraldi (VSkE § 10).

Vanglas on võimalik omandada nii üld- kui ka kutseharidust ning hariduse andmist korraldatakse kehtivate õigusaktide alusel. Samuti korraldab vangla võimalusel eesti keele õpet kinnipeetavatele, kes riigikeelt piisavas ulatuses ei valda. VangS kohaselt on hariduse omandamise eesmärk kindlustada kinnipeetavale piisavate teadmiste ja oskuste omandamine, mis võimaldaks tal jätkata töötamist või hariduse omandamist vabaduses. Hariduse omandamise tagamine vanglas on üks osa kinnipeetava taasühiskonnastamise eesmärgist ning võimaldab kinnipeetaval hilisemas elus iseseisvalt toime tulla. Üldiselt toimub hariduse omandamine vangla territooriumil, kuid erandkorras on võimalik taotleda luba ka õppima asumiseks väljaspool vanglat. Täpsemalt reguleerib õppimist väljaspool vanglat VSkE § 90–96. Konkreetselt on reguleeritud, milliseid asjaolusid võetakse loa väljastamisel arvesse, millistel alustel saab loa andmisest keelduda, millised andmed tuleb loale kanda jm. Sarnaselt üldharidusega toimub ka kutsehariduse omandamine. Loa õppima asumiseks väljaspool vanglat annab vangla direktor arvestades VSkE § 92 lõikes 1 sätestatud asjaolusid.

Vahistatute puhul reguleerib hariduse omandamist VangS § 93 lg 4. Vahistatute puhul võimaldatakse hariduse omandamine üksnes alaealisele vahistatule ja tingimusel, et ta on olnud vahi all vähemalt üks kuu. Sel juhul võimaldatakse alaealisele vahistatule põhi- või üldkeskhariduse jätkamine. Täisealistel vahistatutel hariduse omandamise võimalust ei ole. Samuti puudub neil võimalus omandada haridust väljaspool vanglat.

Töötamisvõimalused vanglas

Lisaks on kinnipeetavatel võimalus vanglas töötada. VangS § 37 lõike 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. VangS § 37 lg 2 sätestab, milliste tingimuste olemasolu korral ei ole kinnipeetav kohustatud töötama. VangS § 37 lõike 3 kohaselt teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst. Kinnipeetava nõusolekut töötamiseks on vaja üksnes käitises töötamiseks VangS § 37 lõike 5 kohaselt. Lisaks VangS § 39 lõike 2 kohaselt on kinnipeetava nõusolek töötamiseks vajalik ületunnitööle, tööle puhkepäevadel ja riiklikel pühadel rakendamise korral. Siiski tuleneb VangS § 39 lõikest 3, et vangla majandustöödele rakendatakse kinnipeetavat vangla juhtkonna äranägemisel. Tööga kindlustamisel võtab vangla arvesse kinnipeetava oskusi ja võimeid.

Kinnipeetaval on erinevaid võimalusi töötamiseks. Vangla võib kinnipeetava kindlustada tööga, rakendades kinnipeetavat vangla majandustöödel VangS § 38 lõike 1 kohaselt, mis on suunatud igapäevaste vajaduste rahuldamisele (koristamine, söögi tegemine jne). Lisaks võib vanglateenistus rajada vanglal territooriumile või väljaspool seda käitisi VangS § 38 lõike 2 kohaselt. Tegemist on ettevõttega, kes pakub tööd kinnipeetavatele. Eesti vanglates karistust kandvatele kinnipeetavatele pakub nimetatud võimalust AS Eesti Vanglatööstus.[4]

Kinnipeetavatele on jäetud ka võimalus töötada väljaspool vanglat VangS § 41 lõike 1 alusel. Töötamine võib toimuda nii järelevalve all kui ka ilma järelevalveta. Kinnipeetava lubamisel tööle väljaspool vanglat lähtutakse eeldusest, et kinnipeetav ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi. Nimetatud otsuse tegemiseks peab olema piisav alus ja veendumus. VSke § 96¹ otsustab kinnipeetavale loa andmise töötamiseks väljaspool vanglat vangla direktor. VangS § 96³ sätestab asjaolud, mida taotluse läbivaatamisel arvesse võetakse.

Tartu Vangla teenistujate koosseisu määruse[5] kohaselt on kinnipeetavatega täidetavaid abiteenistuskohti kokku 80. Tallinna Vangla teenistujate koosseisu määruse[6] kohaselt on kinnipeetavatega täidetavaid ametikohti kokku 119. Viru Vangla teenistujate koosseisu määruse[7] kohaselt on kinnipeetavatega täidetavaid ametikohti kokku 119. Harku ja Murru Vangla teenistujate koosseisu määruse[8] kohaselt oli kinnipeetavatega täidetavaid ametikohti kokku 68. Lisaks on vanglal võimalik kinnipeetavaid rakendada osalise koormusega, mis tagab suurema arvu kinnipeetavate tööle rakendamise võimaluse.

Juhul, kui kinnipeetav on vormistatud tööle, kuid ta keeldub tööle minemast ning ei esine asjaolusid, mis kinnipeetava töökohustuse välistaksid, on tegemist distsiplinaarrikkumisega ning VangS § 63 alusel on õigus kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristust. Samuti on muude distsiplinaarrikkumiste korral võimalik VangS § 63 lõike 1 p 1 kohaselt karistada töölt eemaldamisega kuni üheks kuuks.

Vahistatud ei ole kohustatud töötama VangS § 93 lõike 7 kohaselt. Juhul, kui vanglateenistus saab vahistatule töötamist võimaldada ja vahistatu seda soovib, on ka vahistatul võimalik töötada. Sel juhul kohaldatakse VangS § 39, § 40 ja § 43 sätteid.

VangS § 43 lõike 1 kohaselt makstakse kinnipeetavale töötasu. Kinnipeetava töötasu kantakse tema isikuarvele VangS § 44 lõike 1 kohaselt. Kinnipeetavale töötasu maksmist reguleerib täpsemalt justiitsministri määrus „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord“.[9] Samuti makstakse töötasu ka vahistatule kui viimane soovib töötada. VangS § 93 lõike 2 kohaselt avatakse ka vahistatule vanglasisene isikuarve.

Sotsiaalhoolekanne vanglas

Vangla korraldab kinnipeetavate sotsiaalhoolekannet. VangS § 57 sätestab sotsiaalhoolekande eesmärgid. Tegevuse eesmärgiks on kinnipeetava sotsiaalsete suhete säilitamine perekonna ja sõpradega, ettevalmistamine iseseisvaks eluks pärast vanglast vabanemist, edasiste õigusrikkumiste ära hoidmine jm. Sotsiaalhoolekande raames on kinnipeetavatel võimalik osaleda sotsiaalprogrammides ning vahetult suhelda sotsiaaltöötajaga.

Lisaks vangistuses viibivale ajale on sotsiaaltöö tähtis kinnipeetava vabastamise ettevalmistamisel ja pärast vabanemist. VangS § 59 kohaselt nõustatakse kinnipeetavat ja tema lähedasi vanglasse vastuvõtmisel. VangS § 60 lõike1 kohaselt abistatakse kinnipeetavat enne vabastamist vajalike dokumentide ettevalmistamisel ning majanduslike ja isikliku elu küsimustega seotult. VangS § 60 lõike 2 kohaselt edastatakse kinnipeetava vabastamisel sotsiaalhoolekannet vajava kinnipeetava andmed elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele. Eesmärgiks on kaasa aidata isiku sobitamisele ühiskonda, töö- ja õppimisvõimalustega tutvumisele ning õigusrikkumiste vältimisele. Kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise ettevalmistamisel kaasatakse ettevalmistavasse menetlusse ka kriminaalhooldusametnik VangS § 61 kohaselt.

Kinnipeetavatele antakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks VangS § 55 lõike 1 kohaselt. Nimetatud võimalus nähakse eraldi ette kinnipeetava päevakavas. Kinnipeetava päevakava kinnitab vangla direktor VSkE § 10 lõike 1 kohaselt. Lisaks kinnipeetava tervisliku seisundi parandamisele on tegevuse eesmärgiks ka kinnipeetavate omavahelise suhtluse parandamine. Lisaks aktiivsele üldfüüsilisele tegevusele võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas VangS § 55 lõike 2 kohaselt.

VangS § 93 lõike 5 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Samuti võimaldatakse vahistatutele soovi korral osalemine sotsiaalprogrammides.

Kokkusaamised ja väljasõidud

Kokkusaamised liigituvad lühiajalisteks ja pikaajalisteks kokkusaamisteks. Mõlemad kokkusaamised toimuvad vanglas selleks ette nähtud ruumides. Nimetatud kokkusaamiste eesmärgiks on võimaldada kinnipeetaval suhelda pereliikmete ja tuttavatega. Kokkusaamiste korda reguleerib täpsemalt vangla sisekorraeeskiri (VSkE).

Lühiajaline kokkusaamine

VangS § 24 lõike 1 kohaselt on kinnipeetavatele lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all lühiajaline kokkusaamine perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle suhtes ei ole vanglal põhjendatud kahtlusi. Kokkusaamine toimub selleks ette nähtud ruumis kuni kolme tunni jooksul. Kinnipeetava ja kokkusaaja võib üksteisest eraldada klaasist või traatvõrgust vaheseina abil. (VSkE 31). Nimetatud piirang on vajalik, et kokkusaaja ei saaks kinnipeetavale üle anda keelatud esemeid. VSkE § 32 lõike 1 kohaselt võib kokkusaamist taotleda nii kinnipeetav kui ka kokkusaaja. Taotluses esitatavad andmed on sätestatud VSkE § 33. Kokkusaamisele on korraga lubatud kuni kaks täiskasvanud isikut. Täiskasvanud kokkusaajal lubatakse kaasa võtta alaealisi lapsi. Lühiajalistele kokkusaamistele lubatud isikute ring on lai. Lisaks pereliikmetel, on võimalik kinnipeetavaga kokku saada ka isikutel, kes ei ole pereliikmed (sõbrad, tuttavad) ning kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi VangS § 24 lõike 1 kohaselt. Vangla sisekorraeeskiri reguleerib lühiajalise kokkusaamise taotluse esitamise korda, kokkusaamise korraldust ja loa andmisest keeldumist (VSkE 8. ptk).

VangS § 94 lõike 1 kohaselt lubatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes ja ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute. VangS § 94 lõike 2 kohaselt on välisriigi kodanikul piiramatu õigus kokku saada oma riigi konsulaartöötajaga.

Pikaajaline kokkusaamine

Kinnipeetaval on võimalik taotleda pikaajalisi kokkusaamisi. Pikaajaline kokkusaamine kestab ühe ööpäeva vanglas selleks ette nähtud ruumis. Kokkusaamine toimub ilma pideva järelevalveta. Põhjendatud juhtudel on võimalik pikaajaline kokkusaamine kuni kolme ööpäeva. Üldine põhimõte on, et pikaajalised kokkusaamised kestavad üldjuhul ühe ööpäeva. Põhjendatud juhtudel võib direktor pikendada pikaajalisi kokkusaamisi kolme ööpäevani. Põhjendatud juhuks võib nt olla olukord, kus kinnipeetavate lähedaste liikumine on kas pika vahemaa või muude asjaolude tõttu komplitseeritud.[10]

Kokkusaamise kulud kannab kinnipeetav või kokkusaamisele tulnud isik. Erinevalt lühiajalisest kokkusaamisest, on pikaajalisele kokkusaamisele lubatud isikute ring piiratum. Kokkusaajate ring on määratletud ammendavalt VangS § 25. Kokkusaamisele lubatatavate isikute ring on piiratud perekonnaliikmete ja lähimate sugulastega. Kohtumise eesmärgiks on anda kinnipeetavale võimalus säilitada lähedasi suhteid perekonnaliikmetega. VangS § 25 lõike 3 kohaselt ei saa pikaajalisele kokkusaamisele kinnipeetav, kes viibib vastuvõtuosakonnas, avavanglas ja distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetav. VSkE 9. ptk reguleerib pikaajalise kokkusaamise taotluse esitamise korda, kokkusaamise kulude hüvitamise korda, pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldumist ning kaasavõetavate esemete nimekirja. VSkE § 42 lõike 1 kohaselt esitab loa pikaajaliseks kokkusaamiseks kinnipeetav.

VangS kohaselt ei ole vahistatutele ette nähtud pikaajalisi kokkusaamisi.

Kokkusaamine kaitsja, advokaadist esindaja, vaimuliku, notari ja oma riigi konsulaartöötajaga

Lisaks perekonnaliikmetele ja tuttavatele on kinnipeetaval piiramatult õigus kohtuda kaitsja, advokaadist esindaja, vaimuliku, notari ja oma riigi konsulaartöötajaga. Kokkusaamised toimuvad segamatult ja kaitsjal, advokaadist esindajal ja konsulaartöötajal on lubatud kinnipeetavale üle anda kaitse ettevalmistamiseks vajalikke materjale (VangS § 26).

VangS § 95 lõike 1 kohaselt on ka vahistatul piiramatu õigus kokkusaamistele kaitsja, advokaadist esindaja, vaimuliku ja oma riigi konsulaartöötajaga ning tõestamistoimingu tegemiseks notariga. Vanglateenistuse ametnik võib kokkusaamisi jälgida, kuid mitte pealt kuulata. VangS § 95 lõike 2 kohaselt on õigus vahistatule üle anda kaitse ettevalmistamiseks vajalikke materjale.

Lühiajaline väljasõit

Lühiajaline väljasõit on kinnipeetavale võimaldatav soodustus, mille alusel on kinnipeetaval võimalik välja sõita kuni 21 kalendripäevaks aastas. VangS määrab ära tingimused, millal võib anda loa lühiajaliseks väljasõiduks (VangS § 32). Samuti on reguleeritud asjaolud, mida vangla direktor arvesse võtab väljasõiduks loa andmisel. Vangla direktori pädevuses on määrata vajadusel tingimused, mida kinnipeetav väljasõidu ajal peab järgima. Kinnipeetav koostab väljasõidu plaani, millest peavad nähtuma väljasõidu põhjused.

Lisaks on võimalik eristada väljasõitu, mille tingib erakorraline perekondlik sündmus. Seadus annab üksnes näitliku loetelu, mida loetakse erakorraliseks perekondlikuks sündmuseks (VangS § 32 lg 5). Nii lühiajaline väljasõit kui ka väljasõit erakorralise perekondliku sündmuse tõttu toimuvad kinnipeetava kulul.

VangS kohaselt ei ole lühiajaline väljasõit lubatud vahistatute puhul.

Lühiajaline väljaviimine

Kolmanda variandina on kinnipeetaval õigus taotleda luba lühiajaliseks väljaviimiseks. Lühiajaliseks väljaviimiseks võib vangla direktor anda loa, kui tulenevalt vangistuse eesmärkidest ei ole kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamine võimalik. Seega on võimalik lühiajalist väljaviimist taotleda ka siis, kui lühiajalisele väljasõidule lubamine võimalik ei ole. Lühiajalise väljaviimise kulud kannab kinnipeetav üldjuhul enne väljaviimist (VangS § 33). Väljaviimiseks peab olema konkreetne põhjus, koht ja aeg. Kinnipeetava toimetab lühiajalise väljaviimise kohta ja tagab järelevalve tema üle vangla saatemeeskond.

VangS § 99 on lühiajaline väljaviimine vahistatule lubatud. VangS § 99 lõike 1 kohaselt toimub vahistatu lühiajaline väljaviimine üksnes olulistel ja edasilükkamatutel isiklikel, õiguslikel või ärilistel asjaoludel, mis nõuavad vahistatu isiklikku kohaolekut. Vahistatu viiakse välja järelevalve all ja kuni üheks päevaks. Juhul, kui kriminaalasi on kohtus, on vajalik uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu nõusolek. VangS § 99 lõike 2 kohaselt antakse luba vahistatu taotluse alusel.

Isiklik täitmiskava

VangS § 16 lõike 1 kohaselt koostatakse kinnipeetavale, kelle poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ületab ühte aastat, individuaalne täitmiskava (täitmiskava). Täitmiskavas märgitakse ära kinnipeetava paigutamise ja ümberpaigutamisega seotu, osalemine sotsiaalsetes programmides, tööhõives jm. Samuti vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks vajalikud vahendid. Täpsemad juhised täitmiskava koostamiseks on sätestatud justiitsministri määruses „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“.[11] Täitmiskava eesmärgiks on kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõude ning nende rakendamise ajagraafiku väljatoomine. Täitmiskava koostamise üheks aluseks on kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamise analüüsi tulemused (määrus § 3). Riskihindamises analüüsitavad asjad sätestab määruse § 3 lg 4. VangS § 16 lõike 2 kohaselt arutatakse täitmiskava kinnipeetavaga. Määruse § 5 lõike 1 kohaselt koostab täitmiskava inspektor-kontaktisik. Määruse § 7 kohaselt on inspektor-kontaktisiku ülesanne motiveerida kinnipeetavat täitmiskava täitma ning selle täitmist ka jälgida. Määruse § 8 kohaselt koostatakse uus täitmiskava aasta möödumisel eelmise täitmiskava koostamisest. Uude täitmiskavasse lisatakse märkmed eelmise täitmiskava täitmise kohta ning koostatakse ka uus riskihindamine. Täitmiskava õiguslikku iseloomu on analüüsinud ka Riigikohus. Riigikohus on märkinud järgmist: "Täitmiskava õigusliku iseloomu osas on kolleegium samuti nõus ringkonnakohtu seisukohaga – vaidlusalusel ajal kehtinud täitmiskava koostamise juhendi §-st 11 tulenevalt ei ole täitmiskava haldusakt, vaid soovitusliku iseloomuga programmiline dokument. Sellest tulenevalt ei tohiks ühelgi täitmiskava sättel olla vahetut mõju kinnipeetava õigustele ja kohustustele. Täitmiskavas ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalikud otsustused, millega piiratakse kinnipeetava õigusi, tuleb seetõttu teha eraldi haldusaktidega. Üksnes vastavate haldusaktide alusel võib vangla teha kinnipeetava suhtes koormavaid toiminguid. Järelikult ei ole võimalik juhendile vastava täitmiskava vaidlustamine kohtus, kuna täitmiskava ei saa iseseisvalt rikkuda kinnipeetava õigusi."http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222526189

VangS ei näe ette võimalust koostada vahistatutele täitmiskava.

Interneti kasutamise võimalus vanglas

VangS § 31¹ kohaselt ei ole kinnipeetaval üldjuhul õigus vanglas kasutada Internetti. Erandina on selleks võimalus vangla poolt spetsiaalselt kohandatud arvutites ning juurdepääs on lubatud üksnes ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile. Interneti kasutamine toimub vangla järelevalve all. Interneti kasutamise keeld on tingitud eelkõige vajadusest välistada kinnipeetava vanglaväline suhtlemine nendes vormides, mis ei ole ette nähtud VangS, samuti teabe hankimine Internetist, mis võiks ohustada vangla julgeolekut ja karistuse täideviimise eesmärki.

Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus: „Kuna tehniliselt ei saa välistada, et kinnipeetavad ei väärkasutaks Interneti kasutamise õigust, siis on VangS § 311 kohaselt kinnipeetavatel keelatud Internetti kasutada. Erand on tehtud üksnes ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile. Niisugune erand on vajalik, tagamaks kinnipeetavatele efektiivne võimalus enda õigusi kaitsta. Seejuures tuleb arvestada, et kinnipeetaval on õigusaktide ametlikud tekstid kättesaadavad üksnes Interneti vahendusel. Ka kohtupraktikast on kinnipeetaval võimalik saada ülevaade üksnes Interneti vahendusel. Interneti kasutamise keeld on tingitud eelkõige vajadusest välistada kinnipeetava vanglaväline suhtlemine nendes vormides, mis ei ole vangistusseaduses ette nähtud ja mis seadusandja hinnangul ei pruugi soodustada karistuse täideviimise eesmärkide saavutamist; sealhulgas välistamaks Internetist sellise teabe hankimist, mis võiks ohustada vangla julgeolekut, ühiskondlikku turvalisust väljaspool vanglat või vastu töötada kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamise eesmärgile. Üldtuntud on asjaolu, et Internetti saab kasutada õigusrikkumiste toimepanemiseks ning et selliste rikkumiste arv ilmutab kasvutendentsi. Seega kujutab kinnipeetavatele iga uue veebilehe avamine ühtlasi suuremat turvariski, et nende kätte satub informatsioon, mis on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Pealegi võivad Interneti vahendusel üldiseks kasutamiseks levitatavale informatsioonile juurdepääsuga kaasneda võimalused Internetti muul otstarbel kasutada.[12]

Riigikohus on leidnud, et kinnipeetavale peab olema tagatud juurdepääs elektroonilisele Riigi Teatajale: Kolleegium on seisukohal, et õigusnormidega tutvumise võimalust ei saa pidada piisavaks juhul, kui see on võimalik üksnes vanglalt konkreetset õigusakti taotledes. Kuna kinnipeetav ei pruugi teada, millised õigusaktid teda huvitavat valdkonda reguleerivad, ei saa eeldada või nõuda, et ta vajalikke akte nimetada oskaks. Elektroonilise Riigi Teataja kasutamisel on infotehnoloogilise otsingusüsteemi abil tagatud õigusaktide ja muude dokumentide leidmine märksõna, kronoloogia, akti andja, akti liigi, akti nimetuse, akti avaldamismärgete, akti viidete, kehtestamise ja jõustumise aja ning muude akti või dokumendi andmete alusel, samuti ületekstiotsinguga (RTS § 14 lg 2). Ka Riigi Teataja paberversioonis avaldati otsingut hõlbustav märksõnastik. Olgugi et Riigi Teataja elektroonilist versiooni kasutades oleks õigusaktidega tutvumine oluliselt mugavam ning kiirem, peab kolleegium piisavaks ka seda, kui kinnipeetavatel on võimalik õigusnormidega vabalt tutvuda paberkandjal ning kasutada õigusaktide leidmiseks märksõnastikku. Kuna RTS § 2 p 12 alusel avalikustatakse Riigi Teatajas ka Riigikohtu kolleegiumide ja kogude põhistatud lahendid, oli nendega võimalik tutvuda samal viisil kui õigusaktidega.[13]

Juurdepääsu kohta kohtulahenditele on Riigikohus leidnud järgmist: AvTS § 28 lõike 1 p 29 kohaselt on teabevaldaja kohustatud avalikustama jõustunud kohtulahendid, arvestades seejuures seadusest tulenevate piirangutega. AvTS § 29 lõike 1 kohaselt tuleb kohtulahendid avalikustada veebilehel. Seega näeb seadus kohtulahenditele kui avalikustatud informatsioonile juurdepääsu vahendina ette Interneti ning lähtub eeldusest, et juurdepääs Internetile on igaühele tagatud (AvTS § 33) Kinnipeetavate suhtes erandit tehtud ei ole. Kui sellisel viisil avalikustatud teavet küsitakse teabenõudega, ei pea teabevaldaja teavet väljastama, vaid võib selle asemel teatada teabenõudjale taotletavale teabele juurdepääsu viisi ja koha (AvTS § 22). Kolleegium leiab, et juhul, kui teabenõudjal (nt kinnipeetaval) Internetile juurdepääsu ei ole, peab teabevaldaja teabenõude alusel siiski teabe väljastama.Samuti laieneb kinnipeetavatele igaühe õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni, mis tuleneb põhiseaduse § 44 lõikest 1. Selle õiguse piiranguks on ka avalikustatud kohtulahenditele juurdepääsu takistamine kinnipeetavale, samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite andmebaasiga tutvumise mittevõimaldamine.[14]

Seevastu on Riigikohus leidnud, et põhjendatud on asjaolu, et VangS § 31¹ on sätestatud piirang ja kinnipeetavale ei ole tagatud juurdepääs veebilehedele www.riigikogu.ee, www.oiguskantsler.ee Nimetatud piirang on põhiseadusega kooskõlas ning proportsionaalne. Riigikohus on leidnud järgmist: „VangS §-ga 311 välistatakse juurdepääs veebilehtedele www.riigikogu.ee, www.oiguskantsler.ee ja www.coe.ee. Seetõttu on välistatud, et kinnipeetavatel oleks võimalik vaidlusaluste veebilehtede kaudu kasutada Internetti viisil, mis võiks ohustada vangistuse täideviimise eesmärke ja selle kaudu ühiskondlikku turvalisust. VangS §-s 311 sätestatud meede on seega sobiv abinõu soovitava eesmärgi saavutamiseks. See välistab igasuguse võimaluse, nagu märgib justiitsminister oma seisukohas, vaidlusaluste veebilehtede kaudu Internetti väärkasutada ja kaitseb seeläbi ühiskonna turvalisust. Veebilehtedele www.riigikogu.ee, www.oiguskantsler.ee ja www.coe.ee juurdepääsu tagamine võib luua lisavõimaluse keelatud suhtlemiseks. Ühtlasi oleks laiema juurdepääsu võimaldamisel vaja rohkem kontrollida kinnipeetava Interneti kasutamist, mistõttu kontrollimine nõuaks lisakulutusi, mille tegemata jätmisel võib kujuneda olukord, kus ei ole tegelikku kontrolli kinnipeetavate tegevuse üle. Kõnesolevate veebilehtede kasutamist ei ole seega võimalik tagada viisil, mis oleks eesmärgi saavutamiseks sama tõhus kui VangS §-s 311 sätestatud keeld. Seetõttu on vaidlusalustele veebilehtedele juurdepääsu keelamine vajalik meede legitiimse eesmärgi saavutamiseks. Üldkogu hinnangul on VangS §-s 311 sätestatud piirang, mis puudutab veebilehtedega www.riigikogu.ee, www.oiguskantsler.ee ja www.coe.ee tutvumist, ka mõõdukas. Kuna kinnipeetaval on võimalus pöörduda Riigikogu ja õiguskantsleri poole nii kirja teel kui ka teabenõudega, siis ei ole juurdepääs veebilehtedel www.riigikogu.ee ja www.oiguskantsler.ee sisalduvale avalikule teabele välistatud. VangS § 311 kohaselt on kinnipeetavale tagatud juurdepääs Euroopa Inimõiguste Kohtu kodulehele, mistõttu veebilehel www.coe.ee sisalduvaile Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeile on juurdepääs tagatud. Ühtlasi on veebilehe www.riigiteataja.ee kaudu tagatud juurdepääs nendele Euroopa Nõukogu konventsioonidele ja lepingutele, mille Eesti on ratifitseerinud. Samuti ei kahtle üldkogu selles, et vangla raamatukogu vahendusel on kinnipeetaval juurdepääs Euroopa Nõukogu trükistele. Lisaks ei ole kinnipeetaval välistatud Euroopa Nõukogu poole pöörduda kirjalikult. Seetõttu on üldkogu seisukohal, et veebilehtedele www.riigikogu.ee, www.oiguskantsler.ee ja www.coe.ee juurdepääsu välistamisega põhjustatav riive on vähe intensiivne.“[15]

Kirjavahetus ja telefonikõned

VangS § 28 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Selline norm võimaldab kinnipeetaval suhelda lähedaste inimestega, aidates seeläbi vältida sotsiaalsete sidemete katkemist. Kirjavahetuse all ei mõelda e-kirja või SMSi saatmist, vaid kirja saatmist ning saamist. Kirja mõiste osas kuulub kinnipeetavatele nagu ka ülejäänud elanikele kohaldamisele postiseadus. Samuti kohaldatakse majandus- ja kommunikatsiooniministri määrust „Kasutajalt universaalse postiteenuse eest võetav taskukohane tasu“, mis määrab kirjade suuruse, näiteks kirja lubatud suurim kaal on 2 kg. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub kinnipeetava kulul. Õiguskantslerile, vanglatele, Presidendi Kantseleile, prokurörile, uurijale või kohtule adresseeritud kirjad saadetakse vangla kulul. Riigikohtus on käsitletud küsimust, kas kinnipeetava kulul helistamine tähendab, et kinnipeetav võib helistada üksnes vanglasisesel isikuarvel isiklikuks kasutamiseks oleva raha eest. Riigikohus leidis, et arvesse tuleb võtta eesmärki soodustada kinnipeetava vanglavälist suhtlemist ja sotsiaalsete sidemete säilimist, mis hõlbustaks kinnipeetava vangistusjärgset resotsialiseerimist. Lisaks on kinnipeetavaid, kellel ei ole isikuarvel üldse raha. Seega on kinnipeetavatel ja ka vahistatutel õigus helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga.

Kirja saatmist ja telefoni kasutamist reguleerib täpsemalt vangla sisekorraeeskiri. Selle kohaselt peab kinnipeetav kirja saatmiseks andma oma kirja avatud ümbrikus üle kirjavahetuse eest vastutavale vanglateenistujale. Vanglateenistuja kontrollib ümbriku sisu, kuid tal ei ole õigust tutvuda kirjutatuga. Ka kinnipeetavale saadetud kirjad avatakse kinnipeetava juuresolekul ning kontrollitakse ümbriku sisu, avastamaks vanglas keelatud esemeid. Keelatud on kontrollida kinnipeetava kirju ja telefonikõnesid kaitsjale, prokurörile, kohtule, õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumile. Seetõttu võib neile adresseeritud kirjad üle anda vanglateenistujale ka kinnises ümbrikus.

Vangla peab väljamineva kirja postitama kolme tööpäeva jooksul alates vanglateenistujale kirja edastamisest. Kinnipeetavale saadetud kiri edastatakse talle seitsme tööpäeva jooksul alates kirja vanglasse saabumisest. Viivitamata tuleb kätte anda näiteks kaitsjalt saadud kiri (selle kohta täpsemalt VangS § 29 lg 4 ja lg 5).

Helistamiseks saab kasutada kohakindlat või teisaldatavat telefoni ja vanglateenistuse väljastatud telefonikaarti. Vähemalt üks kord nädalas peab olema kinnipeetaval võimalus telefoni kasutada. Vanglad määravad telefoni kasutamise aja ja kestuse täpsemalt enda kodukordades. Tagamaks, et kinnipeetav ei kasuta telefoni või kirjavahetust uute kuritegude kavandamiseks, kontrollib vanglateenistus, kellele kiri saadetakse ja kellele helistatakse. Vanglaametnikul on õigus näha telefoni tablood kinnipeetava helistamise ajal. See õigus tuleneb vajadusest tagada vanglas julgeolek ja kinnipeetavate järelevalve. Lubatud ei ole aga telefoni pealtkuulamine .

Kinnipeetava kirjavahetuse ja telefoni teel edastatavate sõnumite sisu võib kontrollida üksnes kohtu loal ja jälitustegevuse seaduses sätestatud alustel ja korras.

Teatud juhtudel on vanglateenistusel õigus piirata kinnipeetava õigust kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele. Piiramine võib kõne alla juhtudel, mil kirjavahetus ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Piirata võib näiteks konkreetse isikuga suhtlemist, samuti võib piiramine seisneda saadetavate kirjade arvu vähendamises. Lubatud ei ole piirata kirjavahetust riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja kaitsjaga. Teatud juhtudel (nt rahutused vanglas, probleemid telefonivõrguga) on vanglal õigus ka viimati nimetatud isikutele helistamise osas kehtestada ajutisi piiranguid . Kohtupraktikas on tõusetunud küsimus sellest, mis saab siis, kui kinnipeetav soovib kaitsjaga rääkida mingil muul teemal peale õigusalase nõustamisega seotud küsimuste. Riigikohus leidis, et kinni peetaval isikul puudub kohustus vanglat teavitada asjaoludest, mis tingivad kaitsjale, riigiasutustele või kohalikule omavalitsusele helistamise soovi. Kaitsjale helistamise õigus ei ole seatud sõltuvusse helistamise eesmärgist . Seoses riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja kaitsjaga suhtlemisega on Riigikohtusse jõudnud juhtum, kui helistamine oli vangla kodukorra järgi võimalik üksnes teatud päeval kindlatel kellaaegadel. Riigikohus leidis, et tulenevalt riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega ning kaitsjaga suhtlemise olulisusest ei tohi vangla rakendada helistamise korda, mis moonutab kinni peetavate isikute helistamise õiguse olemust nii, et sisuliselt võib asutuste ametiisikutega ja kaitsjaga suhtlemine võimatuks muutuda. Näiteks võimaldades kinni peetaval isikul helistada riigi- ja kohalike omavalitsuste asutustesse ainult reedeti pärast kella 16, võib ametiisikutega suhtlemine olla sisuliselt võimatu .

Vaata ka

• Ruhnu saare vangimaja