Vikipeedia

Djatlovi kuru intsident

matkagrupi hukkumine selgitamata põhjustel 1959. aastal
 See artikkel räägib 1959. aasta juhtumist; Renny Harlini filmi kohta vaata artiklit Djatlovi kuru intsident (film)

Djatlovi kuru intsidendiks nimetatakse üheksa suusamatkaja hukkumist teadmata põhjustel Põhja-Uuralis 2. veebruaril 1959. Hukkumiskoht nimetati hiljem matkajate rühmajuhi järgi Djatlovi kuruks (vene keeles Перевал Дятлова).

Djatlovi kuru intsident (Venemaa)
Djatlovi kuru asukoht Venemaal
Telk, nagu see leiti Holat-Sjahõli idaservalt 26. veebruaril 1959.

Igor Djatlovi juhitud kaugmatkajate rühm põgenes ööbimise ajal seletamata põhjusel telgist ja hukkus sellest kuni 1,5 kilomeetri kaugusel temperatuuril –30 °C. Mõnel surnukehal leiti kolju- ja roidemurde. Juurdluse andmetel teisi inimesi ümbruskonnas ei olnud. Juhtumi seletamiseks on esitatud mitmesuguseid teooriaid (laviin, põgenenud vangide kallaletung, manside rünnak nende pühal mäel viibijaile, sõjaväe eriüksuse rünnak, relvakatsetuspiirkonda sattumine, mõrvamine välisriigi luurajate poolt, keravälk, lumeinimese rünnak, metslooma (näiteks karu) rünnak, infraheli, ülitugev magnetväli, üleloomulik või maaväline jõud).

Enamik rühma liikmeid oli Uurali Polütehnilise Instituudi (praegu Uurali Riiklik Tehnikaülikool) üliõpilased või vilistlased.

Rühma koosseis muuda

  • Igor Djatlov, sündinud 13. jaanuaril 1936, raadiotehnika 5. kursuse üliõpilane;
  • Zinaida Kolmogorova, sündinud 12. jaanuaril 1937, raadiotehnika 5. kursuse üliõpilane;
  • Ljudmila Dubinina, sündinud 12. mail 1938, ehitusteaduskonna 4. kursuse üliõpilane;
  • Aleksandr Kolevatov, sündinud 16. novembril 1934, füüsilise tehnoloogia 4. kursuse üliõpilane;
  • Rustem Slobodin, sündinud 11. jaanuaril 1936, mehaanikateaduskonna vilistlane (1958), kombinaadi nr 817 insener Tšeljabinsk-40-s;
  • Georgi Krivoništšenko (hüüdnimi Juri), sündinud 7. veebruaril 1935, ehitusteaduskonna vilistlane (1957), kombinaadi nr 817 insener Tšeljabinsk-40-s;
  • Juri Dorošenko, sündinud 29. jaanuaril 1938, raadiotehnika 4. kursuse üliõpilane;
  • Nikolai Thibeaux-Brignolles, sündinud 5. juulil 1935, ehitusteaduskonna vilistlane (1958), insener; (Tema isa oli Prantsuse kommunist, kes tapeti Stalini ajal);[1]
  • Semjon Zolotarjov (hüüdnimi Saša, selle järgi on vahel eesnimena antud Aleksandr); sündinud 2. veebruaril 1921, Valgevene NSV kehakultuuriinstituudi vilistlane (1950), Kourovski turismibaasi instruktor;
  • Juri Judin, sündinud 19. juulil 1937, inseneri- ja majandusteaduskonna 4. kursuse üliõpilane; katkestas matka haigestumise (radikuliit) tõttu 28. jaanuaril ja jäi eemalviibijana grupist ainsana ellu, suri 27. aprillil 2013.

Info matkast muuda

23. jaanuaril 1959 anti Djatlovi rühmale välja marsruudiraamat, kus oli kirjas, et nende matkatrassiks oli määratud rada nr 5. Marsruudi olid kavandanud Djatlovi rühma liikmed peamiselt ise, eesmärgiga jõuda Sverdlovski oblasti kaugemasse põhjapiirkonda, täpsemalt jõuda Otorteni (Отортен) mäe juurde.[2] Matkatrassi kinnitas lõplikult Sverdlovski kehakultuuri ja spordikomitee komisjon. Matkagrupi liikmed oli kõik juba kogemustega Nõukogude Liidu 2. taseme suusamatkajad, kes lootsid peale matkaraja edukat läbimist saada järgmise taseme matkaja tunnistuse, sest raja raskuseks loeti 3. taset.[3]

23. jaanuaril kell 21.05 läks matkagrupp Sverdlovskis rongile ja sõitis Serovi, kuhu nad saabusid 24. jaanuari hommikul kell 7.39. Õhtul istusid nad ümber Ivdelisse suunduvale rongile. Ivdelisse saabusid nad kesköö paiku. 25. jaanuari hommikul sõitis grupp bussiga Vižaisse.[4]

25. jaanuaril jõudsid matkajad bussiga Vižai (Вижай) külasse, mis oli viimane asustatud punkt piirkonnas. Vižais ööbiti ja koguti energiat algavaks matkaks. 26. jaanuaril sõitis matkagrupp veoautoga mahajäetud metsatööliste asulasse.[5] 27. jaanuaril alustas grupp teekonda Otorteni mäe poole. Viimase peatuskoha ümbrusest hiljem leitud päevikud ja filmilindid võimaldasid jälgida grupi marsruuti kuni juhtumile eelneva päevani. Oletati, et nad kavatsesid õnnetuse eelsel päeval kurust läbi saada ja järgmiseks ööks jääda laagrisse kuru lõpus, kuid raskenevate ilmastikutingimuste (lumetormi, –30°C ja halveneva nähtavuse) tõttu kaotasid nad orientatsiooni ja kaldusid lääne suunas, mäetõusule. Rühm sai kõrvalekaldest aru, kuid tehti viga kui otsustati siiski laager üles seada mäe nõlvale, mitte liikuda 1,5 km uuesti allamäge metsaalale, mis oleks ilmastiku eest varju pakkunud.[6]

Otsingud muuda

Enne lahkumist oli Djatlov kokku leppinud, et saadab spordiklubile telegrammi niipea, kui matkagrupp Vižaisse naaseb. Eeldati, et see juhtub hiljemalt 12. veebruaril, kuid paaripäevased hilinemised olid selliste ekspeditsioonide puhul tavalised. Kui 20. veebruariks polnud mingit infot saabunud, nõudsid matkajate lähedased ja sõbrad päästeoperatsiooni ning Instituudi juht saatis kohale esimesed päästerühmad, mis koosnesid vabatahtlikest üliõpilastest ja õppejõududest.[7] Hiljem kaasati ka sõjaväe ja miilitsa (politsei) jõud, otsinguteks saadi appi lennukid ja helikopterid.

 
Õnnetuspaiga skeem

26. veebruaril leidis päästegrupp rühma mahajäetud ja tugevalt kahjustatud telgi. See oli inimtühi, kuid kõik grupi matkatarbed, isiklikud asjad ning isegi jalanõud olid maha jäetud. Uurijate sõnul oli telk seestpoolt põgenemiseks lahti lõigatud. Eristati üheksat paari jalajälgi, mille olid jätnud inimesed, kes kandsid ainult sokke või üksikuid kingi või olid isegi paljajalu. Jäljed viisid alla lähedal asuva metsa servani kuru vastasküljel, 1,5 kilomeetri kaugusele. Metsa servas, suure siberi männi all, leidsid otsijad väikese tuleaseme nähtavad jäänused. Seal leiti ka kaks esimest surnukeha, Krivonistšenko ja Dorošenko oma, mis olid kingadeta ja ainult aluspesus. Männi ja laagripaiga vahelt leidsid otsijad veel kolm surnukeha: Djatlovi, Kolmogorova ja Slobodini, kes surid poosides, mis viitasid sellele, et nad üritasid telki naasta magamiskottide järele. Need leiti männist vastavalt 300, 480 ja 630 meetri kauguselt. Kõik olid surnud alajahtumise kätte.[7]

Grupi ülejäänud nelja liikme leidmine võttis rohkem kui kaks kuud. Lõpuks leiti nad 4. mail, surnukehad olid olnud ärasulanud nelja meetri paksuse lumekihi all männist 75 meetri kaugusel asuvas järsakus, mille põhjas voolas oja. Kolm hukkunut neljast olid teistest soojemalt riides ja oli märke, et need riided olid varem külmunud kaaslaste seljast ära võetud. Üks oli surnud alajahtumise tagajärjel, kolmel matkajal olid surmavad vigastused: Thibeaux-Brignollesil olid suured koljukahjustused ning Dubininal ja Zolotarjovil suured rindkere murrud.[8]

Juurdluse tulemused muuda

  • Kuus grupi liiget surid alajahtumise tõttu ja kolm grupi liiget vigastuste tõttu
  • Ümbruskonnas ei viibinud teisi inimesi
  • Telk lõigati katki seestpoolt
  • Ohvrid surid 6 kuni 8 tundi pärast viimast söögikorda
  • Kõik grupi liikmed lahkusid telgist ise omal jalal
  • Vigastustesse surnute vigastused olid sellised, et neid ei saanud tekitada teised inimesed
  • Mõnede hukkunute riietel leiti jälgi radioaktiivsest saastusest.[9]
  • Dubininal ja Zolotarjovil puudusid silmad, Dubininal oli ka puudu keel ja terve suu limaskest.

Tol ajal jõuti ametlikult järeldusele, et grupi liikmed surid mõjuva loodusjõu tõttu.

Hilisemad tunnistused muuda

  • Juri Kuntsevitš, kes oli sündmuste ajal 12-aastane ja kellest sai hiljem Jekaterinburgis asuva Djatlovi Fondi juht, osales viie grupiliikme matustel. Ta meenutas, et nende nahal oli "sügavpruun päevitus".
  • Teine matkajate rühm (asus umbes 50 kilomeetrit lõuna pool) teatas, et nägi intsidendi õhtul põhjapoolses taevas kummalisi oranže sfääre. Erinevad sõltumatud tunnistajad (sealhulgas meteoroloogiateenistus ja sõjaväelased) olid täheldanud sarnaseid sfääre lähialadel 1959. aasta veebruarist märtsini pidevalt. 1959. aasta juurdluses neid nähtusi ei fikseeritud ja erinevad tunnistajad tõusid esile alles aastaid hiljem.[7]
  • Miilitsatöötaja Lev Ivanov (Лев Иванов) juhtis ametlikku uurimist 1959. aastal. 1990. aastal avaldas ta artikli, mis sisaldas tema seisukohta, et uurimisrühmal polnud juhtunule ratsionaalset seletust. Ta märkis ka, et pärast seda, kui tema meeskond teatas, et nad on näinud lendavaid kerasid, sai ta kõrgetelt piirkondlikelt ametnikelt otsese korralduse see väide kõrvaldada.[10]
  • Lev Ivanovi ülemus Jevgeni Okišev (Sverdlovski oblasti prokuratuurist) elas veel 2015. aastal ja oli andnud intervjuu, et korraldab veel ühe reisi sündmuskohta uurimaks viimasena leitud nelja matkaja kummalist surma, kui Moskvast saabus peaprokuröri asetäitja Urakov ja andis korralduse juhtum sulgeda.
  • Selgunud oli andmeid selle kohta, et Nõukogude sõjaväelased katsetasid piirkonnas umbes ajal, mil matkajad seal viibisid, langevarjumiine. Langevarjumiinid plahvatavad pigem õhus olles, mitte Maa pinda tabades ja tekitavad sarnaseid vigastusi, mida kogesid grupi liikmed: rasked sisemised kahjustused suhteliselt vähese välise traumaga. Teooria langeb kokku oletusega, et piirkonna taevas hõljunud helendavad oranžid kerad tegelesid väidetavalt olukorra pildistamisega.[11]

Uue uurimise seisukohad muuda

  • Vene Föderatsiooni Uurimiskomitee (ICRF) kogenud uurijate poolt aastatel 2015–2019 hukkunute perekondade nõudmisel valminud 1959. aasta uurimise tõendite ülevaade kinnitas laviini toimumist, lisades küll mitmeid olulisi üksikasju.
  • Venemaa alustas intsidendi suhtes uut uurimist 2019. aastal ja selle järeldused esitati 2020. aasta juulis: hukkumise põhjustas laviin. Grupi liikmed olid sunnitud ootamatult oma laagrist halva nähtavuse tingimustes ebapiisava riietusega lahkuma ja surid alajahtumise tõttu. 2021. aastal avaldatud Zürichi teadlaste juhitud uuring näitas, et teatud tüüpi laviin, mida nimetatakse plaadilaviiniks, võis põhjustada matkajatele sisemisi vigastusi.[12]
  • Väljaande RIA Novosti teatel naasis uurimismeeskond 2019. aasta märtsis sündmuskohale, et viia läbi üheksa eraldiseisvat juurdlust ja jäljendada saatuslikul ööl valitsenud olusid. Väidetavalt töötati läbi või välistati kõik 75 versiooni juhtunu kohta. Juurdluse tulemuse väljakuulutamise järel teatas hukkunute sugulaste advokaat, et omaksed keelduvad kategooriliselt järeldustega nõustumast ning väidavad, et matkajate surm oli siiski luhtunud raketikatsetuse tagajärg.[13]
  • 2021. aastal avaldas Alexander Puzrini ja Johan Gaume'i juhitud füüsikute ja inseneride meeskond ajakirjas Communications Earth & Environment uue arvutimudeli, mis näitas, kuidas isegi suhteliselt väike lumeplaadi libisemine mäenõlval võis põhjustada telgikahjustusi ja inimeste põgenemist laviini eest.[14]

Mälestuse jäädvustamine muuda

 
Kogu rühmale pühendatud kalmutähis, mis asub Mihhailovskoje kalmistul Jekaterinburgis, kuigi seal puhkab üheksast ainult seitse suusamatkajat. Lisaks maeti 2013. aastal nende kõrvale Juri Judin, kes soovis seda oma testamendis.
  • 2000. aastal produtseeris Jekaterinburgi telefirma dokumentaalfilmi "Djatlovi kuru mõistatus" ("Тайна перевала Дятлова"). Kirjanik Anna Matvejeva (Анна Матвеева) avaldas võttegrupi abiga samanimelise novelli (dokumentaaldraama).
  • Renny Harlini käe all valmis 2013. aastal Inglismaa-USA-Venemaa koostöös mängufilm "Djatlovi kuru intsident" (tõlgitud ka "Juhtum Uuralites"; inglise "The Dyatlov Pass Incident", USA-s kandis film pealkirja "Devil's Pass"; vene "Тайна перевала Дятлова")[15][16]
  • Alan Baker on kirjutanud romaani "Djatlovi kuru" (2013)
  • Poola videomänguarendaja IMGN.PRO on valmistanud videoõudusmängu "Kholat"[17] (2015)
  • Aarne Ruben on kirjutanud romaani "Talvehommiku härmas kindakirjad: mõistatuslik lugu Djatlovi kurust" (2016)
  • 2020. aastal valmis Venemaa telesari "Surnud mägi – Djatlovi kuru intsident" jälgib väljamõeldud KGB majori Olegi uurimist, kes asub 1959. aastal juhtunu tõde paljastama.
  • 2021. aasta Ameerika Ühendriikide dokumentaalfilm "An Unknown Compelling Force" keskendub Djatlovi kuru juhtumiga seotud teabele ja teooriatele ning sisaldab intervjuusid Vene ajakirjanike, matkajate sõprade ja Juri Judiniga.[18]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ https://www.findagrave.com/cgi-bin/fg.cgi?page=gr&GRid=113032587
  2. ↑ Information about the Dyatlov group expedition (Информация о походе гр. Дятлова). Hibinaud
  3. ↑ Eichar, Donnie (2013). Dead Mountain: The Untold True Story of the Dyatlov Pass Incident. San Francisco: Chronicle Books. ISBN 978-1-4521-2956-3.
  4. ↑ Eicher, Donnie. Dead Mountain : the Untold True Story of the Dyatlov Pass incident. San Francisco, 2014, Lk. 270
  5. ↑ Гибель группы Дятлова: загадка, не имеющая однозначной разгадки dzen.ru, 12. jaanuar 2023. Vaadatud 27. veebruaril 2024
  6. ↑ Russia's Dyatlov Pass Incident, the Strangest Unsolved Mystery of the Last Century. Mead, Derek. 5. September 2017.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Mysterious Deaths of 9 Skiers Still Unresolved. St. Petersburg Times. 19. February 2008.
  8. ↑ Anderson, Launton (2019). Death of Nine: The Dyatlov Pass Mystery. ISBN 978-0578445229.
  9. ↑ http://everything.explained.today/Dyatlov_Pass_incident/
  10. ↑ Иванов Лев: "Тайна огненных шаров", "Ленинский путь", Кустанай, 22–24 ноября 1990 г
  11. ↑ Laurén, Anna-Lena (13 October 2019). "Mysteriet i Ural gäckar än i dag". Hufvudstadsbladet (in Swedish).
  12. ↑ Best theory yet for the Dyatlov Pass incident. Ferreira, Becky. 28. January 2021.
  13. ↑ kuru müsteerium sai ametliku lahenduse. Postimees, 14. juuli 2020
  14. ↑ Using science to explore a 60-year-old Russian mystery. Carlier, Rémi. 28. January 2021.
  15. ↑ Devil's Pass andmekogus IMDb
  16. ↑ Juhtum Uuralites (Djatlovi Kuru)
  17. ↑ Kholat kholat.com (vaadatud 26.02.2017)
  18. ↑ An Unknown Compelling Force' Explores the True Story of the Dyatlov Pass Incident. Trailer.

Kirjandus muuda

  • Alan Baker. Djatlovi kuru. Inglise keelest tõlkinud Maia Planhof. [Tallinn] : Ersen, 2013. – 375 lk. ISBN 9789949254705
  • Aarne Ruben. Talvehommiku härmas kindakirjad : mõistatuslik lugu Djatlovi kurust. Tartu : Fantaasia, 2016. – 126 lk. ISBN 9789949578115

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Djatlovi_kuru_intsident&oldid=6625002"