Eesti rahvarõivad

Eesti rahvarõivad ehk rahvariided on koondnimetus ajaloolistele Eesti talupojarõivastele, mis hõlmab nii igapäevariietust kui pidulikke rõivaid. Lisaks soolistele ja sotsiaalsetele erijoontele erinevad rahvariided ka piirkonniti. Samuti on rahvarõivad aja jooksul muutunud.

Muhu rahvarõivad
Seto rahvarõivad
Eesti rahvarõivad: Kadrina naine, Mihkli mees, Seto tüdruk, Paistu tüdruk
Eesti rahvarõivad: Muhu pruut, Karja naine, Tõstamaa naine, Pärnu-Jaagupi mees

Rahvarõivad on omased iseloomulikud seisuslikule ühiskonnale ja märkisid Eestis nii seisuslikku (talupojaseisust) kui ka rahvuslikku (maarahvast) kuuluvust.[1] Lisaks seisuslikule ja rahvuslikule kuuluvusele kujutasid nii argi- kui ka piduriided endast keerulist märkide süsteemi, mis viitasid nii kandja sotsiaalsele seisundile, perekonnaseisule kui ka eale.[2]

Nimetuse "rahvarõivad" (esialgsel kujul "rahvariided") võtsid kasutusele rahvusliku liikumise eestvedajad ärkamisajal.[1] 19. sajandi teisel poolel hakkas levima linlik elulaad, mistõttu taandusid igapäevasest kasutusest rahvarõivad. Samas hakati Eestis 19. sajandi teisel poolel, ärkamisajal, propageerima rahvarõivaste kandmist rahvuslikel üritustel ja laulupidudel selleks, et rõhutada rahvuslikku identiteeti ja uhkust.[1][3] Ulatuslikumalt hakati rahvarõivaste kui rahvusliku peorõivaste kandmist taaselustama 20. sajandi algupoolel. Tänapäeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid.[2]

Rõivaste tüübid muuda

Üldiselt jaotati rõivad kolme ossa järgmiselt:

  • pidulikud rõivad, mida kanti vaid pidulikel juhtudel, mis pärandati põlvest põlve;
  • käimise rõivad, mida peamiselt kanti vähem pidulikeks käikudeks;
  • igapäevased töörõivad, mis oli tehtud halvemast materjalist ja ilma kaunistusteta.[2]

Rõivad valmistati peamiselt kodukootud villasest või linasest kangast. Suurem osa rõivastusest oli kaua aega värvimata: villased pealisrõivad olid valdavalt pruunid või mustad ja linased riided pleegitati valgeks. Värvilise seelikukanga kudumiseks värviti lõngad taimevärvidega, näiteks punast värvi saadi madarajuurest. Usuti, et rõivastel on ka maagilised vägi, mis kaitseb kandjat vaenulike inimeste ja jõudude eest. Kõige suuremat väge omistati vöödele ja kinnastele.[2]

Rahvustikand muuda

  Pikemalt artiklis Eesti rahvustikand

Eesti rahvarõivaste tikandid on olnud mõjutatud muu hulgas Lääne-Euroopast ning sealt pärinenud stiilidest: 17.–18. sajandi barokist, 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi rokokoost ning klassitsismist.[4]

Piirkondlikud erinevused muuda

Rahvariiete piirkondlikke erinevusi vaadeldakse neljas suures rühmas: Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared.

Piirkondlikud erinevused, mis 19. sajandiks välja kujunesid, olid tingitud sellest, liiguti peamiselt vaid oma kodukihelkonnas, ja sellest, et sealseid riietumistraditsioonide austati ja neist peeti kinni. Põhja-Eesti riietus oli uuendustele vastuvõtlikum: tänu Tallinna kui Eestimaa kubermangu tähtsa kaubanduslinna ja kiiresti areneva Peterburi lähedusele levisid Põhja- Eestis ka muude maade rõivanähtused. Lõuna-Eesti jäi sel ajaperioodil haldusjaotuse tõttu Liivimaa kubermangu, mille keskuseks oli Riia ja millest Lõuna-Eesti kihelkonnad jäid kaugele. [5]

Lõuna-Eesti muuda

 
Setu rahvarõivaid kandev naine

Kihelkonnad: Halliste, Hargla, Helme, Kambja, Kanepi, Karksi, Karula, Kodavere, Kolga-Jaani, Kursi, Kõpu, Laiuse, Maarja-Magdaleena, Nõo, Otepää, Paistu, Palamuse, Pilistvere, Puhja, Põltsamaa, Põlva, Rannu, Rõngu, Rõuge, Räpina, Sangaste, Setumaa, Suure-Jaani, Tartu-Maarja, Tarvastu, Torma, Urvaste, Vastseliina, Viljandi, Võnnu, Äksi[6]

Lõuna-Eesti talupojarõivastuses püsisid vanad rõivavormid, kuid rahvarõivad olid ka piirkonniti küllaltki erinevad.[5] Põhja-Tartumaa ja Põhja-Viljandimaa läksid moemõjutustega kiiremini kaasa ja hiljem levisid need mõjutused ka lõuna poole.[7]18. sajandil hakkas omaseks saama kahar seelik, mis oli algul ühevärviline, hiljem pikitriibuline. Üldiseks sai seelik 19. sajandil.[2] Naised kandsid villaseid või linaseid piklikust kangalaiast õlgkatteid 19. sajandi keskpaigani (või kauemgi), kuigi need olid populaarsed juba muinasajal. Tavaliselt kandis Lõuna-Eesti naine pikkade varrukatega, pilu või geomeetrilise tikandiga kaunistatud särki. Abielunaistel kuulus riietuse juurde ka tanu, mis oli tehtud valgest linasest riidest ning mida kaunistasid laubale jääv pits ja siidlindid kuklas. Mehed kandsid iseloomulikku ülikonda, mis koosnes särgist, pükstest ja lühikesest kuuest. Erinesid ainult mulgi mehed, kes kandsid pikka kuube.[5]

Ehkki Lõuna-Eesti polnud moemõjutustele nii aldis kui Põhja-Eesti, oli ka seal muude rahvaste mõjutusi. Lõuna-Võrumaa rõivastel oli ühisjooni lätlastega ning kogu Lõuna-Eestis levis seesuguseid venepäraseid jooni nagu punane puuvillane lõng tikandites ja sissekootud kirjades.[2] Vene rahvakultuur mõjutas Kagu-Eesti rõivastust, eriti aga setosid, kes olid pikka aega muust Eestist poliitiliselt eraldatud.[5] Seto naised kandsid 19. sajandi esimesel poolel kitsaste ja pikkade varrukatega venepäraseid särke. Kui oli pidulik sündmus, siis käis meestel ülikonna juurde ka särgi peal kantav valgest villasest riidest umbkuuetaolinekehakate, mis sarnanes vene naiste sarafanile ja mida kutsuti rüüks nagu varasemat kuubegi. Rüü oli liigvarrukatega, mis rippusid seljal vöö alla pistetult. Setode kuuluvust lõunaeestlaste hulka näitasid nende ehted, peakatted, puusapõlled ja geomeetriline element, mida kandsid teisedki Lõuna-Eesti naised.[7]

Mulgimaa on piirkond, kus püsisid vanapärasused eriti tugevalt: naised kandsid algelise lõikega särke, pearätte, arhailise taimornamendiga kaunistatud puusapõllesid, kokku õmblemata vaipseelikuid, linaseid ja villaseid õlakatteid. Mehed kandsid pikki pükse ja enne kui mindi üle linnamoele, kandsid mulgi mehed pidulikel puhkudel musti pikk-kuubi, mis lõikelt sarnanesid särgiga.[7] Traditsioonilist rõivastust kanti kauem jõukamates peredes.[5]

Põhja-Eesti muuda

Kihelkonnad: Alutaguse, Ambla, Anna, Hageri, Haljala, Harju-Jaani, Harju-Madise, Iisaku, Juuru, Jõelähtme, Jõhvi, Järva-Jaani, Järva-Madise, Jüri, Kadrina, Keila, Koeru, Kose, Kuusalu, Lüganuse, Nissi, Paide, Peetri, Rakvere, Rapla, Risti, Simuna, Türi, Vaivara, Viru-Jaagupi, Viru-Nigula, Väike-Maarja.[8]

Põhja-Eesti oli piirkond, mis võttis kõige altim uuendustele ning sealt edasi levisid need ka ülejäänud Eestisse.[5] Tallinna ümbruses levisid üle maa mitmed Euroopa moerõivastega seotud nähtused: meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond ning naistel pikitriibuline seelik ja indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad.

Põhja-Eesti rahvariiete kõige iseloomulikum joon naisterõivastuses: naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varrukatega pihakatet (käiseid).[2] Käiste ja abielunaiste iseloomuliku tanu geomeetriline ornament asendati 18. sajandi lõpus lillkirjaga, mis muutus Virumaa paikkondlikuks omapäraks. [7] 19. sajandi alguseks oli Põhja-Eestis tavapärane naiste peakate pottmüts.[5]

Nagu Lõuna-Eestis, nii esines ka Põhja-Eestis piirkondlikke erinevusi. Rannaalade rahvariided olid Soome mõjuga, Peipsi põhjarannikul võis leida vene- ja vadjapäraseid jooni.[5]

Lääne-Eesti muuda

Kihelkonnad: Audru, Hanila, Häädemeeste, Karuse, Kirbla, Kullamaa, Lihula, Lääne-Nigula, Martna, Mihkli, Märjamaa, Noarootsi, Pärnu, Pärnu-Jaagupi, Ridala, Saarde, Tori, Tõstamaa, Varbla, Vigala, Vändra. [9]

Lääne-Eesti rahvarõivastel oli ühisjooni nii Lõuna- kui ka Põhja-Eestiga.[2] Lääne-Eesti lõunaosas oli näha vanemaid elemente, mis olid sarnased Lõuna-Eesti elementidega: näiteks vanatriibulised pikad püksid, mida mehed kandsid.[5] Piirkonnale iseloomulikud olid lambapruunid ja -mustad ülerõivad. Naiste ülikonda kuulus pikkade varrukatega särk, mille peal kanti kampsunit (jakki) ja liistikut (vesti).[2] Liistikut kanti eriti Läänemaal.[7] Rõivastusse kuulus ka kolmnurkselt kokkumurtud õlarätt, mida kanti nii otse õlgadel kui ka kampsuni all.[5]

Pikitriibuline seelik võeti omaks19. sajandi alguseks, sama sajandi keskpaigast hakati kandma ka põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid.[2] Pikitriibulised seelikutele oli iseloomulik mitmest kohast kinniseotud vihtidena värvitud ja seepärast kirjuks jäänud lõnga sissekudumine.[5] Kihelkonniti olid erinevad naiste peakatted. Kui põhja pool kanti pott- ja kabimütse, siis lõuna pool olid tavapärased hoopis lillkirjaga kaunistatud eriilmelised tanud.[2]

Mehed riietusid põlvpükstest ja vatist koosnevasse ülikonda,välja arvatud Lääne-Eesti lõunaosas, kus nad kandsid endiselt vanatüübilisi pikki pükse. Nii nagu Põhja-Eestis, värviti ülikond ka Läänemaal potisiniseks, Pärnumaale oli iseloomulik teha ülikond lambapruunist või -mustast villasest riidest. Pärnumaa villaste ülikondade omapäraks olid vasknööpidest hõlmakaunistused. .[7]

Kuigi Lääne-Eesti võttis uuendused kiiremini vastu kui Lõuna-Eesti, kestis traditsiooniline rõivastus seal veel 20. sajandi alguselgi, Kihnus kui omaette lokaalses rühmas kantakse traditsioonilist riietust veel tänapäevalgi.[5]

Saared muuda

Kihelkonnad: Anseküla, Emmaste, Jaani, Jämaja, Kaarma, Karja, Kihelkonna, Kihnu, Käina, Kärla, Muhu, Mustjala, Pöide, Püha, Pühalepa, Reigi, Ruhnu, Valjala, Vormsi.[10]

Saarte piirkonna alla loetakse Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu. Peamised moeuudised Euroopast jõudsid saartele Läänemere kaudu, mis oli tähtis ühendustee.[5] Palju ühisjooni oli saarte rahvariietel eestirootslaste riietusega: näiteks kurrutatud seelikud, mis kujunesid 19. sajandil põikitriibuliseks, hiljem pikitriibuliseks.[2] Igal saarel oli rõivastus mingil määral erinev, Saaremaal isegi igas kihelkonnas.[7] Seda seetõttu, et rõiva kujunemist mõjutas saare asend, erinevused looduslikes tingimustes ja sellest tulenev erinev majanduslaad.[5]

Saaremaa naised kandsid pikkade varrukatega särke ja liistikuid, Hiiumaal aga käiseid. Käised olid tavapärased ka Muhus, kuid 19. sajandil püsisid need vaid traditsioonilise pruudi- või noorikurõivastuse osana.[5] Jalas kanti kingi, ainult Muhus kanti pastlaid.[2]

Saartel panid naised pähe lõua alt mähitavad linikud, papi või vitsarao (Hiiumaal) abil vormis hoitud tanud või üllid ehk sarvedega või baretikujulised lambanahksed talvemütsid. Saaremaal kandsid naised ka kootud tuttmütse.[5][7]

Meeste ülikonnad ja ülerõivad oli värvilt lambapruunid või -mustad, Saaremaal Sõrve poolsaarel ka hallid.[7] Saare mehed ei võtnud ülejäänud Eesti meestega ühiselt omaks lühikest kuube ega põlvpükse.[5]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 "Mis on rahvarõivad?". Tartu Kutsehariduskeskus. Vaadatud 07.12.2020.[alaline kõdulink]
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 Õunapuu, Piret (09.10.2009). "Rahvariided". Estonica. Entsüklopeedia Eestist. Originaali arhiivikoopia seisuga 7.05.2021. Vaadatud 07.12.2020.
  3. "19.sajand. Etnilisest rõivastusest rahvussümboliks". Eesti rahvarõivad. Vaadatud 07.12.2020.
  4. Sari, Külli (2022). "ÕPPEMATERJAL III KOOLIASTME ANDEKATELE JA EDASIJÕUDNUD ÕPILASTELE RAHVUSLIKU KÄSITÖÖ JA DISAINI VALDKONNAS VALGETIKANDI NÄITEL (lk 30–35)" (PDF). TARTU ÜLIKOOLI VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA. Vaadatud 05.07.2023.
  5. 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 5,12 5,13 5,14 5,15 5,16 Värv, Ellen. "Paikkondlikud erinevused". MTÜ Rahvarõivas. Vaadatud 07.12.2020.
  6. Värv, Ellen. "Lõuna-Eesti rahvarõivad". MTÜ Rahvarõivas. Vaadatud 07.12.2020.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 7,8 "Erinevad paikkonnad". Tallinna Ülikool. Originaali arhiivikoopia seisuga 7.11.2017. Vaadatud 29.10.2017.
  8. Värv, Ellen. "Põhja-Eesti rahvarõivad". MTÜ Rahvarõivas. Vaadatud 07.12.2020.
  9. Värv, Ellen. "Lääne-Eesti rahvarõivad". MTÜ Rahvarõivas. Vaadatud 07.12.2020.
  10. Värv, Ellen. "Saarte rahvarõivad". MTÜ Rahvarõivas. Vaadatud 07.12.2020.