Vikipeedia

Eesti Vabariigi Rahvuskomitee

Eesti Vabariigi Rahvuskomitee oli 1944. aastal Saksa okupatsiooni ajal tegutsenud lääneliitlastele orienteerunud põrandaalune organisatsioon.

Komitee eitas Jüri Uluotsa volitusi Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeis ja pidas enesestmõistetavaks, et Eesti vabastatakse Saksa okupatsioonist liitlaste ja Rootsi vägede poolt. Saksa võimude korduv informatsioon, et Eesti on lubatud Nõukogude Liidule[1], tembeldati "natsipropagandaks". Nii kinnitas komitee väliskeskuse liige August Rei intervjuus Dagens Nyheterile 9. veebruaril 1944 sügava enesekindlusega: Oma lootust paneme meie seega lääneriikidele, ja ehkki saksa propaganda järjest kinnitab, et anglosaksid olevat annud Venemaale vabad käed Baltikumis, teame meie, et see pole õige, vaid et Baltikumi saatus jääb lahtiseks kuni rahukonverentsini[2]. Eestis asuvate Saksa vägede kohta saadeti luureinformatsiooni Soomele ning Nõukogude Liidu lääneliitlastele (vt ka Haukka grupp).

Juhatus muuda

Liikmed muuda

14. veebruaril 1944 toimus esimene kogunemine Tallinnas Pärnu maantee 23 majas (Ernst Voldemar Kulli korteris), seal olid esindatud kõik kuni 1933. aasta rahvahääletuseni tegutsenud Eesti erakonnad peale kommunistide ja kaks suuremat põrandaaluse vastupanu rühma, kuigi pole teada, kes neid selleks valinud oli. Rahvuskomitee kokkutulek tähendas ühtlasi Eesti parteilise demokraatia taastamist.

23. märtsil 1944 – peeti Tartus Eesti Vabariigi Rahvuskomitee teine koosolek, kus kinnitati Rahvuskomitee põhialused ja valiti juhatus. Rahvuskomitee kuulutas end riikliku võimu teostajaks kuni põhiseaduslike organite tegevusse astumiseni.

19.-20. aprill 1944– Saksa Julgeolekupolitsei ja SD arreteeris ligi 400 rahvuslast[viide?], sh suure osa Eesti Rahvuskomitee liikmeist.

5. juulil 1944 kirjutas Daily Mail: Nõukogude Liit teeb tõsiseid pingutusi, et vabastada kolme Läänemere Nõukogude vabariiki. Meie võime omalt poolt suurele liitlasele soovida ainult parima edu, sest sellega lõpeks kord ometi tüütu lobisemine Baltimaade üle ja Nõukogude Liit saaks oma nii suure eduga alustatud ülesehitustööd Nõukogude Leedus, Nõukogude Lätis ja Nõukogude Eestis jatkata, kuigi sõja tähe all. Ühtlasi võib loota, et Moskvas viibivad Leedu, Läti ja Eesti patrioodid pöörduvad tagasi Baltimaadele[3].

1.augustil 1944 - kuulutas Eesti Rahvuskomitee enese ajutiseks kõrgema riigivõimu teostajaks okupeeritud Eestis (kuigi Eesti Vabariigi Põhiseaduse ja ka varasemate põhiseaduste järgi oli kõrgeima võimu kandja rahvas). Kõrgema riigivõimu teostaja isikuline koosseis hoiti saladuses ja tegelikult asus ta põranda all. Koopteeritud liikmed ei võtnud komitee tegevusest osa.

19. september 1944 – toimus Rahvuskomitee koosolek 20 osavõtjaga. Kaaluti võimalusi kaitsta mingitki osa Eesti territooriumist, et Eesti Vabariiki de facto taastada, kuid lõplikke otsuseid siiski ei tehtud

20. september 1944 – Eesti Vabariigi Rahvuskomitee lõpetas tegevuse. Tegevust alustas Jüri Uluotsa poolt nimetatud Otto Tiefi valitsus, kuhu osad komitee liikmed üle läksid.

20. septembril 1944 teatas üks nõukogude raadiosaatja, mille asukoht eetris oli otse Tallinna saatja kõrval:

"Sakslased ja nendega kaasajooksjate rinne Eestis on kokku varisenud. Eesti Vabariiklik Rahvuskomitee, kui riigi kõrgeim võim, on enda ümber koondanud rahvuslike sõjaväeüksustega igal pool olukorra peremees. Viimaste fašistlike jäänuste likvideerimine jätkub[4]."

Mõni päev hiljem aga teatas üks teine raadiojaam:

"Lõuna- ja Ida-Eestist on sakslased lõplikult välja löödud. Inglise väed jõudsid Tallinna ja maandusid põhjarannikul. Rakvere ja Tapa on juba liitlaste käes. Eestlased! Ärge laske end sakslaste poolt küüditada! Varjake end metsades ja kodudes! Ükski tõsine eestlane ei lahku nüüd kodumaalt[5]!"

Oktoobris 1944 levitati Saaremaal kuuldusi, et Rootsi laevastik on Tallinna all ning et eestlased on Tallinna tagasi vallutanud ja peavad Nõukogude Liiduga rahuläbirääkimisi, seetõttu pole vaja Saksamaale põgeneda[6].

Need teated ja kuulujutud Rahvuskomitee tegevusest ei vastanud tõele ja tegelikult ei allunud tema valitsemisele ükski nimetatud piirkond. Kui Nõukogude Liidu okupatsioonivõim oli Eestis kindlustunud, karistati komitee Eestisse jäänud liikmeid "kodumaa reetmise" eest. Lääneliitlased nende kaitseks välja ei astunud.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Eesti vastus valedele. Eesti Sõna, 27. veebruar 1944, nr. 48, lk. 1.
  2. ↑ Tõotan ustavaks jääda... 2004. lk. 1060–1061.
  3. ↑ A. O. Mõnitamine peale-kauba. Eesti Sõna, 16. juuli 1944, nr. 163, lk. 1.
  4. ↑ http://www.kool.ee/?6144 Idavaenlase osav propaganda
  5. ↑ http://www.kool.ee/?6144 Idavaenlase osav propaganda
  6. ↑ Elmar Tõnismäe. Kui Saaremaal ilmus meie viimane ajaleht. Eesti Sõna. 11. oktoober 1944, nr. nr. 222, lk. 3.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_Vabariigi_Rahvuskomitee&oldid=5935636"