Dominioon oli osaliselt sõltumatu Briti impeeriumisse kuuluv riik (enamasti emamaa Suurbritannia endine koloonia).

Kahesendine Kanada postmark 1898. aasta jõuluajast: Victoria krooni alla kuuluva Briti impeeriumi kaart koos motoga "Meie impeerium on ulatuslikum kui eales varem"

Kanada kasutas dominiooniõigust 1867. aastast, Austraalia 1901. aastast ja Uus-Meremaa 1907. aastast.[1]

Suurbritannia tunnistas 1923. aastal dominioonide õigust iseseisvale välispoliitikale.[2] Aastal 1926 lisandus sellele Balfouri deklaratsioon, millega kuulutati dominioonid Ühendkuningriigiga staatuselt võrdseteks autonoomseteks riikideks, kuigi säilis Briti impeeriumi koosseis.[3] See deklaratsioon sai seadusliku aluse Westminsteri statuudiga 1931. aastal, kuigi spetsiifiliselt viidati juba Briti Rahvaste Ühendusele.[4][5] Dominioonide parlamendid muutusid Briti seadusandlikust kontrollist sõltumatuks ning võisid tühistada Briti seadused. Samuti ei saanud Suurbritannia parlament vastu võtta seadusi nende heakskiiduta.[6] Teise maailmasõja vallandudes 1939. aastal kuulutasid dominioonid sõdu sõltumatuse alusel.[4]

Dominioonidel oli oma parlament, valitsus ja kohtusüsteem.

Dominioonid muuda

Vaata ka muuda

Viited muuda

Kirjandus muuda

  • McIntyre, W. Donald (1977). The Commonwealth of Nations. University of Minnesota Press. ISBN 0-8166-0792-3.
  • Rhodes, R.A.W.; Wanna, John; Weller, Patrick (2009). Comparing Westminster. Oxford University Press. ISBN 978-0-19-956349-4.
  • Turpin, Colin; Tomkins, Adam (2007). British government and the constitution (6th ed.). Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-69029-4.