Desarmeerimine
Desarmeerimine ehk relvitustamine (prantsuse keeles désarmer, 'vägesid vähendama', 'relvituks tegema') on vahendite süsteem, mida rakendatakse, et vähendada sõjaväe isikkoosseisu ja relvastust. Lõpptulemusena eeldatakse saavutada ründerelvade täielik kõrvaldamine. Desarmeeritakse nii ühepoolselt – lootuses, et eeskuju mõjutab teisi riike sedasama tegema – kui ka riigi majandusvõimekuse halvenedes, või mitmepoolselt – vastavalt riikidevahelisele lepingule. Desarmeerimine võidakse läbi viia ka sõjalise konflikti järel vastavalt rahukokkuleppele või sanktsioonina või okupeeritud riigis.
Rahvasteliit ja ÜRO on oma tegevuse algusest peale seadnud vormiliselt eesmärgiks saavutada üldine ja täielik relvitustamine. Peagi pärast Esimese maailmasõja lõppu 1921. aastal korraldati Washingtonis esimene tollaste maailmapoliitikat kujundanud riikide esindajate vaheline mõttevahetus desarmeerimise võimalustest. Seda nimetati maailma desarmeerimiskonverentsiks. Kuid järgnenud aastakümned näitasid, et kollektiivselt on väga raske, kui mitte võimatu desarmeerimisküsimusi lahendada. Kuna nii Rahvasteliidu kui ka ÜRO otsused ja resolutsioonid olid ja on liikmesriikidele soovituslikud, siis pole nendel olnud suurt kaalu ning üleüldine desarmeerimisprotsess on ebaõnnestunud. Küll on olnud pärast Teist maailmasõda vähemaid või suuremaid desarmeerimise alaseid õnnestumisi riikidevaheliste kokkulepete alusel, kus ÜRO on olnud vahendajaks. Pärast Teise maailmasõja lõppemist on desarmeerimist käsitletud kui ühte olulisemat tänapäeva globaalprobleemi. Nõukogude Liit oli külma sõja perioodil aktiivne desarmeerimisest rääkija, ise samal ajal täie hooga relvastudes. Näiteks 1970. aastatel peeti läbirääkimisi Ameerika Ühendriikidega strateegilise relvastuse piiramiseks (Strategic Arms Limitation Talks; SALT-I, 1972 ja SALT-II, 1979) ja kirjutati alla kaks kokkulepet, mis aga täies ulatuses ei realiseerunud. Kuid alates 1980. aastate teisest poolest ei suutnud Nõukogude Liit enam majanduslikel põhjustel Ameerika Ühendriikidega relvastumise võidujooksus võistelda ning oli sunnitud minema üle sõnadelt tegudele, ehk sõlmima Ameerika Ühendriikidega kahepoolseid konkreetseid desarmeerimislepinguid, milles mõlemad pooled said õiguse teise poole toiminguid jälgida.
20. sajandil oli peamiselt Rahvasteliit (League of Nations, LN) ja hiljem ÜRO riikidevaheliste läbirääkimiste korraldajaks relvastuskontrolli ja relvastuse vähendamise küsimustes. Nende poolt Genfis läbi viidud üritusi on nimetatud desarmeerimiskonverentsideks.
Esimene desarmeerimiskonverents muuda
Esimese desarmeerimiskonverentsi korraldamise katse tehti Esimese maailmasõja järelkajana vastavalt 1925. aastal sõlmitud Genfi protokollile. Mitmed desarmeerimisalased küsimused jäid eriarvamuste tõttu lahtiseks, mistõttu konverentsi endaga ei saadud alustada, kuid otsustati, et vastava konverentsi korraldamine on hädavajalik. Ettevalmistustega Rahvasteliidu egiidi all alustati 1927. aastal, kuid läbiviimine viibis. Alles 2. veebruaril 1932 tulid 61 riigi esindajad Genfi Rahvasteliidu peamajja, et alustada tollast suurimat rahvusvahelist foorumit. Osalesid ka LNi mittekuuluvad Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit. Eesti delegatsiooni koosseisus võtsid avaistungist osa kindral Johan Laidoner ja välisminister Jaan Tõnisson. Konverentsi juhtis Suurbritannia välisminister Arthur Henderson. Eesmärgiks oli vähendada relvajõude nii palju, et neid ei saaks rakendada teiste riikide ründamiseks. Konverents venis. 1932. aastal peeti istungeid viis kuud, 1933. aastal kaheksa kuud ja 1934. aastal kaks nädalat. Lõpptulemuseks oli läbikukkumine, sest Prantsusmaa ja teda toetanud Nõukogude Liit nõudsid rahvusvahelise julgeolekusüsteemi loomist ega soovinud pöörata tähelepanu otsesele desarmeerimisele. Kaudselt sillutati selle otsustamatusega Adolf Hitlerile teed võimule. Hitler kutsus Saksamaa delegatsiooni tagasi 12. oktoobril 1933 ning Saksamaa astus hiljem välja ka Rahvasteliidu koosseisust. Ka Jaapan lahkus konverentsilt. Seejärel kaotas üritus oma sisulise mõtte. 1934 tehti konverentsi töös vaheaeg, kuid see ei tulnud enam kunagi uuesti kokku ning desarmeerimisidee hääbus, liiatigi kui Saksamaa oli alustanud laiahaardelist ettevalmistust uueks sõjaks. Riigid hakkasid seejärel sõlmima kahepoolseid lepinguid, et saada paremaid positsioone Teise maailmasõja eel.
Teine desarmeerimiskonverents muuda
Teine desarmeerimiskonverents toimus pärast Korea sõja lõppemist aprillis-juulis 1954. Hiina, Lõuna-Korea, NSV Liit, Prantsusmaa, Põhja-Korea, Suurbritannia ja USA arutasid võimalusi säilitada rahu Korea poolsaarel ja vähendada sinna paigutatud relvastust. Mingile kokkuleppele ei jõutud. Domineeris külma sõja vaimus NSV Liidu ja USA vaheline vastastikune süüdistamine. Sama konverentsi raames arutasid Hiina, Kambodža, Laose, NSV Liidu, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Vietnami ning Viet Minhi delegatsioonid vaherahu sõlmimist Indohiinas peetavas sõjas. Saavutati kokkulepe, et kehtestatakse Korea sõjas rahu piki 17. paralleeli. Jõuti kokkuleppele relvastuskontrolli süsteemi sisseseadmises ning otsustati lahendada Indohiina poliitiliste jõudude erimeelsusi läbirääkimiste teel.
.jpg)
Kolmas desarmeerimiskonverents muuda
Kolmas desarmeerimiskonverents suurriikide tippjuhtide tasemel toimus juulis 1955. Seda nimetati Ida ja Lääne usalduse taastamise konverentsiks. Osalesid USA president Dwight D. Eisenhower, NSV Liidu parteijuht Nikita Hruštšov ja Ministrite Nõukogu esimees Nikolai Bulganin, Suurbritannia peaminister Anthony Eden ja Prantsusmaa peaminister Edgar Faure. Arutati Saksamaa taasühendamist, Euroopa julgeoleku küsimusi, desarmeerimise probleeme ning suurriikide vaheliste majanduslike ja kultuurialaste kontaktide arendamist. Mingit konkreetset otsust ei tehtud, kuid riigijuhid läksid laiali optimistlikus meeleolus. Saksamaa taasühendamise küsimustes otsustati korraldada välisministrite kohtumisi, mida ka 1955–1959 tehti, kuid kus mingeid tulemusi ei saavutatud.
Neljas desarmeerimiskonverents muuda
Neljas desarmeerimiskonverents, sisuliselt pigem foorum, leidis aset oktoobris 1958. Seal arutasid NSV Liidu, Suurbritannia ja USA delegatsioonid välisministrite juhtimisel aatomipommide katsetuste vähendamise võimalusi. Seegi foorum (konverents) jäi tulemusteta.
Viies desarmeerimiskonverents muuda
Viies desarmeerimiskonverents läks palju korda ja oli organisatsioonilise lõpptulemuse poolest edukas. 1960.–1962. aastal töötas Genfis ÜRO loodud 10 riigi (viis NATO ja viis Varssavi pakti liikmesmaad) desarmeerimiskomitee. See tegeles peamiselt tuumadesarmeerimise küsimustega. 1962. aastal asendati see komitee 18 riigi komiteega, mis pidas istungeid kuni 1968. aastani. Arutati laia relvastuskontrolli teemade ringi. Saavutati kokkulepe, et Genfis alustab tööd konkreetsete seisukohtade väljatöötamiseks ÜRO Desarmeerimiskomitee Konverents (Conference of the Committee on Disarmament). Pärast 10 aastat kestnud vaidlusi asutati 1978. aastal ÜRO Peaassamblee otsusega Genfis alaliselt tegutsev Desarmeerimiskonverents (Conference on Disarmament, CD).
Algselt määrati ÜRO Peaassamblee korraldatud esimese desarmeerimisalase eriistungi otsusega selle töös osalema 40 riigi delegatsioonid, kuid hiljem laiendati CD koosseisu 66 riigini. Nende hulgas oli viis tuumariiki: Prantsusmaa ja Suurbritannia (alates 1979) ning Hiina, NSV Liit ja USA (alates 1980), samuti enamik arvestatava sõjalise potentsiaaliga riike (Austraalia, Hispaania, Iisrael, India, Jaapan, Lõuna-Korea, Poola, Rootsi, Soome, Ukraina, Vietnam jt).
Selle mitmepoolse relvastuskontrolli küsimustega tegeleva organi töö algas 1. jaanuaril 1979. Tegevuse eesmärgiks seati korraldada riikide vahel läbirääkimisi, et valmistada ette lepinguid ja kokkuleppeid võidurelvastumise peatamiseks ning selleks tingimuste loomiseks ning algatada relvastuse üldise vähendamise protsess. Kuni 1991 oli CD suuresti sotsialistlike ja lääneriikide vaheliseks diskussiooniklubiks ning vastastikuste süüdistuste väljaütlemise tribüün. Produtseeriti küll hulgaliselt ettepanekuid liikmesriikide valitsustele ja raporteid ÜRO Peaassambleele, kuid mingeid konkreetseid tulemusi ei saavutatud. Pärast Nõukogude Liidu likvideerumist (1991. aastal võttis NSV Liidu koha sisse Venemaa) ja kommunistliku süsteemi lagunemise järel muutus CD desarmeerimisküsimuste teoreetiliste ja organisatsiooniliste aspektide analüüsimise ning ettepanekute genereerimise peamiseks rahvusvaheliseks institutsiooniks. See tegeleb ka riikide sõjalise potentsiaali kaardistamisega ja esitab regulaarselt ÜRO Peaassambleele analüüse nii tava- kui ka tuumarelvastuse regionaalse olukorra ja kvantitatiivse taseme kohta. Teeb ettepanekuid nende vähendamise riikidevaheliste kokkulepete sõlmimiseks. Neid ettepanekuid arutatakse igal aastal ÜRO Peaassamblee istungjärgul.